Dilemma 2: Õpilased kallistasid õpetajat

16. nov. 2018 Tiia Kõnnussaar Tartu ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja - Kommenteeri artiklit

Dilemma on rubriik, milles vaeme koolielu juhtumisi. Uurime, millised väärtused võivad olla lahenduste taga. Juhtumid on tõsielulised ja osutavad seega koolielu sündmuste mitmetahulisusele ning pakuvad ainet aruteludeks. Asjaosaliste kaitseks on nende nimed ja juhtumite detailid muudetud.

 

Illustratsioon: Toomas Mitt

 

Noorel progümnaasiumi õpetajal paluti haigestunud kolleegi asemel kolmandale klassile emakeeletundi anda. Tund sujus igati hästi, algul vaatas klass lõbusat videoklippi ja siis jutustati selle põhjal kordamööda lugusid, mis kogu klassi naerma ajasid. Kui kell helises vahetundi, jooksid paar tüdrukut ja üks poiss õpetajat särasilmselt kallistama ja üks neist poetas õpetaja lauale kommi. Õpetaja, kes oli seni andnud tunde põhikoolile, ei suutnud kohe otsustada, kuidas reageerida – suuremad õpilased nende koolis õpetajat enam naljalt ei kallistanud ja kommi andmine võib tunduda meelehea pakkumisena, mis võib teised lapsed kadedaks muuta. Mingist vanusest ei ole õpetaja ja õpilase kehaline kontakt enam lubatud, aga millisest just?

ÕPETAJA VALIKUD

Alljärgnevad mõttekäigud ei pretendeeri objektiivsele tõele ega täiuslikkusele, vaid näitavad mõnda võimalikku või tõenäolist inimlikku lähenemisviisi juhtunule.

Selles vanuses on nad veel vahetud ja vahvad. See annab ka õpetaja päevale sära juurde. Kahju, et see spontaansus ühel hetkel ära kaob. Ütlen neile lahkelt: „Mul on hea meel, et te mind kallistate! Tundub, et tund meeldis teile väga? Mis teile kõige rohkem meeldis? Kas see on sinu lemmikkomm? Aitäh!“

Kool on koht, kus iga päev tuleb õpetada ka käitumisreegleid – seda, mis sobib, ja seda, mis ei sobi. Ütlen neile: „Oot-oot, pidage nüüd hoogu! Te jooksete mu niiviisi pikali. Praegu veel võib õpetajat kallistada, aga neljandas klassis enam ei sobi, siis olete juba suured. Enne kui kedagi kallistama tormata, tuleb küsida, kas teine ikka lubab ennast kallistada. Kommi tasub aga jagada kas kõigile või üldse jagamata jätta.“

Ma ei saa õpilastega samale tasemele laskuda, vaid pean säilitama oma autoriteedi. Õpetaja ja õpilase vahel peab olema austus, kerge distants. Pealegi ei ole võõraste kallistamine meie kultuuriruumis kombeks, see on mingi Ameerika mood. Ma annan neile oma hoiakuga märku, et selline käitumine ei ole sobilik: ma ei kallista neid vastu, vaid ütlen: „Aitäh kommi eest, aga ma ei söö magusat. Minge nüüd vahetundi.“

Missugused väärtused tulevad selle kolme lahenduse puhul esile? Vaatame seda lähemalt.

NAD ON VAHETUD JA VAHVAD

Esimesel juhul õpetajale meeldib, et lapsed julgevad ennast spontaanselt väljendada ja oma tundeid avaldada. Tundub, et ka õpetaja ise on kallistaja tüüpi, teda ei häiri kehaline kontakt. Juhtivad väärtused on spontaansus ja eneseväljendus, tähelepanuta jäävad klassi ülejäänud lapsed: kas keegi tunneb end kõrvalejäetuna ja kadedana, kui õpetaja pöörab tähelepanu ainult osale õpilastele ja sööb koos nendega kommi?

Õpetaja peab oluliseks inimlikku, sooja suhet õpilastega, inimsuhete ja eneseväljenduse väärtustamist.

Tähelepanuta jääb üldine õhustik klassis.

NEID TULEB ÕPETADA

Teisel juhul pole õpilaste spontaansus ja julgus oma tundeid väljendada õpetaja jaoks nii oluline, ta peab korralikku käitumist ja häid kombeid tähtsamaks. Kui õpetaja vastab laste tundeväljendusele pedagoogi positsioonilt, ei tule nad tõenäoliselt edaspidi teda, aga võib-olla ka teisi õpetajaid, spontaanselt kallistama. Juhtivad väärtused on distsipliin ja hea käitumine, samuti viisakuse ja tähelepanelikkuse õpetamine teiste suhtes. Tagaplaanile jääb teise inimese/õpilaste tunnete ja spontaansuse väärtustamine.

Õpetaja peab oluliseks kombekat käitumist, tähelepanelikkust teiste suhtes.

Tähelepanuta jäävad spontaansus, julgus oma tundeid väljendada, suhted õpilastega.

ÕPETAJA ON AUTORITEET

Kolmandal juhul on õpetajale kõige olulisem õpetaja autoriteedi hoidmine ja selleks peab ta vajalikuks säilitada lastega distantsi. Tundub ka, et õpetajale pigem ei meeldi kehaline kontakt ja spontaanne käitumine. Juhtiv väärtus on õpetaja autoriteet, tähelepanu alt jäävad välja suhted õpilastega ja laste tunded.

Õpetaja peab oluliseks autoriteedi säilitamist klassis.

Tähelepanuta jäävad lapsed, kes võivad end tagasitõrjutuna tunda.

 


KOMMENTAAR

Margit Sutrop.

Margit Sutrop, praktilise filosoofia professor, TÜ eetikakeskuse juhataja:

Dilemma on sundvalik, kus kaks enam-vähem võrdset lahendusvõimalust põrkuvad. Ideaalset lahendust pole: kui eelistad ühte väärtust, siis saab teine vähem tähelepanu. Siin pole tegemist küll dilemmaga teaduslikus mõttes, kuid ka ülal kirjeldatud kolme käitumisviisi puhul näeme, et igaühes on üks-kaks juhtivat väärtust ja teised jäävad tagaplaanile.

Tõsi on see, et käitumisreegleid tuleb tunda ja järgida. Ja kes veel, kui mitte õpetaja peaks neid lastele õpetama. Samas tuleb tähele panna, et see, milline käitumine on soovitav, võib olla kokkuleppe ehk etiketi või moraali küsimus. Nii kingituste tegemise kui ka kallistamise puhul tuleks küsida, kas õpilased rikkusid etiketi- või moraalinorme või mõlemat. Üks asi on öelda, et lapsed ei teadnud, mis sobib, sest nad ei tundnud etiketinorme, ja hoopis teine, kui see sobimatu käitumine oli ebamoraalne ja väärib hukkamõistu. Ebamoraalne oleks pakkuda kommi siis, kui see oleks õpetaja äraostmine (ebaaus käitumine) või riivaks kellegi õiglustunnet (miks temale anti, aga mulle mitte?). Aga nende väärtuste riivet ma laste spontaanses kommipakkumises näha ei oska. Küll aga võisid nad tahtmatult riivata õpetaja privaatsust ja autonoomiat (õigust ise otsustada, kellega kehalises kontaktis olla).

Käitumisreeglid on kokkuleppelised ja seega pole nende rikkumine sama taunitav kui moraalireeglite rikkumine. Samas on etiketi ja moraali piir väga tinglik. Näiteks mõnes kultuuris on kombeks tervitades kätt suruda, teises musitada kolm korda põsele. Eestlased on üldiselt palju vähem altid tervitamisel kehalist kontakti looma. Aga kui pakutud käest keeldutakse või põsemusi eest pea ära keeratakse, mõjub see suure tõenäosusega solvanguna, mitte lihtsalt teatena, et meil on teised kombed.

Minu meelest mõjuks nii kommist keeldumine kui kallistuse pärast tõrelemine laste usalduse petmisena ja nende äratõukamisena. Õpetamine ja õppimine on ju partnerlus ja see, et lapsed tahtsid õpetajat kallistada ja kommi tõid, oli nende katse luua usalduslik suhe. Õpetaja võiks laste spontaanset sümpaatiaavaldust võtta kui tunnustust, et ta on suutnud nende usalduse võita. Autoriteet ja usaldus ei ole vastandlikud mõisted, vaid käivad käsikäes. Edaspidises suhtlemises saaks õpetaja aga määrata õige tooni, osutades distantsi hoidmisega, et kehaline kontakt ei ole õpetaja ja õpilase suhetes soovitav.

 


Kuidas oleksite teie õpetajana käitunud?

Dilemmameetod on vahend, mis pakub võimalust lahendada elus ettetulevaid olukordi mängulisel moel. Tartu ülikooli eetikakeskusest on võimalik tasuta saada dilemmameetodil põhinevat õpilaste mängu „Väärtuste avastajad“ kahele vanuserühmale ja „Õpetajate väärtuste mängu“. Mängu saamiseks on vaja läbi teha mängukoolitus.

Vt ka https://www.eetika.ee/et/arendus/koolitus/mang.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!