Vaimse tervise murele saab abi

Pärnu haigla laste ja noorte vaimse tervise keskuse juhtumikorraldajad Eda Leesalu ja Kristjan Õunpuu, keskel sotsiaalravi­teenistuse juhataja Olga Sumbajeva. Foto: Annika Poldre

Pärnu haigla juures tegutseb Pärnu haigla laste ja noorte vaimse tervise keskus (VTK). Sinna võivad abisaamiseks pöörduda lapse­vanemad, ka nooruk ise. Soovitavad kool, Rajaleidja, politsei, prokurör või lastekaitsespetsialist – kes näeb muret, mis vajab lahendamist ja kus VTK võiks aidata.

Pöörduda võib lausa lapse sünnist alates, kui lapsevanem vajab toetust. Vanuse ülempiir on 24 aastat, kui inimene pole veel päris iseseivaks saanud ja emotsionaalse vanuse järgi võib teda pidada lapseks või nooreks.

Kõige rohkem tegeldakse siin 7–15-aastastega. Palju tuleb lapsi kooli alguses või üleminekul 5. klassi, kus pole enam endistviisi kontakti ühe õpetajaga.

„Kooliga seotud mured on Rajaleidja või koolipsühholoogi lahendada, aga kui seal nähakse, et probleem on laiem, hõlmab perekonda ja võrgustikku, siis oleme meie ka toeks,“ ütleb Pärnu haigla sotsiaalraviteenistuse juhataja Olga Sumbajeva. „Kui kool põhjustab lapsele probleemi, siis meie aitame ja toetame teda, et ta sellest üle saaks.“ VTK on ühendatud haigla ja polikliinikuga ning saab võimaldada teraapiaid ja meditsiinikonsultatsiooni.

Eesmärk on taastada suhted

Maailm on keeruline, peresuhted muutunud. Kui u 40% abieludest lahutatakse ja keskmine abielu kestab tosin aastat ning kui esimeste abieluaastate jooksul sünnib laps, siis elavad väga paljud neist üle vanemate lahutuse. Elu on kiire, lapsed jäävad ilma armastusest, tähelepanust ja hoolivusest – kui probleeme lühidalt kokku võtta. „Meie roll ongi õpetada, kuidas vanemad võiksid oma lapse uuesti avastada ja aega paremini koos veeta,“ räägib juhataja. Ka õpetaja roll on muutunud, nemadki võiksid olla lapsele lähedased.

Koostöös Tervise Arengu Instituudiga osaletakse programmis „Imelised aastad“, mis käsitleb seda, kuidas lapsevanemad saaksid nautida seda ilusat aega, mil nende laps on väike. Lapsevanemate huvi programmi vastu on suur.

VTK-s kasutatakse nõustamisel mitmesugust teraapiat. Väikelaps ei oska sõnadega oma traumaatilist kogemust kirjeldada. Mängu ja abivahendite abil hakkab laps aru saama, mis temas toimub. Abistavad meetmed ei sõltu alati vanusest ning osa on kasutatavad ka täiskasvanutega.

„Teraapiat võiks teha igal nädalal, kui meie võimalused seda lubaksid,“ ütleb Sumbajeva. Vaja on, et tekiks usalduslik suhe terapeudi, lapse ja vanema vahel. Teraapia võib kesta kuni pool aastat. Selle ajaga võib probleem laheneda ja edasi saab lapsevanem jätkata kodus.

Nõustamise konkurentsi erapraksisega VTK pere ei pelga. „Hea, kui konkurente oleks veelgi rohkem.,“ lausub juhataja. Tööpõld on neil suur ja laieneb veelgi.

Kombineeritud teenused

„Meil on kombineeritud teenused, võimalik kasutada mitmesugust teraapiat üheaegselt, individuaalset nõustamist ja pereteraapiat. Vajadusel on kaasatud kogu võrgustik: kool-kodu-politsei,“ nimetab juhataja oma asutuse eeliseid erapraksise ees. VTK kaudu saab sotsiaalse nõustamise kõrval ka sotsiaalraviteenuseid – siin on Eestis ainuke sellist teenust pakkuv osakond, kus on ligipääs meedikutele, psühhiaatriale ning vajadusel saab abivajaja suunata kiiresti arsti juurde.

Juhtumikorraldaja esmavastuvõtule on võimalik tulla 3–4 päeva jooksul. Pereteraapiasse on praegu järjekord kuu. Ootejärjekord toimib valgusfoori süsteemil: kõigepealt teenindatakse neid, kellel on tuvastatud ennastvigastav käitumine vm tervist ohustav nähe ning vaja on kiiresti sekkuda. Kollases tsoonis võib jääda mõneks ajaks ootele, aga olukord on ikkagi kriitiline. Rohelises tsoonis on abivajaja vaba aja ootel. Septembris võtavad probleemid hoogu ja kui saabub oktoober, otsitakse juba abi. Pingeline on kevad, eksamite aeg, kui lapsed ja õpetajadki on väsinud.

Pärnumaa VTK tegevust rahastab Pärnumaa omavalitsuste liit, tasudes teraapia ja nõustamise eest. Projektipõhiselt pakkus keskus varem palju supervisioone ja koolitusi laste vaimsest tervisest lastega tegelevatele spetsialistidele. See oli väga populaarne, vajadus selle järele oli suur ja huvi tunti nii lasteasutustes kui ka koolides.

Supervisioon kooli

VTK personal tegeleb lastega, ent oma töös kohatakse ka läbipõlemisohus õpetajaid. Parim, mida nad pedagoogide heaks teha saavad, on pakkuda supervisiooni ja koolitusi. Supervisioone rahastas varem sotsiaalministeerium ja see oli koolidele tasuta. Praegu saab kool vm haridusasutus tellida raha eest juhtumipõhist või ühe grupi supervisiooni, kus arutatakse ühe või mitme õpilase juhtumit. Tellida saab ka individuaalse supervisiooni õpetajale. Haridusreform tõi muutusi, millega omavalitsused alles kohanevad. „Tundub, et nüüd on hakatud leidma eelarvest raha, et pakkuda abi õpetajatele,“ ütleb juhtumikorraldaja Eda Leesalu.

„Julgustan koolide juhtkondi supervisiooni tellima just seetõttu, et õpetajate läbipõlemine on väga aktuaalne. Eriti noorte õpetajate puhul, kes on teoreetilise ettevalmistuse saanud, aga hariduslike erivajadustega last ei pruugi nad pikka aega ära tunda ega osata probleemi täpselt sõnastada,“ ütleb Sumbajeva. Kui seda õpetajat toetab kooli tugimeeskond, on hästi, aga paljudes koolides sellist ressurssi ei ole.

„Olukord on selleski mõttes muutunud, et tänapäeval on õpetajal raskem olla laste ees autoriteet kui aastaid tagasi,“ lisab Leesalu kolleeg, maakonna juhtumikorraldaja Kristjan Õunpuu. „Õigusi on lastel palju, aga unustatakse kohustused.“

Ootused õpetajale

Psüühikahäirete hulk on kasvanud nii täiskasvanutel kui ka lastel. Ühelt pool võib olla tõsi, et diagnoositakse rohkem, aga tõenäoliselt on üleüldse vaimse tervisega palju probleeme, arvab Leesalu. Haridusliku erivajadusega laste osa on üle Eesti sõltuvalt piirkonnast 10–25%. Õpetaja peab stressi väga hästi taluma, et nende lastega toime tulla. Ühes klassiruumis võib olla koos mitu erisust, näiteks aktiivsus-tähelepanuhäirega, autismispektrihäirega ja keskmisest võimekam laps, kellega on vaja eraldi tegelda. Õpetajale on seatud väga kõrged ootused ja läbipõlemine on töösse justkui sisse programmeeritud. Eriti pingeline on suurtes koolides, kus klassid suured, erisusi palju ning psüühikahäirete probleeme aina lisandub.

Probleemide põhjusigi on rohkelt. Psühholoogid ja psühhiaatrid on juhtinud tähelepanu sellele, et laste varajane arvutiga tuttavaks tegemine stimuleerib liigselt närvisüsteemi. Seegi võib olla psüühikahäirete põhjus. Palju räägitakse kiirguskoormusest, uuringud on pooleli, kuid on tõestatud, et nt liigne nutitelefoni kasutamine tekitab kudede soojenemist, mis võib omakorda tekitada tuumoreid. Logopeedid täheldavad, et laste kõne hilineb, selle põhjus võib olla liigne nutiseadme kasutamine või vähene suhtlemine. Rääkimata süvenevast harjumusest olla omaette. On tekkinud mõiste füüsiliselt ja vaimselt vedela lapse sündroom, kus käeline tegevus ja loovoskused on taandunud ning võimed ja oskused jäävad arendamata, lapse lihaskond muutub nõrgemaks, lisandub nn nutikael. Mullu psühhiaatrite konverentsil soovitati kuni kolmanda eluaastani üldse mitte nutiseadmeid kasutada.

Statistika näitab, et lapsed ise hindavad oma elu aga heaks. 2014. aastal Eestis tehtud õpilaste tervisekäitumise uuring näitas meie laste kõrget hinnangut oma eluga rahulolule, ehkki vanuse suurendes see langes. 11-aastaste seas oli rahulolevaid 90–91% ja 15-aastastel 78–88%.

Suheldakse üha enam digivahendite kaudu – selline on tulevik. Ja vaimne koormus kasvab kõigil, ka täiskasvanutel. Vaimse tervise eest on vaja hoolt kanda, rõhutavad VTK inimesed ühel meelel. Psühhiaatri juurde minek ei ole tänapäeval häbiasi. Psühholoogid ja psühhiaatrid tegutsevad inimese heaks nagu paljud teised nõustajad ja arstid.

Õpilaste hinnang eluga rahulolule

(% õpilastest, kes on oma eluga rahul)

11-a

• tüdrukud 90
• poisid 91

13-a

• tüdrukud 85
• poisid 93

15-a

• tüdrukud 78
• poisid 88

Koolilaste tervisekäitumise uuring korraldati 2014. a Eesti üldhariduskoolides 5., 7. ja 8. klassides. TAI andmed

Diagnoosimisest oli kasu

„Meie probleem algas sellest, et kui lapsel oli aeg kooli minna, polnud ta kooliküps. Teda ei huvitanud tähed ega lugemine,“ rääkis üks ema loo oma lastest. Koolipikenduse saamiseks tuli minna komisjoni, kust suunati psühhiaatri juurde. Psühhiaatri juures küsimustikuga brošüüri uurides avastas ema, et teisel lapsel, kes juba koolis käis, olid trükises kirjeldatud aktiivsus-tähelepanuhäire tunnused (ATH).

Last oli raske õppima saada, lugemine tuli tal vaevaga, aga arvutamises oli ta väga hea. Inglise keelt õppis kuulmise järgi. Tal on ATH-lastele omaseid jooni: meeldib legosid tundide viisi kokku panna. Ta teab pokemone nimepidi. Tal on imehea mälu, aga puudub motivatsioon seda koolis kasutada, pigem suhtub ta koolitöösse pealiskaudselt. „Olen temaga kogu aeg koos õppinud. Ta saab kõik selgeks ja on tubli,“ ütleb ema.

Mõlemad lapsed said ATH diagnoosi ja rehabilitatsiooniplaani. Tegevusterapeudi juures saadud teraapia aitas.

Rehabilitatsiooniga kaasnes võimalus saada tugiisik. Temaga perel vedas. Ta klappis lapsega, oli tundides kaasas ning perele vanaema eest. Vanemaga lepiti kokku, et kui laps tunnis, näiteks matemaatikas tugiisiku abi ei vaja, siis aitab tugiisik teisi. Kuna klassis oli teisigi ATH-lastega sarnaselt käituvaid lapsi, oli klassijuhataja sellega päri. „Arvan, et õpetajal läks tunduvalt lihtsamaks,“ lausub ema. Lapsega toimus muutus. Kui ta varem nuttis, et keegi ei taha temaga koolis suhelda, ja hoidis teistest eemale, siis nüüd oli tal tugiisik, kellega rääkida. Ta tundis ennast koolis turvalisemalt. Hästi mõjus koolivahetus ja üleminek väiksemasse klassi.

Noorema lapse klassijuhatajat teavitas ema enne kooli algust lapse diagnoosist ja küsis, kas on vaja tugiisikut. Õpetaja arvas, et pole vaja, sest tal on endal kogemusi. Nii jäi.

Ema sõnul otsustati mõlema lapse puhul õigesti. Diagnoosi määramisest ja rehabilitatsiooniplaanist oli abi. Õpetaja muutus mõistvamaks, kui selgus diagnoos. „Ma arvan, et õpetajaid tuleks koolitada, et nad teaksid, mismoodi selliste lastega tegutseda,“ arvab lapsevanem. Suures koolis võiks õpetajal ka tavalises klassis, kus pole erilisi lapsi, abiõpetaja olla, leiab ta. Sest suures klassis jääb lapsel õpetajaga suhtlemiseks väga vähe võimalusi, aga laps otsib tähelepanu ja kontakti.

Oma kogemuse põhjal arvab ema, et kuigi laste terviseinfo on konfidentsiaalne, peaks kooli vahetades jõudma teave lapse tervisest kohe ka uues koolis klassijuhataja või koolipsühholoogini, et probleem oleks teada ja laps saaks vajadusel abi.

Nutihullus. Vastab psühholoog Rainer Mere

Rainer Mere.

Millest alates võib rääkida nuti­sõltuvusest?

Selget piiri tõmmata on keeruline, aga on märke, mis viitavad sõltuvusele. Klassikalised sõltuvuse tunnused on suutmatus tegevusest hoiduda ja tegevuse jätkamine olukorras, kus see segab igapäevatoiminguid. Laste ning ekraanide puhul on mõneti sama lugu: nooruk ei suuda kontrollida oma ekraaniaega, ei tunne huvi muu tegevuse vastu, need ei paku enam rõõmu, ekraanid häirivad suhtlemist teistega, peres on suured tülid. Kindlasti peab lapsevanem tegutsema, kui nooruk muutub ilma ekraanita ärevaks või isegi vägivaldseks (röögib, ropendab, lööb seina või pereliiget).

Uuringuid on palju. Üks huvitavamaid leide on nutisõltuvuse ja tähelepanuvõime seos. Nutitelefonid on ajaröövlid, nad tuletavad ennast signaalide kaudu pidevalt meelde. Ka rakendused on loodud selliselt, et iga uuendus annab helisignaali või värinaga märku, et taas on aeg telefon kätte võtta. Raamatut on keeruline lugeda, kui telefon ennast iga viie või vähema minuti tagant meelde tuletab.

Esimene „ravivõte“ ongi märguanded välja lülitada. Kui seda ei raatsi, siis võiks keelata vähemasti rakenduste märguanded ning jätta vaid need, mis tulevad inimestelt.

Kahtlustan, et nutisõltuvus tuleb tõeliselt päevakorda alles siis, kui õpilase hinded, käitumine või koolist osavõtt on juba tugevalt häiritud. Ehk see, mida märgatakse enim – akadeemilised tulemused ning kõik sellega seotu. Ka depressioon, ärevus ja sotsiaalmeedia kasutamine on seotud. Kuidas see kõik täpselt mõjub, seda näitab aeg.

Tehnoloogia ei ole iseenesest halb, oluline on osata seda mõõdukalt ning eesmärgipäraselt kasutada. Tehnoloogia on tulnud selleks, et jääda.

Mida soovitate õpetajatele?

Õpetaja saab olla lastele eeskujuks ega peaks kasutama telefoni siis, kui selleks vajadus puudub (nt ei tasu jalutada koolimajas ringi, telefon näpus, midagi toksides). Kui tundides on telefonid keelatud, peab selles olema järjepidev. Kui nooruk ise ei suuda telefoni kasutamist kontrollida, on hea, kui seda teeb keegi teine – miks mitte õpetaja.

Mõned nipid

• Kustuta telefonist sotsiaalmeedia rakendused.
• Ära loe telefoni magamistoas.
• Esilehel olgu vaid vajalikud tööriistad.
• Hall ekraan pole atraktiivne ja aitab telefonist eemale hoida.

Nutiseadmete mõju

• Suurem risk haigestuda depressiooni.
• Suurem risk ärevushäirete tekkeks.
• Suurenenud risk enesetapumõtete tekkeks.
• Unehäired.
• Keskendumisraskused.
• Rahutud jalad ja närvilisus.
• Pinnapealsed teadmised ja „õppimine“.

„Kui tahame, et lapsed oleksid vaimselt terved, siis peaks nad saama õnne ja rõõmu tunda,“ ütleb psühholoog-nõustaja ja pereterapeut Aet Lass. Foto: Annika Poldre

Koolirõõmu oskab luua õpetaja

Psühholoog-nõustaja ja pere­terapeut Aet Lass on töötanud lastega terve elu, lasteaias ja kooli igas astmes. Ta on oma kogemusi jaganud tulevastele õpetajatele. Laste murede taga näeb ta tihti probleeme koolis.

„Olen koolieluga läbi ja lõhki kursis,“ ütleb ta. Lass oli Viimsis õpetaja, kui teda valiti taasiseseisvunud Viimsi valla esimesse volikogusse. Tema algatusel võeti seal vallavalitsuse palgale laste ja peredega tegelev psühholoog ja logopeed. 20 aastat pärast ülikooli lõpetamist läks ta Tallinna ülikooli koolinõustamise magistriõppesse, mida nüüd enam pole. „Sain aru, et ainuõige on õppida pere­terapeudiks,“ ütleb ta. Estonia katastroofi järel kutsuti Aet Lass kriisitööle. See töö jätkus Eesti elukvaliteedi keskuses, kus tegeldi täiskasvanutega, nende leina ja kriisiga. Koos kolleegidega kasvas idee teha ise Tallinna kesklinna lastepolikliinikus laste ja noorte nõustamiskeskus. „Meie soov oli olla koolikeskkonnast väljas, et meid ei mõjutaks kooli juhtkond ja suhted,“ ütleb Lass.

Abi nii ruttu kui võimalik

Lass on veendunud, et kõik lapsed peaksid mure korral abi saama nii kiiresti kui vajalik ja võimalik. „Ma ei ole nõus sellega, et laps on ootel, millal saab psühholoogi vastuvõtule,“ ütleb pereterapeut. Oodates algavad somaatilised kaebused, tekivad pea- ja kõhuvalu, iiveldus, koolitõrked. Kaebustega minnakse perearsti juurde. Põhjused on aga psühhosomaatilised. Neid ei saa ravida ravimitega, vaid ainult teraapiaga.

„Meie pedagoogid on suurepärased oma aine õpetajad, aga seda, kuidas lastega toime tulla, pole nende ettevalmistuses piisavalt, ja siit tulevadki raskused,“ ütleb Lass ja arvab, et rohkem oleks vaja õpetajat toetavat keskkonda, sest õpetajate stress ja väsimus kandub üle lastele.

Aastaid tagasi oli Tallinna ülikoolis kursus „Õpetaja sotsiaaltöö tegijana“, kus Aet Lass andis praktikat. Kursus lõppes rahapuudusel, kuid oleks vajalik tänapäevalgi. Hea, kui koolis on vajalik meeskond või tugivõrgustik, nagu koolipsühholoog, eripedagoog ja logopeed. Tartu ülikool on väga palju spetsialiste ette valmistanud, kuid paljud pole rakendust leidnud või on väike töötasu nad koolist viinud.

Aet Lass rõhutab süsteemse pereteraapia tähtust. Laps saab abi, kui tema tugivõrgustik toimib. Võrgustikuks on pere, vanemad, õed-vennad, kool, treeningud, hobid ja huviharidus, sport ja sõbrad.

„Hoolimine, armastus, tähelepanu koolis ja vanematelt, kodu ja kooli koostöö,“ loetleb Lass seda, mis lapsele tähtis. Koolist väljalangenuid ja tõrjutuid on meil liiga palju. Aastatepikkuse töökogemuse põhjal peab ta konfliktide tagamaaks mõistmatust koolis. „Koostöö on peaasi,“ lausub Lass. „Kui saame lapse või perega hea kontakti, et tulla välja depressiivsusest või ärevusest, siis on võimalik edasi minna, enesehinnangut tõsta.“

Probleemid algavad kodust, koolist väljalangemine on tagajärg. Ja seda juhtub sadade õpilastega igal aastal. Tänavu kevadelgi oli terapeudi nõustamisel üheksandikke, kes ei suutnud ärevuse tõttu eksamile minna. „Kui nad said oma ärevusega hakkama, tegid oma kohustuslikud matemaatikaeksamid edukalt. Suur rõõm oli lapsi kooli tagasi saada,“ ütleb Lass.

Ta on tänulik õpetajatele, kes märkavad, et lapsel on midagi viltu, näiteks on tal tekkinud keskendumisraskused. Terapeudi sõnul on nende raskuste taga alati veel midagi. Kui põhjus selgub, siis leitakse lahendused: mida saab teha õpetaja, mida vanemad. Koolikiusamise korral õpib laps näiteks nõustamisel eneseregulatsioonivõtteid ja enesekaitseviise ning õpetamine saab olla nii tõhus, et laps astub kiusajale vastu ja kaitseb ennast sõnadega.

Vajadus tähelepanu järele

„Iga laps vajab tähelepanu,“ rõhutab pereterapeut. Kui lapsed saavad piisavalt tähelepanu, siis on võimalik leida sobilikud eesmärgid ning lapsed on valmis nii koostööd tegema kui ka pingutama. „Kui tahame, et lapsed oleks vaimselt terved, siis peaks nad saama õnne ja rõõmu tunda,“ räägib Lass. Õnnelikud lapsed õpivad tunnis kiiremini ja tulemuslikult. Seevastu õnnetuid lapsi ei saa ükskõik kui hea õpetaja kuitahes heade oskustega aidata. Kogenud terapeut ja endine õpetaja on veendunud, et kool saab tekitada õnnetunnet. „Rõõmuga kooli, rõõmuga oma klassi ja rõõmuga koos õpetajaga tegutsema! See rõõm sõltub õpetajatest, kes töötavad koolis suure armastuse ja pühendumusega.“

Lass usub, et suur osa õpetajaid oskab lastele rõõmu luua. Ja on ka õpetajaid, keda peaks nippide ja oskustega rikastama, et nad saaksid kriisiolukordadest, mis tahes-tahtmata tulevad, võidukalt väljuda. Selleks võiks õpetajatele olla kursus, õpituba vm, kus neid oskusi treenida. Et õpetaja tunneks end kindlamalt ja oskaks kohe reageerida, kui olukord seda nõuab.

Lass on veendunud, et õpetajad vajavad supervisiooni. „Oleks imeline, kui see toimuks kas või kord kuus,“ arvab ta. Tema superviisor on Estonia katastroofi aastast alates olnud Stockholmi laste­psühhiaater Jüri Männik. Seda suhtlust peab ta ülivajalikuks. Õpetajatel võiks superviisoriks olla koolipsühholoog, kes on saanud selleks väljaõppe, ja supervisiooni tuleks kaasata koolijuhtkond. „Algkassiõpetajatel oma arutelud, keskastmel omad, erialade järgi oma arutelud – see on normaalsus ja õpetajale suur tugi. Kindlasti peaks see kõik mahtuma õpetaja tööaja sisse,“ arvab psühholoog-nõustaja ja terapeut. Paljudes koolides selline süsteem toimib ja neis on tema teada lastel ka vähem muresid.

Annika Poldre