Mida kuradit te teete?
Mare Rossmann.
Nii küsis Rootsi peaminister, kui sai teada, et ühe ööga põletati Göteborgis maha ligemale sada autot. Kui loen lehest, et gümnaasiuminoorte seas on laialt levinud narkootikumide tarvitamine, on mul samuti tahtmine küsida: miks te rikute ära oma tulevikuväljavaated?
Ega minu ütlemine midagi muuda, mulle võib öelda, et nii vanal inimesel on aeg mullatoidule kolida. Ja sellega tuleb kiirustada, sest ka muld võib varsti otsa saada. Oma iidoleid noored ehk kuulaksid, aga ega selliste jõuliste väljaütlemistega populaarsust kogu. Pealegi on viimase aja uuringud näidanud, et noortele on nüüd eeskujuks mitte täiskasvanud, vaid eakaaslased, teised noored.
Arvamusfestivalil ütles Rein Taagepera, et vanasti ema ja isa vastutasid selle eest, et lapsed oleksid kaetud ja kõht täis. Õpetamise ja vaimse kasvatusega tegeles kool. Nüüd kasvatab lapsi nutitelefon. Kooli ei saa kritiseerida õpilaste nende omaduste pärast, mida kool muuta ei saa. Laps jõuab kooli mõjusfääri siis, kui suur osa tema käitumismustreid on juba välja kujunenud. Hilja on püstitada seinu, kui vundament on murenenud.
Charles Baudelaire on öelnud, et iga väiksemgi lapsepõlve mure ja rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et ta ise seda teaks. Paljud emotsionaalsed seosed luuakse lapseeas ja hiljem muutuvad need vähe. Aga ka koolis on võimalik palju ära teha ja siin on õpetaja roll oluline. Õpilane Madis Perli kirjutas sotsiaalmeedias, et õpetaja on kooli alustala. Tal peab olema rohkem võimu ja lugupidamist.
Tubli, Madis! Loodame, et ka poliitikud ja haridusametnikud jõuavad samale järeldusele.
Nutihullus või -epideemia
Üks hullus nimega nutihullus liigub ringi kogu maailmas. Nutitelefon on meie elu valitsenud alles lühikest aega, nii et kuidas ta meid tegelikult mõjutab, ei ole veel päris selge. Juba praegu on osa teadlasi seisukohal, et nutisõltuvus on ohtlik, kontrollib meie aju ja käitumist ning piirab tulevikuväljavaateid.
Prantslased on sellest aru saanud ja uuest õppeaastast kasutatakse põhikoolis nutiseadmeid tunnis ainult õpetaja juhendamisel. Meil on otsustamisõigus jäetud koolidele. See aga tähendab, et kool ja õpetaja suunatakse jälle võitluse eesliinile.
Meie koolidesse on ilmunud esimesed digiõpikud. Me veel ei tea, kas nende kasutamine annab ka paremaid ja kindlamaid teadmisi, aga ükski tehnoloogia iseenesest ei loo aateid ega väärtusi. Nutihullus puudutab ka lapsevanemaid. Juba mitmendat päeva ei saa emaga jutule, sest ta on kogu aeg nutitelefonis ja ütleb, et oota, pärastpoole räägime. Nii kurtis üks väike tüdruk õpetajale.
Ainult siis, kui lapsevanem käitub ja tegutseb nii, et lapsel on põhjust tema üle uhkust tunda, on lootust, et vanaduses on tal laps, kelle üle temal on põhjust rõõmu ja uhkust tunda. Igal trendil on kulminatsioon ja seejärel hakkab see vähehaaval taanduma. Aga me petame ennast, kui loodame, et nutihullus taandub iseenesest. Peame tunnistama probleemi ja hakkama otsima lahendusi. Nutitelefon ei ole saatanast ja mõistliku kasutamise korral on see tõhus abiline.
Noortekambad olid ka varem
Seoses vägivaldsete noortekampadega peame tunnistama tõsiasja, et igas ühiskonnas on 2–5% inimestest kuritegelike kalduvustega ja umbes samas suurusjärgus on neid, kellele sõna jõust ei piisa. Kui siit edasi mõelda, siis igas inimeses on olemas tumedaid allhoovusi ja see, kas need avalduvad, oleneb suuresti kasvatusest, keskkonnast, kultuuritraditsioonidest ja veel paljust muust.
Kui 15-aastane noormees teatab, et tema unistus on teada saada, mis tunne on tappa inimest, siis kahjuks oleme tema kasvatamisega juba hiljaks jäänud. Aga enamikku saame aidata, ja mitte ainult käskude, keeldude ja karmide karistustega, vaid targa suunamise abil. Noortekambad on alati olnud, aga nad ei pea olema kriminaalsed. Selles süsteemis, mis peaks noori ja lapsevanemaid abistama, on lüngad ja need tuleb täita.
Nendele asutustele, mis tegelevad noorte vaba aja sisustamisega, tuleb anda ressurssi juurde ja hinnata vääriliselt inimesi, kes seal töötavad. Ka digiajastul kehtib tarkus, et laulu- ja spordilaps naljalt pätiks ei hakka.
Kui õpetaja ei ole koolis võtmeisik, kui vanemad ei ole võimelised lastele head kodu ja turvatunnet tagama, siis ongi käes aeg hakata kasvatuse kriisi vilju lõikama. Siis on juba ka ükskõik, kes klassi ette astub ja mis juttu seal räägib. Kahjuks selliseid näiteid on juba sageli ja kooli politiseerimine segab noore mõtte küpsemist. Aina sagedamini on meedias sellistel teemadel juttu, vestlusi, saateid, probleeme. Ei tule psüühikahäired ega tõsised kasvuhäired iseenesest vaid ikka tegemata töödest. Meie suur uhkus Tiiger ja nutid ei ole kasvatus vaid ainult vahendid teatud olukordades ja valikutel.