Viisteist poissi, viis tüdrukut ja õpetaja

Muhu põhikooli 2. klass oma esimesel koolipäeval 2017. aastal. Foto: Muhu põhikool

Muhu põhikooli teise klassi esimene kooliveerand lõppes toreda klassiõhtuga. Nelja tunni sisse mahtus palju põnevaid mänge, kaasa arvatud aardejaht, kus õpilastel tuli kaardi abil üles leida koolimajja peidetud aarded ja lahendada mitmesuguseid ülesandeid. Lisaks jõuti tantsida, kooliõue katvates hiigelsuurtes lehekuhjades hullata ning muidugi maiustada. Kodutöid õpetaja vaheajaks teha ei andnud, vaid soovitas hoopis hästi välja puhata. Enne kojuminekut tulid lapsed õpetajat hüvastijätuks kallistama.

Tõeline meestevägi

Eelmisel sügisel läks Muhus üle pika aja kooli rekordarv lapsi: kooliteed alustas 15 poissi ja viis tüdrukut. „Kogu koolis on suur poiste ülekaal, 98 õpilasest üle 60 on poisid. Meil on siin Muhu saarel vägev meestevägi,“ räägib naerdes õpetaja Karina Kütt, kelle jaoks see oli järjekorras juba kaheksas esimene klass.

Teemade ja õppekäikude valikut mõjutab see tema sõnul kindlasti. „Oleme käinud Orissaare sõjamuuseumis ja korraldanud koos isadega metsas ellujäämiskursuse: püstitasime suure sõjaväetelgi, õppisime õhupüssist märki laskma ja ühe tikuga lõket süütama ning lahendasime salakirju. Ehkki see on rohkem poiste rida, lõid kaasa ka tüdrukud, kes on meil hästi tragid. Käime palju ja iga ilmaga matkamas, isegi siis, kui õues on tormine ja tuuline. Enne ütleb mõni poiss, et sellise ilmaga hästi ei viitsiks õue minna, tüdrukud on alati nõus tulema.“

Õpetaja tunnistab, et talle suur klass meeldib. „Tallinna ülikoolis õppimise ajal õpetasin Lasnamäel 13. keskkoolis praktikal klassi, kus oli 45 õpilast. Ka minu kõige esimeses klassis Muhu koolis oli üle 20 lapse. Alla 12 õpilasega klassi polegi mul kunagi olnud, nii on lihtsalt sattunud. Muidugi on arenguvestlusi lihtsam korraldada, kui klassis on viis õpilast. Aga ekskursioonile minna või pidu pidada on toredam suurema seltskonnaga.“

Üks ja ainus töökoht

„Mina ise ei ole muhulane, vaid saarlane, Orissaarest pärit,“ räägib Karina Kütt. „Pärast ülikooli lõpetamist tahtsin saarele tagasi. Orissaare koolis vabu kohti ei olnud ja kadunud Senta Room, kes oli sel ajal Muhu kooli direktor, kutsus mu suvel külla. Kui olime mitu tundi kohvi joonud ning maast ja ilmast rääkinud, küsis ta, kas ma sinna tööle lähen. Tulin, ja olengi jäänud, eelmisel aastal täitus mul 30 tööaastat. See ongi mu esimene ja ainus töökoht. Tõin mandrilt ka oma abikaasa siia, tütar ja poeg on Muhus kasvanud ja selle kooli lõpetanud.

1987. aastal alustasin tööd kuueaastaste nullklassi õpilastega lasteaia majas. Suurem osa neist oli juba lasteaiast omavahel tuttavad. Kõige tähtsamad ongi suhted laste vahel. Klassis istuvad õpilased neljakesi laua taga, aga kord kuus palun neil omavahel kohad ära vahetada, et nad õpiksid kõiki klassikaaslasi tundma ja nendega arvestama.“

Hinded ja kodutööd

Nädalas on Karina Kütil 28 tundi. Oma klassile annab ta kõiki tunde, välja arvatud muusikaõpetust ja kehalist kasvatust. Lisaks on ta õpiabi õpetaja ja annab järeleaitamistunde ka vanemates klassides. Kui kõneravi õpetaja on enda peale võtnud kirjutamisega seotu, siis tema pärusmaa on loogika, mõtlemise, taju, tähelepanu ja mäluülesanded.

„Hindeid hakkasin panema alates teisest klassist, esimeses oli veel kujundav hindamine,“ räägib õpetaja. „Paar esimest nädalat panin ainult viisi, mis mõjus väga motiveerivalt, sest kõik tahtsid viit saada ja pingutasid. Paraku ainult viisi panna ei saa. Leian, et lapse ja lapsevanema jaoks on hinne kujundavast hindamisest siiski konkreetsem. Kuigi õpetaja annab hinnangu, mida õpilasel on vaja korrata ja juurde õppida, siis kui paljud seda tagantjärele teevad? Uued asjad tulevad ju peale. Halva hinde pärast aga tunneb laps muret ja tahab selle ära parandada.“

Kodus õppida ta palju ei anna ja kodutööd jõutakse enamasti ära teha juba pikapäevarühmas. Pärast seda läheb enamik õpilasi mõnda huviringi: koolis on spordiring, laulukoor, näitering, rahvapilli- ja folklooriring, rahvatants. Paljud käivad Orissaares muusika- või spordikoolis, samuti noortekeskuses, kus saab õppida kabet, malet, pillimängu ja bändi teha. „Meie lapsed on üsna hõivatud ning seepärast peabki õhtu vabaks jääma, et saaks ema-isa aidata ja perega suhelda,“ leiab õpetaja.

Näited elust enesest

Õpikutest ja töövihikutest rohkem meeldib Karina Kütile kasutada näiteid elust enesest. „Kui õppisime eelmise klassiga loodusõpetuse tunnis kalade teemat, oligi kõigil õpilastel taldriku peal ehtne räim ja kilu ning me uurisime ja võrdlesime nende soomuseid, uimi, lõpuseid. Ka eesti keele ja matemaatika tunnis püüan anda elulisi ülesandeid. Aega, mis kulub jalgratturil teekonna läbimiseks, arvutame joonise abil ja oleme selle tee mõnikord ka ise maha sõitnud. Peast arvutamise harjutamiseks on meil selline mäng, et mina ütlen tehte ning õpilased tulevad ja sosistavad kordamööda mulle vastuse kõrva. Muidu ütleb kõige kiirem arvutaja vastuse ära ja teised ei saagi mõelda.“

Muhu muuseumi vanas klassitoas hernestel põlvitamine ei olnudki poiste arvates hirmus, vaid pigem naljakas.

Vanaaegne koolitund

„Muhu koolis on tähtsal kohal kohalike traditsioonide ja kommete tutvustamine,“ kinnitab Karina Kütt. „Meil on hästi tubli muusikaõpetaja Leena Peegel, kes teeb ka folklooriringi ja annab algklassiõpilastele kodulootunde, kus ta õpetab ka Muhu murrakut, sest paljudes peredes enam Muhu keelt ei räägita. Põlise muhulasena oskab ta lastele jutustada Muhu kommetest, riietest, töödest, toitudest ja muust. Esimesel koolipäeval tuleb kogu koolipere aktusele rahvariietes ja tunneb selle üle uhkust. Kooli tikkimisringis õpivad tüdrukud Muhu tikandit tegema ja on tikkinud toredaid nõelapatju, kotte ja pätte. Ma ise õppisin tikkima alles täiskasvanuna ja pätid, mida ma koolis vahetusjalatsitena kannan, on mu enda tikitud.“

Uute koolitulijate esimene koolitund toimub igal aastal traditsiooniliselt Muhu muuseumis, õpetaja Karina Kütt käis seal oma klassiga eelmisel aastal. Lapsed said krihvliga tahvlile kirjutada, vanaaegset maakaarti vaadata, vanu laule laulda ja kogeda, kuidas vanasti sõnakuulmatuid koolilapsi korrale kutsuti. Endisaegseks koolmeistriks kehastunud muuseumi juhataja Meelis Mereäär tegi laste ehmatuseks vahepeal kurja häält, lõi pika joonlauaga kõvasti vastu lauda ja pani mõne üleannetu poisi hernestele põlvili. Väikeses kogukonnas tunnevad kõik kõiki ja head suhted on paljudega. Klassiga on käidud Piiri puidukojas puutööd tegemas, taludes kodulinde ja -loomi vaatamas, hobuturismitalus ratsutamas ja talvel reega sõitmas.

Fotod: Kalmer Saar

Töökus ja kohusetunne

„Iga õpetaja unistus on, et tema õpilased suudaksid rohkem, paremini, kiiremini, kaugemale, kõrgemale. Arvan, et iga asi tuleb omal ajal, kooli selleks tullaksegi, et õppida,“ leiab Karina Kütt. „Tööharjumused ja kohusetunne peaksid küll esimese klassi jooksul paika saama. Kõige olulisem ongi, et laps harjuks ise vastutama. Muidugi saab üks oma asjadega paremini hakkama, teine vajab rohkem tuge ja abi, aga üldiselt olen ma nendega rahul. Klassis on võimekad, toredad ja nutikad lapsed, kellele meeldib küsida ja arutleda. Klassijuhataja tunnis lasengi neil palju rääkida ja kuulan nad ära.“

Et Muhu koolist saab hea hariduse, näitab õpetaja sõnul see, et siit on mindud edasi Kuressaare, Orissaare, Tallinna, Tartu, Pärnu gümnaasiumidesse ja saadud sisse ka katsetega koolidesse. „Kedagi ei ole kättpidi kohale viinud ema-isa, noored on ise tahtnud end proovile panna. Teises linnas elamine nõuab suurt iseseisvust, lihtne see pole. Meie õpetajatena saame panna aluse teadmistele, millega on võimalik edasi minna kuhu iganes.“

Üllatused ja traditsioonid

„Kool ei koosne ainult õppimisest, peab olema veel midagi, mis lapsi innustab,“ usub Karina Kütt, kellel on kõigi oma klassidega olnud kindlad traditsioonid. „Korraldame matku, orienteerumis- ja maastikumänge, sõidame kinno ja teatrisse, peame klassiõhtuid. Hästi palju suhtlen lastevanematega ja kutsun neid meie üritustele, sest head suhted on väga olulised. Jõulupidu peame ikka koos peredega – kas siis klassiruumis, kellegi kodus, talus, restoranis või metsas. Igal aastal oleme lastevanematega lastele üllatuseks lavastanud näidendi. Eelmisel aastal oli selleks „12 kuud“, eelmise klassi vanematega õppisime ära „Vigased pruudid“, kus mehed mängisid naisi ja vastupidi. Novembri lõpus kaunistavad emad-isad ära klassiruumi, et lastel oleks pühadetunne. Oleme käinud koos marti ja kadrit jooksmas, reisinud, matkanud ja telkides ööbinud. Sellised asjad lähendavad.“

Head eeskujud

Karina Kütt ütleb, et tema suur eeskuju ja mõjutaja on olnud algklassiõpetaja Laine Väli Orissaare keskkoolist. „Lisaks sellele, et ta oli hea õpetaja, mängis ta pilli, tegi käsitööd ja luges palju. Usun, et tänu talle valisingi õpetajaameti. Eeskujuks on mulle olnud ka ema, kes oli Orissaare keskkoolis pikka aega eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ometi tahtsin pärast keskkooli lõpetamist minna hoopis juuksuriks õppima. Sattusin haiglasse, ja kui tervis tagasi tuli, oli vastuvõtt lõppenud. Üks päev oli aega viia sisseastumisavaldus algklassiõpetaja erialale. Ema õhutusel tegin selle teoks, sain ülikooli sisse ja nii see läks. Olen õpetanud põhikoolis ka eesti keelt ja kirjandust, aga töö väikestega meeldib rohkem, nad on nii siirad, vahetud ja head. Ilmselt sobibki algklassiõpetaja amet mulle loomu poolest kõige paremini.“

KOMMENTAAR

See, mis jääb meelde

Ulvi Kipper, Muhu põhikooli õppealajuhataja:

Karina Kütt on leidlik ja loov õpetaja, kes ei pane lapsi pähe tuupima, vaid seostab kõike igapäevaeluga. Ta mõtleb kogu aeg põnevaid asju välja: küll nad käivad klassiga metsas loomadele süüa viimas ja teevad pimeduse saabudes lõket, küll matkavad, seljakotid seljas, küll lavastavad näidendeid ja korraldavad üritusi ja mänge, kusjuures alati on kaasatud ka õpilaste emad-isad ja õed-vennad. Sellised asjad jäävad lastele kooliajast meelde.

Et Karina on väga hea õpetaja, tõestab valla hariduspreemia, mille ta koos kahe teise algklassiõpetajaga tänavu veebruaris sai. Kui algkoolis ei panda õppimises põhja alla, pole vanemates klassides enam suurt midagi teha. Karina teeb oma tööd kogu südame ja hingega ning on äärmiselt emotsionaalne, mis pole õpetaja puhul alati hea omadus, sest on oht läbi põleda.