Kuidas hoida noori õpetajaid koolis?

Renata Katilienė alustas tänavu sügisel oma kümnendat tööaastat õpetajana. Õpilased tõid talle sel puhul suure sületäie lilli. Foto: erakogu

Eelkõige vajab alustav õpetaja kogenud mentorit, aga ka tarkust leppida paratamatusega, et ta pole kohe algusest peale kogenud pedagoog.

Miks mõnedki Leedu noored õpetajad pedagoogitööst peagi loobuvad? Sest noorel õpetajal on tööd alustades palju ootamatuid väljakutseid ja takistusi, millega ta hästi toime ei tule. Eriti raske on noorel õpetajal siis, kui ta jääb nende raskustega üksinda. Seepärast on väga oluline, et alustaval õpetajal oleks kõrval kogenud mentor või tuutor, veelgi parem, kui abikäe ulatab kogu kooli juhtkond.

Mind toetas mu õpetajatöö esimesel aastal sama valdkonna aineõpetaja, kellele olen tänulik praeguseni. Ta ei lubanud mul nutta ega alla anda, vaid julgustas mind ennast arendama ning esmalt iseendale ja alles seejärel lastele kõrgeid ootusi seadma. Paraku on pidanud paljud Leedu õpetajad alustama oma pedagoogiteed ilma mentorita.

***

Noore õpetaja esimene tööaasta on täis üllatusi. Minul oli kõige keerulisem leppida sellega, et kõik ei hakanud koolis kohe sujuma nõnda, nagu olin ette kujutanud või nagu mul läks praktika ajal. Praktikakoolis olin ju ikkagi tudeng, lastele uus ja huvitav, värske tuuleiil (mõnikord ka igavates) tundides. Päriselt tööle asudes olin aga õpetaja nagu kõik teised: võib-olla küll armastatud, kuid ikkagi keegi, kelle ülesanne oli julgustamise kõrval nõuda pingutust, ning seda mõnikord oma populaarsuse arvelt.

Tudengina sooritasin praktika 7. ja 8. klassi lastega ühes Vilniuse progümnaasiumis. Praktika ajal arvasin tõesti, et õpetajatöö on lihtne: annan õpilastele muudkui ülesandeid, nemad aga lahendavad neid ja küsivad lisa. Õpetaja igapäevatöö on aga teistsugune. Esimene tööaasta ongi noore õpetaja suur maadlus oma varasemate ettekujutustega.

***

Noort õpetajat üllatab ka see, kui erinevad on õpilased. Nad on erinevatest peredest, erinevate sotsiaalsete oskustega, erineva iseloomu ja käitumisega. Neil on kõigil erinevad võimed, õppimisviis ja tempo ning motivatsioon(ipuudus). Sina aga oled üksi ja pead õppima neile kõigile lähenema, neid kuulama, nendega kõnelema, selgitama, kordama, kinnistama, hindama, tunnustama, veidi kurjustamagi, distsiplineerima, demonstreerima – see nimekiri võiks lõputult jätkuda. Peagi selgub, et seda kõike sa ei suuda, ja siis pead leppima karmi reaalsusega, et sa ei saa olla kohe algusest peale täiuslik õpetaja.

Soovides klassiruumis kõiki võrdselt märgata ja aidata, võib noor õpetaja kiiresti läbi põleda. Neil hetkil on teadmine abikäest kõige vajalikum. Kui sa näed, et heast tahtmisest ja tugevast pingutusest ei piisa, et õpilaste huvi üleval hoida ja tagada klassis distsipliin, siis ongi tugeva mentori juuresolek väga tähtis. Vanemad kolleegid ja kooli juhtkond ei tohiks mingil juhul mõelda, et noore õpetaja läbipõlemise piirile jõudmine on normaalne. Pigem on noorele õpetajale vaja abi.

Noor õpetaja ei tohi paljude ootamatuste pärast loobuda unistusest toetada õpilasi nende targemaks saamisel. Teisalt ei tohi sellest unistusest saada ka kinnisidee. Vastasel juhul on lihtne pidevalt heituda ja läbi põleda. Läbikukkumisi ei tohiks isiklikult võtta. Kui olime ise õpilased, ei olnud meie klassi kõigi õpilaste tulemused suurepärased, seepärast ei tohiks noor õpetaja heituda, kui tema esimesel tööaastal pole ka kõigi tema õpilaste tulemused võrdselt head. Noor õpetaja peaks tegema seda, mida suudab – rohkemat ei saa temalt keegi nõuda.

Alati peab olema ka plaan B juhuks, kui esmalt seatud eesmärgid ei teostu, kuid ka plaan B-le üleminekul on vaja kolleegi tuge. Kõige rohkem saab noor õpetaja tuge muidugi kolleegilt, kes on olnud kunagi niisama raskes olukorras. Kärsitus ja kiirustamine ei tee tulemust paremaks, ütles minu mentorõpetaja: on vaja lihtsalt rahulikult edasi pingutada, kogemusi koguda ning endale soodne töökeskkond luua.

***

Alustavat õpetajat üllatab algul ka see, et lisaks lõpututele igapäevastele väljakutsetele tuleb koolis pidevalt ette suuremaid katkestusi: konflikte, stressirohkeid olukordi, teismeea natuuride sädemepildumisi, kokkupõrkeid omavahel või isegi õpetajaga. Õpilased kombivad piire, panevad õpetaja proovile moel, mille peale ise ei tulekski: solvavad, ei kuula ega kuule, rikuvad reegleid ja ootavad tagajärgi. Minu soovitus alustavale õpetajale: otsustage enne esmakordset klassiruumi sisenemist, mis tüüpi suhet te õpilastega soovite ja kuidas seda saavutada kavatsete. Millist tunnikorda soovite ja kuidas seda kehtestada mõtlete? Kui põhjalikku õppimist õpilastelt ootate ja kuidas seda saavutada loodate? Pelgalt eesmärkide seadmisest ei piisa: peate läbi mõtlema ka sammud, kuidas nendeni jõuda. See ongi õpetaja töö.

Oluline on seejuures õpilaste ja enda vahel distantsi hoida, olla nõuandja ja õpetaja, kuid mitte sõber. Vastasel juhul on distsipliiniprobleemid kerged tulema, mitte küll ehk kohe, kuid teatud aja pärast.

Oluline on ka hoiak, mille õpilased õpetaja suhtes võtavad, ja see on tugevalt seotud õpilase perekonna hoiakutega. Millest ja millise sõnavaraga perekond lapse kuuldes õpetajast räägib, see kõik tuleb lapsega klassiruumi kaasa ja peegeldub tema käitumises. Siin aitab õpetajate ja lapsevanemate hea koostöö.

Ootamatu väljakutse on alustavale õpetajale seegi, et tal puuduvad vabad õhtud, nädalavahetused ja pühad. Ettekujutus, et kogenud õpetaja tööpäevad kestavad vaid lõunani, kadus minul juba esimese tööaasta lõpus, sest töökoormus hoopis kasvas pidevalt. Tundide ettevalmistamine, tööde parandamine, lisategevus koolis, töögruppides ja projektides osalemine, mitteformaalne õpe, ühingud, koolitused, üritused, proovid, planeerimine (nii paberil kui ka peas ja südames), õpilaste ja lapsevanemate informeerimine, paberimajandus, ettevalmistus, kohtumised, ekskursioonid, õppekäigud, võistlusteks valmistumine, ettenägematutes olukordades lahenduste leidmine. Märkasin juba esimestel töökuudel, et hommikupoolikul tunde anda on palju rahulikum kui pärastlõunal klassijuhataja olla.

***

Mis on õpetajatöö rõõmud? Kui kõik oleks vaid tumedates toonides, kas siis keegi üldse koolis töötaks? Ei palk ega prestiiž suudaks inimest selleks sundida. Usun, et õpetajaamet sobib neile, kellele meeldib pidevalt aktiivselt tegutseda ja uusi lahendusi leida. Selles ametis suudavad püsida vaid nooruslikud inimesed. Õpetajatöö nõuab pingutust, kirge, tahtejõudu ja pühendumist, see ei ole rutiinne kellast kellani amet.

Miks jääb noor inimene koolimürasse, kaootilisusesse ja katkematusse teismeea probleemide jadasse püsima? Keeruline on sellele küsimusele üheselt või klišeevabalt vastata. Ilmselt on hea tunne teada, et suudad innustada noori õiges suunas liikuma ja ennast arendama. Õpetaja ei jää kunagi elukaugeks, vaid osaleb tuleviku kujundamisel, ning see on meeldiv tunne. Ametisse jäävadki need, kes usuvad endasse ja muutuste võimalikkusesse. Õpetajatöö on tõeliselt vapratele, keda ei heiduta haridusreformid, teismeliste ettearvamatused ega kohati ebameeldivad vestlused lapsevanematega.

Noored õpetajad peavad toetuma teiste õpetajate kogemustele, kuid siiski mitte pimesi. Esiteks pole õpetajad ühesugused ning klassid, keda õpetatakse, on väga erinevad. Oluline on leida oma tee ning see on samal ajal nii töö kui ka kunst. Esmatähtis on õpetaja töö iseendaga. Kui ta leiab vastuseid enda sees olevatele küsimustele, siis saabki ta klassiga edukalt töötada.

***

Õpetajate palga üle ma meelsasti arutlema ei hakkaks. Mõni lepib olemasoleva palgaga, teine ei lepi ka mitu korda suurema töötasuga. Kuid selguse mõttes: pole saladus, kus Leedu õpetajad oma töötasu poolest Euroopa maade hulgas paiknevad. Arvud kõnelevad iseenda eest, kommentaarid on liigsed. Õpetaja on palgatööline nagu iga teine, tema vajadused pole teiste valdkondade esindajatest väiksemad, vaid mõnikord suuremadki.

Kuulen noori õpetajaid kõnelemas, et isegi siis, kui nad saavad preemiat, ei ole neil võimalik ennast koolitada, reisida, näitustel käia ja nii on väga raske õpilaste jaoks huvitav püsida. Tihti juhtub, et tavaline seitsmenda klassi õpilane on näinud rohkem maailma kui tema õpetaja, kes on pool elu teismelistega töötanud ega suuda neile pakkuda muud kui akadeemilisi teadmisi. Jah, mõistagi pole selline õpetaja huvitav. Soovime, et meie lapsi arendaksid julged ja mitmekülgsed inimesed, kuid tasume nende töö eest nii, et piisab vaevu maksude ja autoliisingu tasumiseks.

Tegelikult pole jutt rahast, vaid omakasupüüdmatusest ja oma ameti teenimisest. Säärases olukorras võiks ka üldse tasust loobuda, ironiseerib osa Leedu õpetajaid. Leedu keele õpetajana nimetan oma seisundit rõõmsalt ametihaiguseks. Kuid see on juba eraldi teema.

***

Leedu avalikkus suhtub õpetajaametisse vastuoluliselt. Mõned austavad õpetajat ja peavad tema tööd prestiižseks, teised ütlevad, et ei suudaks eales koolis töötada ega mõista ka inimesi, kes seda teevad. Kui soovite häid töökaid noori õpetajaid, siis julgustage ja austage neid, öelge neile aeg-ajalt aitäh ning lihtsalt usaldage neid. Pakkuge noortele abi ja andke neile head nõu, kuid ärge kritiseerige neid seal, kus sellest pole abi. Lõppude lõpuks on nad tulnud teie laste juurde vabatahtlikult, mis tähendab, et nad soovivad õpetajad olla.

Õnneks on hakanud Leedu avalikkus õpetajatööst siiski juba poolihääli rääkima, probleeme välja tooma ja neile lahendusi otsima. Panevėžys on üks esimestest Leedu linnadest, kus astutakse julgeid samme hariduse kvaliteedi ja õpetajaameti maine tõstmiseks. Panevėžyse linnavalitsus väärtustab aktiivseid loovaid inimesi, julgustab töötavaid õpetajaid vajadusel ümber kvalifitseeruma või uut eriala omandama. Õpetajaks õppivatel noortel katab linnavalitsus osaliselt nende õppekulud ja seejärel jäävad need noored vähemalt viieks aastaks Panevėžyse linna õpetajatööle. Kindel töökoht pedagoogilise ametitee alguses on aga suurepärane, sest tuge ja stabiilsust on õpetajal eriti vaja just esimestel tööaastatel. Need tudengid, kes on õppinud õpetajaks teistes linnades, kuid naasevad kodulinna Panevėžysesse, saavad linnalt ühekordse 500-eurose toetuse, vajadusel ka korteri ning sõidukompensatsiooni.

On tore, et Leedus levib positiivse nakkusena Eesti „Noored kooli“ programmi analoog „Valin õpetamise“. See on suurepärane hüppelaud neile, kes õpetajaametist unistavad, kuid pole õpetamist ülikoolis õppinud.

Ka projektid, seminarid ja praktika välismaal on õpetajale tarvilik värskendus ja see võikski olla noore õpetaja professionaalse arengu osa, et tuua innovatsiooni klassi, kooli ja iga õpilaseni.

KOMMENTAAR

Kutseaasta jõuab ka Läti ja Leedu õpetajakoolitusse

Katrin Poom-Valickis.

Katrin Poom-Valickis, TLÜ haridusteaduste instituudi dotsent:

2017. aastal käivitati Nordplus Horizontali projekt „Reducing Teacher Drop-Out Rate“ ehk „Kuidas vähendada õpetajate lahkumist koolitöölt“. Selles projektis algaski Balti riikide vastava sisuga hariduskoostöö.

Kuna Eestil on pikaajaline kutseaasta rakendamise kogemus, siis on Tallinna ülikool kaasatud eksperdina. Leedust osalevad projektis Panevėžyse rakenduskõrgkool ja Kedainiai kutsehariduskeskus ning Lätist Liepāja ja Läti ülikool. Viimatinimetatu on projekti koordinaator.

Kui Eestis pakutakse alustavale õpetajale esimesel tööaastal tuge kutseaasta tugiprogrammi raames, mis hõlmab nii koolipoolset mentorit kui ka võimalust osaleda ülikooli pakutavas tugiprogrammis, siis Lätis ja Leedus alustavate õpetajate toetusmeetmeid alles luuakse. Lätis on siiski mõningad mentorite koolitamise kogemused ning ülikoolid kavandavad toetusmeetmete rakendamist oma vilistlastele. Leedus on see protsess veel täiesti algusjärgus ja sõltub suuresti konkreetse kooli või omavalitsuse huvist ja valmisolekust. Seepärast rõhutabki õpetaja Renata Katilienė oma tekstis korduvalt mentori väga suurt tähtsust noore õpetaja hakkamasaamisel.

Renata Katilienė lugu peegeldab tema esimese tööaasta väljakutseid ja kohati ehk negatiivseidki tundmusi. Ilmselt ei ole need tunded võõrad ka Eesti noorele õpetajale. Negatiivne mõtteviis kujundab aga hoiakuid ameti suhtes ja vähendab huvi seda õppida. Seega tasub küsida, kuidas saaksime Eestiski koolipidajate, koolijuhtide, aga ka kogukondade esindajatena noori õpetajaid paremini toetada, pakkuda neile rohkem kollegiaalset tuge nende igapäevases olulises ja vastutusrikkas ametis.