Elava sõna maagiline jõud

23. nov. 2018 Jaak Sarapuu kirjanik, ajaloolane - Kommenteeri artiklit

Jaak Sarapuu.

Sõna sündis koos inimesega.

Kõne, elav sõna, ongi ju üks inimese põhitunnuseid. Kuid elava sõna jõu kasutamiseks on mitmeid võimalusi ja eesmärke.

Muinasaja nõidtargad (šamaanid) mõistsid elava sõna jõudu ja oskasid sõnade abil inimest mõjutada. Sõnadega väljendatud loits ja nõidtarga isiksuse mõju kandsid soovitud tulemust – inimene võis vabaneda pahedest, haigustest ja muudest hädadest.

Mul õnnestus poisikesena näha tuntud nõid Surit (surima = nõiduma). Ta elas Valgamaal Koikkülas, kus möödus minugi lapsepõlv. Teda kutsuti ka Koiva nõiaks, sest tema majake asus Koiva jõe kaldal. Tema juurde tulid inimesed kogu Eestimaalt, Lätist, Venemaalt ja mujaltki.

Nägin nõid Surit paar korda Koikküla kaupluses. Ta oli kuivetu vana mees halli habemevõruga, aga ta silmad vaatasid inimest eriliselt, otsekui temast läbi tungides. Temast räägiti legende ja ta ravis haigeid terveks.

Kuidas ta ravis?

Ta andis nõu, jagas isevalmistatud maarohtusid ning luges haigele kohale sõnad peale. Ta lugenud neid erilise veendumuse ja jõuga. Inimesed uskusid ta sõnu ja Suri elavad sõnad tervendasid. Mäletan, mu üks tädidest ei saanud lahti suurest paistetusest jalgadel. Käis läbi arstid, ei aidanud. Lõpuks läks Suri juurde, kes lugenud ainult sõnad peale ja tädi sai terveks.

Muide, sõna maagilist jõudu on kasutanud kõigevägevam Jehoova ise. „Ja maa oli tühi ning paljas, ja pimedus oli sügavuse peal, ja Jumala Vaim oli lehvimas vee peal. Ja jumal ütles: „Saagu valgus! Ja valgus sai.“ (Esimene Moosese raamat, 1. pt).

Vana-Kreekas ja Vana-Roomas õpiti koolides peale lugemise, kirjutamise ja arvutamise ka kõnekunsti ehk retoorikat. Oskust kõnelda rahva ees veenvalt ja mõjukalt vajasid eelkõige riigimehed, õpetlased, sõjapealikud jt. Ka keskajal ei unustatud sõna maagilise jõu tähtsust ja kasutamise võimalusi. Kirikukoolide keskhariduse õppekavas oli samuti retoorika, mida vajati jutluste pidamiseks.

Kuid kõnekunsti oskust vajasid peale kirikutegelaste ka ilmalikud valitsejad. Üks näide. Teame, kõigi aegade kõige kuulsamaks kõnemeheks (oraatoriks) on peetud kreeka kõnemeest Demosthenest (384–322 eKr). Inglise kuninganna Elizabeth I (1533–1603) ajast peale on Demosthenese kõnesid seatud eeskujuks Briti parlamendis kõnelejatele.

Tagasi Eestisse

Meil ei ole mitme põlvkonna jooksul koolides kõnekunsti õpetatud, ei õpitud nõukogude ajal, ei õpita praegugi. Ehk on mõni kool retoorika vähemalt vabaks või valikaineks kuulutanud? Ei tea.

Vaadakem ja kuulakem! Enamik avaliku elu tegelasi ei oska oma mõtteid ja ideid täpselt ning veenvalt esitada. Segase sõnade kuhila tagant ei leia kuulaja iva. Me ei usu rääkijat, sest ta ei veena meid. Tundub, et kõnemees ei usu iseennastki. Koguni paberilt või ekraanilt maha loetud teksti ei oska iga kõneleja (lugeja) veenvalt ja mõjuvalt esitada. Teksti mahalugejat ei saagi nimetada kõnemeheks (kõnenaiseks). Seega tuleb koolis õppida ja õpetada retoorikat.

Kuid mitte üksnes avaliku elu esindajast kõneleja ei mõjuta inimest elava sõnaga. Ka igapäevaelus toimib inimeste suhtlemisel elava sõna maagiline jõud. See võib toimida vanemate ja laste, vanavanemate ja lastelaste, sõprade ja tuttavate vahel jne.

Elavale sõnale annab sageli maagilise jõu just inimese isikupära, tema aura, sarm, teadmised, hääle tämbergi ja palju muud.

Mõelgem, küllap igaüks meist on saanud tunda elava sõna maagilist mõju. Toon paar näidet isiklikust elust. Pärast ülikooli lõpetamist alustasin tööd õpetajana. Enne tööleasumist lausus mu ema: „Poeg, pea meeles, ole lastele hea ja mõistev. Ära unusta, nad on lapsed. Mõtle, sa oled ise olnud ka laps.“ Iseenesest ju lihtsad ja tavalised sõnad, kuid need vaikselt ja otsekui paluvalt öeldud sõnad jäid mällu. Alati, kui õpilastega oli probleeme, kumisesid peas ema sõnad.

Kui õppisin keskkoolis, tuli meie kooli uus eesti keele ja kirjanduse õpetaja. See noor mees oskas õppeainet (mis tundus igavana) esitada nii haaravalt ja veenvalt, et tema tunnis oli rõõm viibida. Eriti kerkis ta sõnadest peaaegu elavana mu ette eesti üks parimatest luuletajatest – Juhan Liiv. Tema nimetamisel näen praegugi poeedi kurnatud kogu kõndimas läbi sügisese nõmme Peipsi suunas.

Ja õpetajagi sööbis mällu: heledas ülikonnas, vimmas, lopsakate heledate juustega, näol kannataja ilme, mis kirjandusest rääkides otsekui särama lõi. Ta oli mulle eeskujuks hilisemas töös õpetajana.

Paar aastat tagasi oli mul üle pika aja võimalus ühes suures koolis jälle ajalugu õpetada (asendasin väikese tundide arvu ja aastase lepinguga üht lapseootel õpetajat). Et ma polnud ligemale paarkümmend aastat klassi ees seisnud, olin pisut pinges. Millised on uue ajastu õpilased? Kas saan nendega kontakti? Lehitsesin õpikut, mis oli kuivavõitu tekstiga ja täis faktipuru. Veider, Eesti ajaloo teemad olid nagu vaesed sugulased lükitud üldajaloo teemade vahele. Mäletan, nõukogude aja ajaloo õpikutes olid Eesti ajaloo tendentslikud väikesed teemad lükitud Nõukogude Liidu ajaloo vahele. Milline järjepidevus!

Kooli ruumid olid muljetavaldavad: avarad koridorid ja klassiruumid ehk ainekabinetid, maitsekad värvitoonid, igas ainekabinetis arvutid, suur ekraan, kohtvõrk. Ja sinna, valgusküllasesse ja moodsa tehnikaga varustatud klassi, ilmusid raskete koolikottidega, ninad nutitelefonides, kuidagi tülpinud nägudega õpilased. Nad heitsid otsekui põlgusega oma rasked seljakotid põrandale, õngitsesid sealt raamatud, vihikud ja pinali. Seejärel vaatasid mind kui piinajat.

Tutvustasin end ja püüdsin hakata seletama uut teemat. Üks poiss tõstis käe ja ütles: „Õpetaja, meie eelmine õpetaja käskis uue teema õpikust lugeda ja siis töövihiku täita. Kui vihik täidetud, võisime telefonis surfata.“

Kas teile siis ei räägitudki või?“

Milleks? Meil nutikas kõik olemas nagu õpikuski.“

Püüdsin ekraanile teemat käsitlevaid pilte kuvada. Nad peaaegu ei vaadanudki, vaid küünitasid oma käed nutitelefonide järele. Läkitasid üksteisele kirju ja mängisid arvutimänge.

Kontrollisin paari õpilase töövihikut. Küsimustele, mis nõudsid fakte (aastaarve, nimesid jt), oli vastatud õigesti, kuid teiste küsimuste järel valitses tühjus.

Mida teha?

Olin õhtul masenduses. Kas nii siis õpitakse ajalugu? Kas nii siis õpitakse ka sünnimaa ajalugu? Kas sõna on siis koolis devalveerunud?

Nõukogude ajal olin samuti kimbatuses. Sünnimaa ajalugu, niipaljukest kui seda õpikus leidus, oli läbinisti tendentslik ja osaliselt isegi vale. Ja tookord leidsin ma lahenduse: hakata ise õpilastele põneva jutustuse vormis Eestimaa ajalugu pakkuma. Mõtlesin süžeegi välja. Koolipoiss Uru satub ulmelisel teel kaugesse minevikku ja hakkab sealt seiklema ikka tuleviku suunas. Poisi elamuste kaudu saan selgitada ajastu eluolu, inimeste tegevust, ühiskondlikke suhteid, vaimset kultuuri jne. Ja mitte tendentslikult. Uru juttu, mida ma tunni lõpus alati rääkima asusin, kuulati suure huviga ja seda oodati. Kohe tunni algul päriti: „Kas te täna Uru juttu edasi räägite?“

Muidugi rääkisin ja huvi sünnimaa ajaloo vastu kasvas. Otsustasin seda vana võtet kasutada ka nüüdisaegses pealinna koolis keset moodsamat tehnikat. Järgmisel päeval alustasingi „Uru jutu“ jutustamist ja mu üllatusel polnud piire.

Esimeste lausete aegu nägin nägudel umbusku, kuid peagi toimus muutus: õpilased jäid kuulama, nende näod elavnesid, silmades süttis uudishimu, käed ei küünitanud nutitelefoni järele. Ma võidutsesin ja rääkisin. Tunni lõpetamise kellahelina järel (kui ma jutu katkestasin) valitses esialgu vaikus.

Õpetaja, kas järgmises tunnis räägite edasi?“ küsis üks poiss. „Jutt jääb ju pooleli.“

Räägin, räägin,“ kinnitasin. „Aga iga ajaloo teema peab olema korralikult õpitud!“

Järgmisest tunnist alates kuulati ka mu jutustust (selgitusi) üldajaloo kohta ning töövihikud täideti korralikult. Tunni lõpuosa pühendasin „Uru jutule“. Ja huvi ajaloo vastu kasvas.

Saagu elav sõna!

Õpilase olemus pole aastakümnetega muutunud, vaid muutunud on keskkond. Õpilane vajab ka trükisõna ja tehniliste vidinate keskel elavat õpetaja sõna.

Kas ainult õpetaja sõna? Laps vajab ka vanemate ja vanavanemate, sõprade ja tuttavate sõna. Elavat sõna vajame meiegi, täiskasvanud.

Me ei saa muutuda robotlikeks olenditeks. Aeg-ajalt tuleb eemalduda ekraanidest ja nutitelefonidest. Leida aeg vestluseks, selgituseks, nõuandmiseks, elukogemuste jagamiseks jne.

Kas nüüdisaja inimene vajab elava sõna maagilist jõudu? Minu arvates vajab!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!