Õpetajad kombineerivad õppeastmeid, aga mitte õppeaineid

Foto: Meelis Brikker

Ehkki seadused, nüüdisaegne õpikäsitus ja muutused koolivõrgus soodustavad õppeainete omavahelist kombineerimist, töötavad õpetajad pigem eri õppeastmetel.

Eesti koolid on üldjuhul väikesed ning täiskoormuse saavutamine eeldab õppeainete, õppeastmete või töökohtade kombineerimist. Näiteks kui gümnaasiumi matemaatikaõpetajal jääb koormusest puudu, võib ta sama tööd minna tegema teise gümnaasiumi. Alternatiivselt võiks ta matemaatikat õpetada aga ka madalamates klassides või hakata õpetama hoopis veel mõnd muud ainet. Loomulikult saab võimalusi omakorda kombineerida.

Minu kasutuses on isikustamata kujul EHIS-est pärit andmestik kõigi Eesti statsionaarsete üldhariduskoolide õpetajate kohta 2017. aasta novembri seisuga. Õpetajaid oli andmestikus 14 626. Andmetest saab teha väljavõtte, kuidas õpetajad kombineerivad omavahel koole, õppeastmeid ja -aineid.

Kombineerimise temaatikas peitub normatiivne aspekt – ühed kombinatsioonid on paremad kui teised. Seadused, üldine haridusfilosoofia ja koolivõrgu areng tõstavad võimaluste hulgast esile õppeainete omavahelise kombineerimise. Mind huvitas, kas ja kuivõrd on õpetajad (koolid) läinud kaasa vabaduse ja vajadusega kombineerida just õppeaineid, aga mitte õppeastmeid ja töökohti.

Olud soosivad õppeainete kombineerimist

2013. aasta septembris muutis haridus- ja teadusministri määrus „Direktori, õppealajuhataja, õpetajate ja tugispetsialistide kvalifikatsiooninõuded“ õpetajate kvalifikatsiooninõudeid ühelt poolt rangemaks, teisalt leebemaks. Senise kõrghariduse nõude asemel tekkis magistrikraadi nõue. Samas kadus nõue omada just õpetatava aine või ainevaldkonna alast haridust.

Uus õpetaja vastab nüüd kvalifikatsiooninõuetele, kui tal on magistrikraad ja õpetajakutse. Õpetajakutse saab ülikoolist või Eesti õpetajate liidust. Ei ole olemas matemaatikaõpetaja kutset, ajalooõpetaja kutset või muusikaõpetaja kutset – üks ja sama õpetajakutse kehtib kõigile.

„Praegused õigusaktid võimaldavad õpetajakutsega ajaloomagistril anda matemaatikatunde. Tähtajalise töölepinguga on võimalik õpetajana töötada praktiliselt igaühel,“ kirjeldas Tartu ülikooli Pedagogicumi juhataja professor Margus Pedaste viie aasta taguse määrusega tekkinud vabadust kombineerida omavahel õppeaineid.

Filosoofilises plaanis on moes rääkida ainete lõimimisest ja üldpädevuste ning õpioskuste primaarsusest aine faktiteadmiste ees. „Õpilane peaks mõistma, et aatom keemias ja aatom füüsikas on üks ja seesama aatom. Aatomi teemat on võimalik edukalt siduda nii ajaloo, geograafia kui ka ühiskonnaõpetusega, miks mitte ka kunsti- või tehnoloogiaõpetusega,“ kirjeldas Pedaste, mida tähendab nüüdisaegsele õpikäsitusele iseloomulik ainekesksuse asendumine probleemikesksusega.

Ka muutused koolivõrgus soosivad just õppeainete omavahelist kombineerimist. Koole jääb järjest vähemaks ehk nad asuvad üksteisest üha kaugemal. Mida kaugemal nad asuvad, seda raskem on mitmes koolis tööl käia. Näiteks gümnaasiumivõrk tõmbub sedavõrd kokku, et ainus gümnaasium jääb maakonnakeskusesse. Mitmes gümnaasiumis töötamine eeldab sellisel juhul mitmes maakonnas töötamist.

Koolivõrku muudab ka riigigümnaasiumide teke. Keskhariduse andmine on riigi vastutusel, halduslepingu korras ja ainult Eesti kõige suuremates linnades annab keskharidust ka mõni kohalikule omavalitsusele kuuluv kool – selline on lühike kokkuvõte HTM-is päevakorral olevast tulevikunägemusest.

Praegu saab samal ajal gümnaasiumi- ja põhikooliõpetajana töötada ühe kooli ja tööandja piires. Tulevikus – osalt juba praegu – tähendaks selline kombineerimine aga eri koole ja tööandjaid: üks kohalikule omavalitsusele kuuluv põhikool ja teine riigile kuuluv gümnaasium.

Tegelikult kombineeritakse õppeastmeid

Õppeainete kombineerimises ei ole mõistlik uurida kahte esimest kooliastet – seal on märkimisväärne osa kanda klassiõpetajatel. III kooliastme ja gümnaasiumiastme puhul jääb silma, et õpetajad eelistavad kombineerida pigem kooliastmeid kui õppeaineid. Eriti teravalt käib see gümnaasiumi kohta.

Näiteks gümnaasiumiastme matemaatikaõpetajaid oli aasta tagasi 440. Neist 285 õpetas matemaatikat ka kolmandas kooliastmes. Seevastu füüsikat õpetas neist gümnasistidele ainult 12 õpetajat − teisi aineid veelgi vähem.

Õppeainete märkimisväärset kombineerimist leiab ajaloo ja ühiskonnaõpetuse puhul. Gümnaasiumiastmes on 241 ajaloo- ja 170 ühiskonnaõpetuse õpetajat: neist 134 õpetab nii ühte kui ka teist. Tõenäoliselt sarnane pilt avaneks eesti keele ja kirjanduse puhul, kuid need kaks olid lähteandmetes kokku pandud.

Terve mõistuse pinnalt võiks eeldada, et ka näiteks füüsikat ja keemiat õpetatakse sagedasti koos. Paraku mitte: 201 gümnaasiumiastme füüsikaõpetaja ja 178 gümnaasiumiastme keemiaõpetaja seas oli ainult 18, kes õpetas gümnasistidele mõlemat. Seevastu kolmandas kooliastmes töötas neist 130 füüsikaõpetajat ja 139 keemiaõpetajat.

Koolide omavahelist kombineerimist ehk seda, et õpetaja õpetab mitmes koolis, esineb üldpildis väga vähe – vaid 6% õpetajatest õpetab kahes või enamas koolis. Keskmisest märgatavalt enam töötavad mitmes koolis puhaste gümnaasiumide õpetajad. Koguni iga neljas puhta gümnaasiumi õpetaja töötab veel mõnes koolis. Koolide omavahelise kombineerimise korral kombineeritakse pigem erinevaid kui samu õppeastmeid.

Kui puhta gümnaasiumi õpetaja töötab veel kuskil, siis ei leia teda mitte teisest puhtast gümnaasiumist või mõne keskkooli gümnaasiumiastmest, vaid pigem õpetab ta mõnes põhikooliastmes.

Ühele õppeastmele spetsialiseerumist võiks eeldatavalt leida kõige enam algklasside ja gümnaasiumi puhul. Nii ka on, kuid osakaalu mõttes on neid siiski üpriski vähe – umbes veerand. Koguni ¾ gümnaasiumi- ja algklassiõpetajatest õpetab ka mõnes muus õppeastmes: gümnaasiumiõpetajad õpetavad ka kolmandas kooliastmes ja algklasside omad teises ja kolmandas. Ainult ühes õppeastmes õpetavad sageli aga puhaste gümnaasiumide õpetajad: ¾ õpetab ainult gümnaasiumiastmes.

Puhaste gümnaasiumide puhul on kaks justkui vastandlikku tulemust: ühes õppeastmes õpetamist on enam kui keskkoolides või põhikoolides, kuid samas on ka mitmes koolis töötamist enam kui keskkoolide ja põhikoolide õpetajate seas.

Ainepädevus on jätkuvalt vajalik

Õpetajakutsega ajaloomagister võib töötada ka matemaatikaõpetajana. Haridusfilosoofiliselt ja koolivõrgu arengut arvestades on ajaloo- ja matemaatikaõpetaja kombinatsioon väärtuslik. Tegelikkuses on selliseid õpetajaid aga vähe. Miks?

Ehkki ainepädevus ei ole kvalifikatsiooninõuetele vastamise eeldus, ei järeldu siit veel, et seda ei vaadatagi. „Tööandjal on kohustus hinnata nii kvalifikatsiooninõuetele vastavust kui ka töötaja valmisolekut vastaval ametikohal töötada,“ välistas HTM-i üldharidusosakonna peaekspert Aivi Jürgenson võimaluse, et ajalooõpetaja hakkab üleöö matemaatikat õpetama.

Õpetaja vaba ametikoha täitmise avaliku konkursi korraldamise täpse korra kehtestab kooli hoolekogu direktori ettepanekul. Jürgensoni sõnul võib konkursi lugeda luhtunuks isegi siis, kui leidub kvalifikatsiooninõuetele vastav kandidaat, ja sõlmida üheaastase tähtajalise lepingu kandidaadiga, kellel pole küll magistrikraadi või õpetajakutset, kuid on ainepädevus. Tema sõnul on määrava tähtsusega, kas tööle võetav õpetaja suudab tagada kooli õppekavas määratud õpieesmärkide täitmise ning õpitulemuste saavutamise.

„Vastutus selle eest, et õpetaja oleks oma töös pädev, lasub eelkõige teda tööle võtval koolijuhil, kes omakorda on aruandekohuslane koolipidaja ees,“ välistas ka Pedaste võimaluse, et koolid hakkaksid massiliselt tööle võtma õpetajaid, kellel puudub ainepädevus.

Õpetajad ise ei ole samuti valmis minema õpetama võõrast ainet. Eesti matemaatika seltsi koolimatemaatika ühenduse esimees, Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Hele Kiiseli sõnul suudab ajalooõpetaja kahtlemata kõigepealt endale ja seejärel ka õpilastele selgeks teha matemaatikaülesande lahenduskäigu.

Vahe tuleb aga sisse loovuses. Koolimatemaatika ülesandel võib leiduda mõnikord koguni viiskümmend lahenduskäiku. Eri lahenduskäikudes orienteerumisega jääb matemaatikakauge õpetaja hätta. Kiisel ütles, et matemaatikaõpetajana tema ajalootundi andma ei läheks.

Õppeainete omavahelisele kombineerimisele gümnaasiumitasemel töötab vastu ka õpetajakoolituse ülesehitus. Tartu ülikooli õpetajakoolituses saab küll õppida mitme aine põhikooliõpetajaks, aga ei saa õppida mitme aine gümnaasiumiõpetajaks. Tulevane gümnaasiumiõpetaja õpib esmalt eriala ja seejärel teise sammuna õpetajaks. „Tartu ülikooli õpetajakoolitus liigub ainekesksuselt mitme aine õpetaja mudeli suunas, kuid eeldame siiski, et omavahel kombineeritakse lähedase valdkonna aineid,“ sõnas Pedaste.

Vastab / ei vasta kvalifikatsiooninõuetele

88% õpetajatest vastab kvalifikatsiooninõuetele. Huvitav nüanss peitub aga asjaolus, et 106 õpetajat on märgitud nii kvalifikatsiooninõuetele vastavaks kui ka mittevastavaks. Osalt on see mõistetav: gümnaasiumi valikainete õpetajate kvalifikatsiooninõuded on madalamad kui kohustuslike õppeainete andjate omad – neilt ei eeldata õpetajakutset.

Samas jääb silma ka arusaamatuid juhtumeid. Õpetaja õpetab kahes koolis ajalugu, õppeastmed on mõlemas koolis samad. Ühes koolis on ta märgitud kvalifikatsioonile vastavaks ja teises mitte.

Või juhtum, kus eesti keele ja kirjanduse õpetaja on I kooliastmes märgitud kvalifikatsioonile vastavaks, kuid sama aine sama kooli II kooliastmes mittevastavaks. Või juhtum, kus õpetaja on märgitud II kooliastme klassiõpetaja kvalifikatsioonile vastavaks, kuid sama kooli ja sama õppeastme matemaatika, loodusõpetuse ja eesti keele ning kirjanduse õpetaja kvalifikatsioonile mittevastavaks.

KOMMENTAARID

SIIM OKS, Eesti füüsika seltsi füüsika­õpetajate osakonna esimees, Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi füüsikaõpetaja:

Kui puhastes gümnaasiumides on piisavalt paralleelklasse, siis peaks õpetaja seal ka täiskoormuse kätte saama. Mina olen töötanud kogu oma karjääri ühes puhtas gümnaasiumis ja olen alati soovitud koormuse kätte saanud. Iseasi, kas see on eesmärk, mille poole püüelda.

Teada on, et meie õpetajaskond vananeb ja paljud on juba pensioniealised. Arvan, et paljud neist ei soovigi enam täiskoormusel töötada. Nooremad õpetajad võivad jälle soovida rohkem paindlikkust ja tegelda lisaks muude asjadega, näiteks raha teenida. Ka nemad on rahul osalise koormusega.

Mis puutub ainete kombineerimisse, siis see on keerulisem teema. Kuna ülikoolis õpitakse üldjuhul ikka ühte kindlat eriala, siis teist isegi esmapilgul sarnast ainet juurde võtta on küllalt keeruline.

Minu enda kolleeg ütles, et kuigi omal ajal õppis ta ülikoolis keemiat, aga koolis on pidevalt töötanud füüsikaõpetajana, oleks tal praegu väga raske hakata järsku keemiat õpetama. Ta peaks kulutama palju oma vaba aega, et end kõige vajalikuga kurssi viia.

Kaugelt vaadates võib tunduda, et meil on küllalt sarnased ainevaldkonnad, nagu loodus­ained ja humanitaarained, aga tegelikult on mitut ainet piisava kvaliteediga õpetada siiski keeruline. Selleks peaks juba algne ettevalmistus ehk õpetajaks õppimine olema mitme aine õpetamisele suunatud.

MARIA KURISOO, „Noored kooli“ vilistlane ja endine koolitusjuht:

Algklassides (aga miks mitte ka teistes kooliastmetes) soovitan üldõpetust, mis lõimib omavahel kõik ained või neist enamiku. „Päris“maailmas ei ole probleeme, mis liigituksid mingisse kindlasse ainesse. Seega pole ka mõtet maailma niimoodi tundma õppida.

Kui üldõpetust ei saa rakendada, siis võiks mõelda suuremate ainevaldkondade ühendamise peale: nt loodusõpetus, bioloogia, loodusgeograafia, füüsika ja keemia oleks üks punt, inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus, inimgeograafia ja ajalugu teine. Suuremad ainete pundid teeksin juba õppekava tasandil, mitte ei ühendaks neid ühe õpetaja näol. Põhikooliõpilane ei pruugigi aru saada, et keemia ja füüsika aatom on üks ja seesama. Suurem lõimitus aitab maailma paremini mõista.

Üldõpetust ja ainete lõimingut peaks soosima – mida rohkem, seda parem. Samas on meie ainekeskses koolisüsteemis alustaval õpetajal keeruline korraga paljude väga erinevate ainetega toime tulla. On olnud juhuseid, kui õpetaja õpetab matemaatikat, füüsikat ja inglise keelt. See on päris raske. Seega alustavale õpetajale soovitan üht või kaht väga lähedast ainet. Edasijõudnutele soovitan omandada lisaeriala ja rohkem aineid lõimida, ning sel juhul mida erinevamad ained, seda ägedam.