Maailm on lava ja meie kõik vaid näitlejad
Maie Tuulik.
Septembri lõpupäevadel sattusin kahele etendusele. Theatrumis lavastatud Pedro Calderón de la Barca barokkdraamale „Suur maailmateater“ ning mõni päev hiljem paavsti visiidi „tervepäevaetendusele“. Kui nende ajavahe olnuks suurem, poleks nende sõnum ehk nii sarnaselt kõlanud. Aga kes teab.
„Teha head, sest Jumal on Jumal“ hüüdis Theatrumi näitemängus kellahelina saatel heledahäälne Armu Seadus. „Armastus ei ole surnud,“ kinnitas paavst Franciscus noortele Kaarli kirikus. Paavsti nägu, mis vastuvõtu pidulikul tseremoonial oli ükskõikselt morn ja tüdinud, oli nüüd hoopis teistsugune. Ta oli tõepoolest tervenisti kohal, ta osavõtlikkus väljendus kõiges – sõnades, hääles, näoilmes. Kogu see kohtumine oli viimase kui ühe detailini suurepäraselt komponeeritud (kiitus korraldajatele!) ja jõudis teleri vahendusel otse minu südamesse.
Ma hakkasin nutma. Olin üksinda kodus ja pisarad muudkui voolasid. Ma ei pidanud neid häbenema, ma ei pidanud kellelegi selgitama, miks. Ega ma isegi ei teadnud, miks. Alles pärastpoole tuli mõte, et niimoodi puudutab inimest hea kunst, südamesse minev muusika, vaimustav raamat, hea teatrietendus.
Tagasi Theatrumi etenduse juurde. Teadsin, et see on uueks ehitatud teatrimaja avaetendus. Ei midagi rohkemat. Alles tagantjärele uurisin, kes on see Pedro Calderón de la Barca. Hispaanlane, Shakespeare’iga samast ajast. Nagu Shakespeare’i näidendid, on ka „Suur maailmateater ehk El gran teatri del mundo“ Euroopa barokkdraama klassika ja tegelased elust enesest: Autor, Maailm, Kuningas, Kasinus, Armu Seadus, Ilu, Rikas, Põllumees, Vaene, Laps ja Hääl. Nad ei muutu, ehkki ajad ja ajastud tulevad ja lähevad ning põlv järgneb põlvele lennates. Kirikulaul, kust mulle need read meenusid, läheb edasi järgmiselt:
ei iial vaiki
taevased helid,
meid hellalt koju kutsudes.
Sama sõnumiga tuli meie juurde paavst. „Armastus ei ole kadunud!“ kinnitas ta noortele. „Tehke teistele head!“ kuulutas Theatrumis Armu Seadus.
Ühest asjast veel. Kas panite tähele, kui kaugele või ligidale paavst inimesi enda juurde lubas? Roosiaeda kutsutud said teda vaadata vaid alt ülesse, ta kõneles neile kaugelt ja kõrgelt. Abivajajad (meie mõistes „viletsad“) olid aga temaga otsekontaktis. Nad olid temaga samal tasapinnal, nad said temaga kätelda ja keegi koguni kallistas teda!
Päike ei kustu, kui me oma aknad kõvasti kinni katame ja pimedas istume. Jumala arm jõuab meieni, kui me oma südamed talle avame. „Mu süda, ärka üles ja hüüa Loojat kiites!“ on meie oma rahva laul. Meie esivanemad oskasid niimoodi elada. Tahaks väga loota, et nii Theatrumi etendus kui ka paavsti külaskäik aitavad meid „tabada tabamatut“.