Missugune peaks olema tänapäeva veebientsüklopeedia?

Veebientsüklopeedia teema arutelus osalesid Taavi Hallimäe (Eesti Instituut), Katrin Tiidenberg (TLÜ), Ivo Kruusamägi (MTÜ Wikimedia Eesti), Katrin Maiste (Eesti Instituut), Piret Viires (TLÜ Eesti uuringute õppekava juht), Arko Olesk (TLÜ ja Eesti teadusajakirjanike selts), Mart Meri (Eesti Instituut). Foto: Raivo Juurak

Kui digiõpik on nii tohutult erinev paberõpikust, kas siis ei peaks ka digitaalne entsüklopeedia tegema läbi niisama suure muutuse?

Selline mõte tekkis, kui jälgisin 3. oktoobril Eesti Instituudis peetud arutelu, mille peaküsimus oligi: missugune peaks olema tänapäevane veebientsüklopeedia.

Kuna arutelu toimus Eesti Instituudis, oli loomulikult vaatluse all eelkõige selles asutuses 2000. aastal asutatud veebientsüklopeedia Estonica, kuid toodi näiteid ka eestikeelsest Vikipeediast, TEA kirjastuse veebientsüklopeediast, inglaste Britannicast jm.

Kultuur.info toimetaja Taavi Hallimäe märkis arutelu sissejuhatuseks, et Estonica (http://www.estonica.org) erineb klassikalistest entsüklopeediatest selle poolest, et piirdub põhiliselt Eestiga – erinevalt näiteks eestikeelsest Vikipeediast, mis annab infot kogu inimkonna kohta.

Estonica teine iseloomulik joon on artiklite esseistlikkus ja kergesti loetavus. Kui vaadata autorite nimekirja, siis seal on palju ladusa sulega ekspertide nimesid.

Kolmas eripära on, et Estonica on kolmes keeles: eesti, inglise ja vene. Eesmärk on, et välismaalased leiaksid siit kiiresti ja kergesti kõige olulisema Eesti kohta käiva info. Analüüs näitab, et kümnendik Estonica kasutajatest elabki Venemaal ja teine kümnendik Ameerikas. Loomulikult kasutab Estonicat ka suur hulk meie oma vene kodukeelega inimesi ja ingliskeelseid välistudengeid. TLÜ eesti kirjanduse ja kirjandusteaduse professor Piret Viires tunnistas, et temagi on oma Erasmuse tudengitel soovitanud teatud teemasid just Estonicast järele vaadata, sest seal on kõik lihtsas ja arusaadavas keeles ning oluline hästi esile toodud. Üks kasutajarühm on kodakondsuse taotlejad. Kes Estonica kõik artiklid läbi loeb, see võib üsna julgelt kodakondsuse eksamile minna, kinnitas Eesti Instituudi juhatuse liige ja Estonica üks eest­vedajaid Mart Meri.

Aastas kasutab Estonicat umbes 161 000 inimest, kusjuures kasutajate arv kasvab 15 protsenti aastas.

Suurim sihtgrupp – õppurid

Kes on siis Estonica peamised kasutajad, kui Venemaalt ja USA-st kokku on kasutajaid vaid viiendik? Taavi Hallimäe märgib, et suurim osa kasutajatest on Eesti tudengid ja kooliõpilased. Üks põhjus on ka see, et üliõpilaste uurimistöödes võib Estonicale viidata, kuid näiteks Vikipeediale mitte. Ka õpetajad koolides soovitavad oma õpilastel Estonicat kasutada, kui on vaja teha Eesti kohta uurimistöö, referaat vms.

Et just õppurid on kõige vilkamad veebientsüklopeediate kasutajad, kinnitas ka Vikipeedia toimetaja Ivo Kruusamägi. Ta näitas diagrammi, millelt oli selgesti näha, kui palju kasutatakse eestikeelset Vikipeediat koolipäevadel ja kui vähe puhkepäevadel. Talvel kasutatakse Vikipeediat väga palju, suvevaheajal aga väga vähe.

Kui veebientsüklopeediaid kasutab nii palju õppijaid, kas siis ei peaks seda asjaolu Estonica, Vikipeedia ja teiste taoliste väljaannete tegemisel kuidagi arvesse võtma? Praegu on nii Estonica kui ka Vikipeedia klassikalised entsüklopeediad, kas neid ei peaks õpilasepärasemas ja n-ö ägedamaks muutma?

Mart Meri rõhutas, et peamiseks sihtgrupiks peaksid jääma siiski välismaalased, kes tunnevad Eesti vastu huvi. See tähendab, et artikleid tuleb kirjutada võimalikult lihtsalt, esseistlikult, piltlikult, arvestades asjaoluga, et lugeja Eestit hästi ei tunne. Välismaalastest lähtumine sobib aga ka meie kooliõpilastele, sest nemadki, eriti nooremates klassides, ei tunne veel Eestit väga hästi ja soovivad lugeda lihtsaid tekste. Just siin ongi üks selgitus, miks Estonica on nii populaarne koolides.

TLÜ sotsiaalmeedia ja visuaalkultuuri dotsent Katrin Tiidenberg tõstatas arutelu keskse küsimuse: kas tänapäeva veebientsüklopeedia peab olema nii tekstikeskne, nagu see Eestis ikka veel kipub olema, samal ajal kui näiteks Britannica on hoopis teistsugune.

Tõepoolest, kui avada Britannica veebiversioon, vaatavad kogu ekraani ulatuses vastu pildid, mitte tekst. Seal on muudki õppurile põnevat. Näiteks enne Albert Einsteini kohta käiva info juurde minekut palutakse vastata väikese testi küsimustele: kus Einstein sündis ja õppis, millal Nobeli preemia sai, miks ta Saksamaalt lahkus jne. Näha on ka kõige kiiremini õigesti vastanute nimed. Samasugune test on Britannicas Shakespeare’i kohta. Ka teema „Kas kliimamuutus on fakt või fiktsioon?“ juurde pääseb lugeja pärast väikese testi läbimist. Miks ei võiks Estonicas olla selliseid lihtsaid ja mängulisi teste näiteks Tammsaare, Pärdi jt kohta?

Veebientsüklopeedia tuletab muidugi meelde ka veebiõpikuid, mida on juba üle saja. Miks ei võiks veebientsüklopeedia sarnaneda mingil määral veebiõpikuga? Miks ei võiks veebientsüklopeediaski järgneda mõiste lühikesele selgitusele paar-kolm lihtsat ülesannet, mis on soovitav ära lahendada? Kes saab nendega hakkama, see teab, et on tekstist õigesti aru saanud.

Veebiõpiku juurde käivad ka videod, animatsioonid, interaktiivsed joonised jms. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Näiteks püüdke sõnadega selgitada inimesele, kes elektrist suurt ei tea, kuidas tekib vahelduvvool. Seda on väga raske teha, kuid lihtne animatsioon teeb asja ruttu selgeks. Kas ei tasuks veebiõpikute efektsemaid materjale ka veebientsüklopeediasse sisse tuua?

Animatsioonidega seoses läheb Eesti õpetajate mõte muidugi Koolielu portaalile ja HITSA repositooriumile, kus on väga palju õppeotstarbelisi videoid, interaktiivseid jooniseid ja animatsioone. Estonica võiks ka neid töid mingil määral tutvustada, näiteks märksõna „haridus“ all. Nii välismaalastel kui ka meie oma tudengitel ja õpilastel oleks huvitav näha, mida meie õpetajad on õppe tõhustamiseks välja mõtelnud.

Eesti Instituudi arutelul meenutati ütlust, et veepiisas peegeldub ookean. Ei pea merd tühjaks jooma saamaks teada, et vesi on soolane. Veebientsüklopeedia lugejat pole vaja liigse põhjalikkusega koormata. Näiteks eesti kirjandusteost tutvustades piisab mõne lõigu efektsest väljamängimisest – sellest saab meeleolu kätte. Muusika puhul aitab kuulaja fantaasia ergutamiseks iseloomulikust helilõigust.

Küsiti ka, kas Estonicas ei võiks jaguda praegusest rohkem ruumi arvamustele. Klassikalise entsüklopeedia tekst peab olema maksimaalselt erapooletu, kuid mitmesuguste arvamuste väljatoomine muudaks info lugejale palju põnevamaks.

Näiteks toodi Valdur Mikita looming, mis avab omal viisil eestlase hinge ja pakub välismaa lugejale suurt huvi. Üsna vastandlikud hinnangud Mikita loomingule muudaksid asja veelgi põnevamaks.

Märksõna „teadus“ all saaks kirjutada, mille üle Eesti teadlased vaidlevad. Näiteks eestlaste päritolu küsimuses lähevad arvamused lahku selles, kas me oleme Soome lahe kaldale tulnud Uuralitest – mida saab väita võrdlevate keeleuuringute põhjal – või oleme pärit pigem Euroopast, nagu on võimalik väita mõningate geeniuuringute andmetele toetudes.

Arutelu viimane küsimus oli Estonica avatus. Kui tekstid on väga lühidad ja selged, siis kipuvad seosed muu maailmaga ära jääma ning võib tekkida mulje, nagu oleks Eesti muust maailmast isoleeritud. Just seosed muu maailmaga teevad Eesti lugejale mõistetavamaks ja ka põnevamaks.

Näiteks missugused kirjanduslikud eeskujud võisid mõjutada Tammsaare loomingut? Kas „Tõe ja õiguse“ esimene osa on ürgeestilik teos või on niisuguses stiilis kirjutatud raamatuid ka teiste maade kirjanduses. Kas keegi on mujal maailmas kirjutanud umbes samasugust muusikat nagu Veljo Tormis, kes on meie autentse rahvalaulu üle maailma kuulsaks teinud? Kellelt on õppinud „Kalevipoja“ illustreerinud kunstnik Kristjan Raud?

Kas veebi-, e-, digi- või neti­entsüklopeedia?

Missugust neist nimetustest kasutada? Vastuse saamiseks sisestasime internetti kõik neli otsisõna. Selgus, et eelkõige kasutatakse veebi- ja e-entsüklopeediat.

Veebientsüklopeedia. Selle otsisõna peale tulevad kaheks esimeseks vasteks Estonica ja Vikipeedia. Saame teada, et meie Vikipeedias on praegu 181 641 artiklit ja see oli 2018. aasta suve seisuga artiklite arvult 44. Vikipeedia, paiknedes edetabelis sloveeni- ja leedukeelse vahel. Alates 2005. aastast on olemas ka võrukeelne Vikipeedia, mis 25. augustil 2018 oli 5447 artikliga suuruselt 171.

E-entsüklopeedia. Selle otsisõna esimeseks vastuseks tuleb „TEA e-entsüklopeedia“. Saame teada, et TEA oli kirjastus, mis andis Eestis välja viimase paberentsüklopeedia ja esimese e-entsüklopeedia. Märgitakse, et e-entsüklopeedias on märksõnad veel tähestikulises järjekorras ning tähestiku alguse tähtedega algavatele märksõnadele on antud pikki ja põhjalikke vasteid. Seevastu tähestiku lõpu omasid on selgitatud vaid ühe lausega. Põhjus on 2008. aastal alanud majanduskriis, mis viis TEA kirjastuse pankroti äärele.

Digientsüklopeedia. Hardo Aasmäe juhitav Eesti Entsüklopeediakirjastus hakkas 2007. aastal tegema koostöös HTM-iga lastele suunatud entsüklopeediat, mille sisu vastaks riiklikule õppekavale. See pidi ilmuma nii paberil kui ka netis. Hardo Aasmäe kommenteeris, et digientsüklopeedia on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis, sest tekste kogu aeg tänapäevastatakse. 2008. aastal alanud majanduskriis räsis ka seda ettevõtmist.

Netientsüklopeedia. Seda sõna kasutatakse vähe. Saame teada, et 2001. aastal muutub netientsüklopeedia Britannica ilmselt tasuliseks. Teine teade on 2009. aastast, seal öeldakse, et Eesti netientsüklopeedial Vikipeedia hoiab silma peal 30 administraatorit.