Springfieldi Simpsonid või Vargamäe Andres?

19. okt. 2018 Julia Maria Künnap kunstnik - Kommenteeri artiklit

Julia Maria Künnap.

Mõne aja eest rääkis Rein Raud „Plekktrummi“ saates kultuuriteooriast. Muuhulgas tõi ta näite „Simpsonite“ ning „Tõe ja õiguse“ paiknemisest eestlase kultuuris. Lühidalt: võib vabalt olla, et meid kõnetab „Simpsonite“ seriaal märksa rohkem kui sajanditagune Eesti taluelu Tammsaare nägemuses. Tõepoolest, kui nüüd tagasi vaadata, olen viimase viie aasta jooksul kindlasti „Simpsoneid“ rohkem tsiteerinud kui „Tõde ja õigust“.

Nii see globaliseerumine siis välja näebki: aja möödudes jääb aina väiksemaks vahe eestlaste ja ameeriklaste vahel. Kultuur, mida tarbime, teosed, mis meie maailmapilti mõjutavad, praktiliselt kattuvad. Vahest kõige hullem on lugu praeguste lastega. Kui palju puutuvad nemad üldse kokku kohaliku kultuuriga, kui seda just käsu korras ja koolis pähe ei taota? Kui palju on üldse neid lastefilme, mida meie lapsed ikka ja jälle näha tahavad ning mis seejuures ei ole tehtud Hollywoodis? „Lotte“, no see muidugi. Kolm plaati käiati kodus pilbasteks. Mis veel? Taanis tehtud „Sipelgapoisi“ triloogia. Aga edasi? Neti- ja nutimaailma kohta võiks ju öelda, et näe, vihased linnud tulid Soomest. Samas pommitavad lapsed sigu üle terve maakera. Absoluutselt pole vahet, kas tegemist on Eesti, Ameerika, Jaapani või Brasiilia lastega.

Me ei tohiks unustada, et nähtused, mis kulutulena levivad, ei tee seda oma heade omaduste tõttu, vaid kuna neid on võimalik turustada, kellelgi on nendega võimalik raha teenida. Tundub lihtne ja loogiline, aga keegi ei viitsi sellele tähelepanu pöörata. Lastele ei mõelda arvutimänge välja sooviga lapsi arendada, vaid et nende pealt raha kokku kraapida.

Võtame näiteks tervisespordi kõige lihtsama tegevuse, jooksmise. Selleks pole vaja muud kui kahte liikuvat jalga, aga tõenäoliselt räägib meile jooksmise kasulikkusest kõige kõvemal häälel dressi- ja tossufirma. Ja hoidke alt! Et teil ikka õige vetruvusega jooksujalats varba otsas oleks, muidu võite end veel vigastada! Või vaatame jalgrattureid pealinna lähiümbruses. Nad näevad välja, nagu paarkümmend aastat tagasi nägid välja ainult olümpiasportlased – pealaest jalatallani kõrgtehnoloogilises varustuses. Naera puruks! Niimoodi siis õnnestubki professionaalset spordikola tublidele tarbijatele müüa. Müts maha maaletoojate ees, on alles ärivaist! Ja siis väntab külateel seitsmekümnendates papi täiesti rahulikult kulunud dressipükstes, soni viltu peas, ja liigub ka oma kilomeetrid täis. Tema vaimne tervis on tõenäoliselt parem kui aktiivsusmonitoriga harrastussportlasel, kel on põhimõtteliselt 24/7 küljes intensiivravipalati andurid, mis igaks juhuks liiga kõrge või madala vererõhu ja pulsisageduse peale märku annavad.

Asjadest, millega raha teenida ei saa, kuuleme järjest vähem. Niiviisi märkamatult suunatakse meid suurkorporatsioonide sülle.

Läheneva hingede aja ootuses meenub mulle iga-aastane jahmatus, kui mõistan, milliseid ülesandeid saavad meie lapsed koolis. Algkoolis käiv tütar toob õhinal koju küll paberiribadest valmistatud kõrvitsa, küll nahkhiirepildi. Kas te koolis marti ka jooksite? Mardilaule laulsite? Ei. Kogu kool on mõistagi oranži-mustakirjult kaunistatud. Midagi sama pöörast kordub valentinipäeva nädalal, aga kuna valentinipäev ei astu sedavõrd täpselt mõnele meie oma traditsioonile varbale, pole seda mõtet sama innukalt kiruda.

Ühtpidi on globaliseerumine vahva, sest sarnane kultuuritaust peaks looma eeldused rahulikuma maailma tekkeks. Teistpidi väheneb igasugune omapära. Ometi seisneb omapäras edu võti. See on ainuke asi, mis meie lapsi tulevikus aidata võib. Teistsugune mõttelaad, mis tuleneb teistsugusest taustast kui kümnetel miljonitel lastel kusagil Kesk-Läänes või tegelikult sadadel miljonitel üle maakera.

Kuidas turustada üksi metsa minekut? Üksi mere ääres kõndimist või lehtede langemise kuulamist? Peaaegu võimatu. Valdur Mikita on teinud õnneks ära tohutu töö tänapäeva eestluse mõtestamisel. Tema esseed meie neoliitilisest lapsepõlvest annavad tugeva jalgealuse või isegi hüppelaua, millelt digikapitalismi uppumist kartmata sukelduda. Ma usun, et igal eestlasel on veel paik siin Eestimaal, mille kohta ta võib öelda, et on sealt pärit. Sellest külast, sellest talust, sellest saunast. Ärgem laskem sel teadmisel kaduda. Õnneks on meil üks väga tugev traditsioon, mida pole ka vorstikaupmehed suutnud täiesti ära rikkuda. Suvine pööripäev on siin põhjamaal selleks liiga võimas sündmus ja jaanipäeva pidustused meie rahva hinge sedavõrd tugevalt juurdunud. Viimasel jaaniööl kiikus tütar külakiigel mitu pikka tundi järjest. Nii nagu omal ajal oli teinud tema ema ja ema ema ja ema ema ema ja tolle esiemad mäletamata aegadest peale.

Kuidas kasvatada lapsi eestlasteks? Meil ei ole palju vahendeid. Nutidžinn on ammu pudelist pääsenud, aga päevas on õnneks päris mitu tundi, mil lapsed kohustuslikult koolipinki peavad nühkima. Palun, ärgem andkem seda aega käest!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!