Uued sõnad ja uus reaalsus
Maie Tuulik.
Growtopia ja World Lock. Kuulsin neid sõnu „Radari“ saates 25. septembril. Esimene on laste arvutimäng ja teine selle kõige kõvem valuuta.
„Eesti laste lemmikmäng Growtopia kubiseb roppustest,“ kirjutas teemat uurinud Robert Kõrvits Facebookis. „World Lock’i saamise nimel on lapsed nõus kahjuks andma järele ka pedofiilidele.“
Keskkonda, milles füüsiline ja virtuaalne reaalsus omavahel segunevad, nimetatakse liitreaalsuseks. Mõne aasta eest juhtus Lõuna-Koreas päriselt, et vanemad lasid oma reaalsel, lihast ja luust bioloogilisel lapsel surnuks nälgida, sest hoolitsesid lapsevanematena oma virtuaalse lapse kasvatamise eest videomängus. „Nende ajus võis olla aset leidnud füüsilise ja virtuaalse reaalsuse vahelise piiri hägustumine,“ kirjutab neuroteadlane Elkhonon Goldberg oma raamatus „Loovus. Inimaju uuenduste ajastul“ ning arvab, et selline hägustumine võib varsti muutuda üleüldiseks. See võib juhtuda üheainsa põlvkonna, nn sulandumispõlvkonna vältel.
Harjuge ära!
Füüsilise ja virtuaalse reaalsuse sulandumise lihtne näide on olukord, kus tänaval kõndides ja ninapidi telefonis olev inimene oma virtuaalses reaalsuses põrkab füüsiliselt teistega kokku. Üha rohkem ollakse huvitatud isiklikust virtuaalsest ja üha vähem ühisest füüsilisest reaalsusest. Reaalsuste piiri ähmastavad mitmesugused treeningprogrammid, mille eesmärk on parandada reaalse elu oskusi hariduse, meditsiini, sõjanduse jm vallas.
Sageli kurdetakse interneti, sotsiaalmeedia ja digitaalsete seadmete varjukülgede üle ning avaldatakse kahetsust nende võõrandava ja „juhmistava“ mõju üle. „Ometi ei suuda see tagasi pöörata digitaalsete tehnoloogiate teket ega isegi seda aeglustada. Seega – harjuge sellega ära!“ kirjutab Goldberg. Tema arvates pole kurtjate murel ka alust.
„Liigi ja tsivilisatsioonina oleme ka varem viibinud sarnastes murdepunktides,“ kirjutab ta. „Ka kirjakeele teke aastatuhandeid tagasi vallandas sarnaseid kartusi. Lugemine on üksildasem tegevus kui lõkke ääres suulise loo jutustamine. Tekst vabastab inimese vajadusest koormata oma mälu sellega, et jätta meelde tohutu hulk infot.“ Ent kas selline selgitus pakub muretsejatele lohutust?
Praegu on tavalise inimeses kokkupuude virtuaalse reaalsusega piiratud või puudub sootuks. Goldberg ennustab, et virtuaalne reaalsus viib sulandumisrevolutsioonini. Mitte enam kauges tulevikus võib tulla aeg, kui füüsiline reisimine asendub virtuaalse reisimisega ning multisensoorsete kujutiste voog võib suurel määral vahetada välja verbaalselt edastatava info.
Ka Facebooki rajaja Mark Zuckerberg usub, et virtuaalse reaalsuse rakendus mängudes on vaid eelmäng suurematele ja loodetavasti parematele asjadele, mis tulemas on. Ta ennustab: „Kujutle end vaatamas pallimängu otse platsi servas olevalt VIP-kohalt, õppimas klassiruumis, kus viibivad õpilased ja õpetajad kogu maailmast, või konsulteerimas arstiga silmast silma, ning seda kõike lihtsalt oma kodus prille ette pannes. See on tõepoolest uus suhtlusplatvorm. Tundes, et viibite päriselt kohal, võite jagada endale oluliste inimestega piiramatult ruume ja kogemusi. Kujutlege, et te ei jaga oma sõpradega online’is mitte ainult hetki, vaid kogemusi ja seiklusi. Me usume, et ühel päeval saab selline tervenisti kaasahaarav liitreaalsus osaks miljardite inimeste igapäevaelust.“
Sulandumisjärgsed inimesed elavad läbinisti sulandunud sünteetilises maailmas, ennustab ka Briti neuroteadlane Susan Greenfield oma romaanis „2121“.
Multiversum
Sõna „multiversum“ võttis 19. saj lõpus kasutusele William James, kes kasutas seda kognitiivses kontekstis juba aastakümneid enne seda, kui mõistele andsid uue tähenduse füüsikud. Paralleeluniversumite hulka nimetatakse multiversumiks ja seni on jäänud see eranditult kvantmehaanika ja ulmekirjanduse pärusmaaks.
„Tegelikult on „mentaalsed paralleeluniversumid“ olnud osa inimkogemusest kogu meie liigi ajaloo vältel,“ kirjutab Goldberg. „Selle tõestuseks on meil võime kutsuda esile mälestusi ja manada oma peas esile meelevaldseid kujutisi. Keele teke võimendas selle suutlikkuse mitu korda suuremaks. Keel võimaldab meil konstrueerida paralleelseid reaalsusi, mis võivad olla vastuolus nii füüsilise reaalsusega kui ka omavahel. Terve inimene suudab teha vahet tegeliku, füüsilise reaalsuse ning kujutlusvõime ja keele abil konstrueeritud paralleeluniversumi vahel. Kui see võime kaob, on tegemist psühhoosiga,“ kirjutab ta.
Terve täiskasvanud inimene suudab seda tõepoolest. Aga lapsed? Nemad mitte. Nende väljakujunemata vaimne maailm lubab kergekäeliselt ohverdada kas või terve oma elu arvutimängu tugeva valuuta eest!
„Radari“ loost selgus, et seadus meie lapsi ei kaitse. Seda saame teha vaid meie ise – lapsevanemad ja õpetajad.