Miks kool ei mõju? Ja mis siis mõjub?
Loodusse minek ei pruugi näidata noore huvi looduse vastu. Teda võisid lihtsalt sõbrad või sugulased sinna kaasa kutsuda. Foto: Raivo Juurak
Maie Kiisel: „Noortele pealesurutud teadmised jäävad sinna, kus neid vaja on – kontrolltöödesse, eksamitele, tahvli ette. „Päris elus“ nad kasutust ei leia.“
Kuna inimest ümber kasvatada enamasti ei õnnestu, siis tuleb muuta õigesti käitumine talle mugavalt möödapääsmatuks.
Paljud arvavad praegugi, et kui noored koolipingis „õigete“ tarkuste ja väärtustega täis laadida, hakkavad nad neid tarkusi pärast kooli entusiastlikult ellu rakendama. Minu kogemused räägivad sellele vastu. Pigem lähtuvad noored oma elus sellest, kuidas nende tegutsemiskeskkonnas – näiteks kõrgemas haridusasutuses või ametikohal – on rutiin välja kujundatud. Jälgitakse, kuidas kaastudengid või kolleegid kõrval tegutsevad, ja küsitakse nendelt nõu. Koolipingis omandatud tarkused jäävad taustale hõljuma, sageli meenutatakse neid hoopis irooniaga.
Koolis õpitu vähest mõju noorte käitumisele kinnitab ka hiljuti ilmunud noorteseire aastaraamat. Seal tõdetakse, et head teadmised poliitikast ei muuda noori automaatselt aktiivseteks kodanikeks. Sarnase järelduseni jõudsin mõne aasta eest noorte loodushoiualast kasvatustööd uurides – rohkem harimist ei pannud noorte säästlikumalt toimima. Statistiline analüüs näitas, et õpilased, kes pidid koolitundides loodusväljaandeid lugema, ei käinud sagedamini looduses ega harrastanud rohkem keskkonnasäästu. Noortele peale surutud teadmised jäävad sinna, kus neid vaja on – kontrolltöödesse, eksamitele, tahvli ette. „Päris elus“ neid ei kasutata.
Nende näidete varal võib öelda, et koolis kujundatud teadmised ja hoiakud ei taga enamasti soovitud tulemust „päris elus“. Ka väärtuskasvatus ei ole alati hea tööriist, sest inimeste väärtused muutuvad väga aeglaselt ning on üldjuhul tingitud laiaulatuslikest ühiskondlikest muutustest, mitte heasoovlikust propagandast. Sageli tekitab väärtushinnangute pealetükkiv kujundamine inimeses hoopis protesti. Aga miks siis meelsuse ja teadmiste edendamine nii sageli ei toimi?
Probleem on selles, et inimene jälgib ümbritsevat võrdlemisi ebateadlikult, lähtudes oma tegevuses teadmiste asemel pigem eeskujudest ning kombates oma toimimisviisiga tasahilju lubatava piire. Ta teeb seda, mida peetakse teda ümbritsevas materiaalses keskkonnas ja inimsuhetes normaalseks – mida kõik teevad, mis on praktiliselt võimalik. Inimesi, kes järjepidevalt ja teadlikult paremate toimimisviiside poole püüdlevad, muidugi leidub, kuid neid on vähe ja nad ei sobi ülejäänutele rollimudeliks. Üldjuhul peetakse neid väheke imelikeks – sedagi on märgitud viimases noorteseire aastaraamatus.
Seega – kui noorelt oodata, et ta kirjutaks loodusõpetuses referaate, ajaks huviringis putukaid nõela otsa, avaldaks arvamust küsitlusankeedis või osaleks koolidevahelisel võistlusel, siis ta teeb seda, sest nii oodatakse ja „nii see käib“. Aga ta ei võta koolis kujundatud teadmisi, oskusi ja hoiakuid kaasa koolimaja ukse taga avanevasse „päris ellu“, kui seal pole selleks tingimusi loodud.
Veebiküsitlustes noored väärtustavad loodust
Praktilise eeskuju võimu ja toetavate tingimuste rolli näitab näiteks veebiküsitluste populaarsus. Neid on lihtne teha, sest tehnoloogia annab malli ette. Küsitluse kasutamine on muutunud ka normiks, millest on keeruline mööda hiilida. Andmeid, mida ei väljendata arvulisel kujul, ei tunnustata tavaliselt ametlikus asjaajamises ega kooli uurimistöödes. Õpilastööde konkursile laekuvate sotsiaalteaduslike tööde seast leiab igal aastal vaid üks-kaks tööd, mis pole veebiküsitluste toel tehtud.
Paraku pole enamik koolides ringlevatest küsitlustest vajalikud otsuste langetamiseks, vaid selleks, et „meil on vaja jälle kellelegi aru anda“, „nii tehakse“ jne. Nii „igaks juhuks“ küsimine vähendab arvamuse küsimise väärtust. Teiseks kujuneb mõtterutiin, et kui küsimus on vähegi sõnastatav, siis on inimestel selle kohta ka oma arvamus. Kolmandaks ei võimalda standardiseeritud vastused inimestel oma arvamust argumenteerida või teistega läbi arutada. Vastajate arvamused on justkui lõplikud ja küsimise viisist sõltumatud – loe need kokku ja suurem arv võidab. Väiksemale numbrile saab alati näpuga näidata ja öelda, et see on probleem. Sellised võrdlemisi kunstlikult toodetud numbrid kasvatavad omamoodi mõttelaiskust – küsitleja leiab eest lihtsalt seda, mida ta otsib.
Kui noorelt küsida ainult koolis kirjutatud referaatide ja vaadatud loodusfilmide kohta, siis jäävad märkamata põhjused, miks ta tegelikult loodusesse läheb. Näiteks ujuma võib ta minna sellepärast, et sõbrad kutsuvad, mitte looduse pärast. Seenele võib kutsuda vanaema, sest kahekesi on julgem ekselda ja seeni-marjugi saab kahe peale rohkem. Kas noor on keskkonnateadlik, kui tema toas põleb LED-pirn? Aga mis siis, kui hoopis tema ema selle pirni pessa keeras? Kui hõõgniidiga pirne enam poeletil polegi?
Kindlasti võib noor (sh hilisemas elus) teadlikult väärtustada nii keskkonnahoidu kui ka aktiivset kodanikuosalust, kuid ainult siis, kui see on tema isiklik plaan. Aeg on aga teadupärast piiratud ja plaanid konkureerivad. Plaanide vahel tuleb valida, mistõttu pole tõenäoline, et kõik inimesed ühtviisi just keskkonnasäästlikku ja/või ühiskondlikult aktiivset elustiili eelistada saaksid.
Mugav möödapääsmatus
Mida siis ette võtta, kui me ei taha jätta säästva arengu eesmärke ja kodanikuaktiivsust sõltuma inimeste juhuslikest valikutest ja suvast?
Sotsiaalteadus on juba 15 aastat liikunud uuesti selle poole, et inimese ümberkasvatamise asemel tuleks kujundada hoopis tema elukeskkonda ja ümbritsevaid suhteid. Näiteks aktiivne osalemine tuleb lõimida „päris elu“ korralduse osaks, seda ei tohi unustada õpiku kaante vahele, kontrolltöösse või kodutööde kausta.
Kuidas „päris elu“ noorteni tuua? Ilmselt peaksime liikuma sellise keskkonna suunas, kus mõned asjad on noortele „mugavalt möödapääsmatud“. Keskkonnasäästu vallas on selgelt näha, et möödapääsmatuks muudetud valikud suudavad kaasa haarata ka inimesi, kes keskkonnasäästule ise ei mõtle. Jäätmeid sordivad needki, kellele on ühe prügikasti asemel mitu kasti ette pandud – mugav ja möödapääsmatu. Vett säästavad töötajad, kelle asutuses on kahesüsteemne WC-pott, rohelust naudivad need, kelle asutusele või kodule on arhitektid selle ette kirjutanud. Kui nii on mugav, siis milleks veel meelsus?
Kuivõrd on keskkonnahoid ja kodanikuaktiivsus meie tänapäeva kooli „sisse ehitatud“? Selgub, et need on jäetud vabaks, kooli eestvedajate meelsusest sõltuvaks valikuks. Näiteks eraldi prügikastid eri jäätmete jaoks on vaid vähestes koolides.
Kodanikuaktiivsus käib aga koolis tihti stiilis „võtad noorel nööbist kinni ja räägid ta ära“. Noor saadetakse täiskasvanu suunamisel võistlustele, kooli esindama, arvamust avaldama. Siis, kui koolil on vaja. Noorele tehakse asi möödapääsmatuks. Siin on aga ka üks kitsaskoht: õpetaja jaoks on normaalne saata kooli esindama neid noori, kes on juba niigi aktiivsed ja tublid, aga mis kasu on sellest ülejäänud õpilastele?
Kui vaadata koolide kodulehti, siis leiab sealt kesksel kohal uudised stiilis „tulime auhinnalisele kohale“, „meie kool jälle esirinnas“, „meie õpilane tõi ära teise koha“ jne. Kui vaikimisi on eesmärk parima koha saavutamine, siis pole eriti võimalik, et aktiivsete-tublide tippude ringist väljapoole jäävad noored saaksid oma osalusoskusi proovile panna. Siin võib olla üks põhjus, miks passiivsemad ei soovigi osalemist proovida – osalus on reserveeritud nendele, kellel on süvahuvi, kellele passib paremini. Miks ei võiks asju korraldada näiteks nii, et kooli või klassi esindavad graafiku alusel üksteise järel kõik õpilased, nii et keegi ei jää vahele? Kooli koht võib muidugi pingeridades langeda, kuid ükski õpilane ei jää ilma osalemise kogemusest. Paljudes Lääne koolides peavad näiteks vabatahtlikuks käima kõik õpilased, mitte ainult parimad.
Noor KOLLEEG!
Teie artikkel sisaldab palju eklektikat ja nn arvamusi… Mis mõistagi on tänapäeval moes. Ühe tõsise kooli (resp õpetuse) ülesanne pole (ei peaks olema!) 21.sajandil kindlasti õpilasi “tarkusi ja väärtusi täis laadida”… Koolis eri vanuses õpitavate ainete süsteem peaks kujundama tulevase isiksuse, mõtleva maailmakodaniku.
Selleks on vaja hästi tunda ÕPPEKASVATUSTÖÖ EESMÄRKIDE TAKSONOOMIAID (kokku kolm) – 20.sajandi üht suurimat saavutust didaktika vallas. Umbes 30 aastat tagasi räägiti sellest palju seoses kadunud Peeter Kreitzbergi vastava raamatuga meie emakeeles. Ka minu 2009 ilmunud “Õpetajatöö seoses tundide analüüsiga” aitab taksonoomiaprobleeme mõtestada. Et õpetajad neid ei tunne ega oska kasutada, on rohkem õpetajate KOOLITAMISE probleem…
P.S.
Raivo JUURAK,
suur tänu suurepärase foto eest! Samas – selliselt karjaviisi looduses käimine tuleks küll lausa ära keelata (nagu professor Priimägi keelaks Eesti koolides 20 aastaks inglise keele õpetamise ära – jõuame tõesti kultuuritusse!). Suvaline inimkari metsas viib samuti meid loodusest ainult kaugemale…
P.P.S.
Head KOLLEEGID!
Kool mõjub alati, kui lähtume looduspärasusest ja TEADUSEST õpetamisel (eputamine originaalsuse ja nn oma arvamustega ei vii kuhugi!). Meie kutsekeskkooli õpilased Helmes käisid üle 10-ne aasta tagasi oma õpetaja käest küsimas plaate kuulamiseks Mozarti, Beethoveni ja Vivaldi muusikaga (muidugi pärast nende tutvustamist ainetundides). See on muide täielikus kooskõlas David Krathwohli õpetamise afektiivsete eesmärkide taksonoomiaga.
Kohates üha enam gümnaasiumite lõpetajaid, kes ei tea midagi Beethoveni Üheksandast või – mis on ooper (Verdi Traviata nägemisest-kuulamisest rääkimata), tuleb peale MASENDUS (ameerika superstaaride tundmine neid ei päästa)…
Kümnesse artikkel!! Kahjuks domineerivad meie koolides nn nõukaaja pedagoogid, kel puudub igasugune võime arenenda koos ühiskonnaga. Ja just nimelt siit saab alguse hulga probleeme.