Haiglaõpetaja aitab lapse paranemisele kaasa

Haiglaõpetaja terav silm märkab iga muutust oma hoolealuses. Lastekliiniku kunagise patsiendi Oksana joonistus.

„Tere! Olen haiglaõpetaja, tulin vaatama, kuidas sul läheb ja kas saan õppimises aidata, et sul ei jääks liiga palju töid tegemata ja pärast oleks parem kooli tagasi minna.“ Sellist tervitust kuuleb esimesel haiglapäeval laps, kel tuleb lühemat või pikemat aega haiglas olla. Tartu, Tallinna, Viljandi, Pärnu haiglates ja Haapsalu rehabilitatsioonikeskuses on ametis 20 haiglaõpetajat, kelle hoole alt käib aasta jooksul läbi kokku ligi poolteist tuhat last.

Haiglaõpet koordineerib kolm riigikooli: Maarjamaa hariduskolleegiumi Emajõe õppekeskus, Konstantin Pätsi vabaõhukool ja Haapsalu Viigi kool. TÜ kliinikumis on haiglaõpetajad kolmes kliinikus: psühhiaatria-, laste- ja hematoloogia-onkoloogiakliinikus.

Lapsed ja haigused on erinevad ja osakonniti erineb ka haiglaõpetaja töö.

Merike Mändla. Fotod: Sirje Pärismaa

„Meie alustame õpet kell 10, kui hommikused protseduurid on läbi, ja õpetame hommikupoolikul kella üheni,“ kirjeldab Merike Mändla oma tööd psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuses. „Kes jaksab ja tahab, saab ka pärast lõunat õppetöös osaleda. Ega nad iseseisvalt pärast õpiaega enamasti õpi, seepärast püüame õppetööks ettenähtud ajal maksimaalselt tegutseda.“

Selle haigla seltskond on kirju: on palju andekaid lapsi, aga ka neid, kel puuduvad õpioskused ja kes on vähemate võimetega. Gümnasistid jälgivad tavaliselt ise e-kooli või Studiumi kaudu, mida teised koolis teevad, ning püüavad õppimisega toime tulla. Vajadusel saavad nad õpetajalt abi küsida. On lapsi, kes soovivad üksipäini palatis õppida. Nad lepivad õpetajaga täpsemalt kokku, mis aineid nad õpivad ja milliseid ülesandeid teevad. Haiglas on ka lapsi, kes pole päevagi põhjuseta koolist puudunud. Rohkem jagub siiski neid, kes ei ole ammu koolis käinud või pole sel aastal sinna jõudnud. Nendega tuleb rohkem tegeleda, neid õpingutes järele aidata ning motiveerida õppima. Palju on katkistest peredest pärit lapsi ja see teeb õpetajad kurvaks.

Paindlik lähenemine

Iga õpilasega tegeldakse individuaalselt, mõnikord on õpetajal korraga õpetada 2–3 last, aga see ei tähenda, et nad õpivad samu asju. Vahetunde pole, õpitakse, kuni õpilane jaksab. Kaks õpetajat töötavad paaris, üks annab reaal-, teine humanitaaraineid. Eraldi õpetaja on vene lastele. Hommikul lepitakse omavahel kokku, kes millised lapsed võtab, millal lapsi vahetatakse, keda kutsutakse klassi õppima ja keda õpetatakse palatis.

„Peame olema paindlikud,“ sõnab Mändla. Kui tavakoolis plaanib õpetaja oma tunnitöö ette ning suure tõenäosusega õnnestub see läbi viia, siis haiglas asjad päris nii ei käi. Hommikul tööle tulles tutvub õpetaja e-keskkonna vahendusel, kuidas on patsientidel möödunud eelmine õhtupoolik ja öö; kes on juurde tulnud või haiglast lahkunud. Õpetaja saab ka teada, kas meditsiinipersonalil on plaanis uuringuid, vestlusi vms.

„Tavapärasest klassiõppest erineb meie töö selle poolest, et peab kogu aeg jälgima, analüüsima, mõtlema, mida järgmisel hetkel teen,“ kirjeldab Mändla. „Eelmisel päeval valmistame ette teemad ja õppematerjalid, kuid võib juhtuda, et kavandatust ei saa midagi ellu rakendada. Õpilasel võib olla ravi tulemusel õpivõime langenud, tal võivad olla keskendumisraskused, ta võib olla väsinud, langenud masendusse. Siis tuleb tööd alustada näiteks nuputamisülesannetest, et samm-sammult jõuda õpinguteni. Peame jälgima, et ei tõstaks õpingutega lapse stressitaset ega süvendaks depressiooni.“

Merike Mändla annab keele-, ajaloo- ja loodusainete tunde.

„Vale on öelda, et annan tunde,“ parandab Mändla iseennast. „Ma toetan õpilast, olen suunaja, vaataja ja kontrollija. Õpilane püüab ikka ise õppida. Kui ta aru ei saa, siis selgitan. Mõne teema puhul tuleb enne reegleid selgitada, siis annan harjutuse ning vaatan, kas ta sai aru. Õppetöös keskendume rohkem raudvarale, et õpilane põhiasjadest aru saaks. Vaatame ka e-koolist, kui kaugele lapse koduklassis õpingutega jõutud on.“

Õppe kavandamises osaleb alati laps. Õpetaja uurib alguses, kui kaugel ta koolis on või kas ta on üldse koolis käinud, mis läheb hästi ja milles on vaja tuge ning kuidas on laps end koolis tundnud.

„Koos vaatame, millest alustame,“ sõnab Mändla. „Meie haiglas olevad lapsed ei jõua iga päev seitsme-kaheksa aine teemasid läbi käia, kuigi koolid eeldavad, et nad teevad haiglas kõik ära: nii selle, mis senimaani tegemata, kui ka peavad sammu igapäevase õppetööga. Unustatakse, et laps on haige ja vajab ravi, on päevi, mil ta ei suuda voodistki tõusta. Lapsed vajavad suhtlust õpetajaga. Õpetaja on tihtipeale justkui usaldus­isik, kellele räägitakse rohkemgi kui kodus vanematele.“

Ohtu ennetades

Õpetajad osalevad ka ravimeeskonna aruteludel ja annavad tagasisidet, kui lapse õpivõimekus ja keskendumine on muutunud. Vahel on vaja ravi korrigeerida. Õpetaja osaleb haiglavälise võrgustikuga toimuvatel kohtumistel, kuhu tulevad lapsevanemad, lastekaitse spetsialistid, sotsiaaltöötajad, kodukooli esindajad.

„Räägime oma tähelepanekutest ja anname soovitusi, kuidas jätkata,“ ütleb Mändla.

Haiglaõpetajal tuleb olla ka karjäärinõustaja rollis ja vestelda noortega, kuidas nad kujutavad oma elu ette mõne aasta möödudes ning kelleks tahavad saada.

„Paljudel pole veel 9. klassi kevadel mingit plaani,“ tähendab Mändla. „Koos püüame leida raja, kuidas jõuda oma unistuse täitumiseni. Osa tahab juba iseseisvalt elada, aga selleks tuleb teha hulk samme. Näeme palju vaeva, et anda aimu, mida tähendab iseseisev elu, ning püstitada lähieesmärke.“

Psühhiaatriakliinikus töötades peab haiglaõpetaja arvestama ohuga, et osa laste käitumine võib muutuda väljakutsuvaks. Ohuolukordi tuleb püüda ennetada.

„Laps peab õppides end turvaliselt tundma,“ ütleb Mändla.

„Suhtume kõigisse lastesse lugupidavalt. Kui ikka näed, et laps ärritub või enam ei jõua, tuleb seda aktsepteerida. Saadame ta palatisse ja lepime kokku, et pikutab seal veerand tundi, või lõpetame selleks päevaks õppetöö ära.“

Õpetaja peab jälgima veel kümneid pisiasju, näiteks ei tohi kasutada õppevahendeid, millega laps end vigastada saab. Sahtlid peavad olema lukus, klassis ei tohi olla liigseid asju.

„Õpetajal tuleb säilitada rahu, sõbralikult suhelda ja alati arvestada lapse arvamusega,“ ütleb Mändla. „Õnneks pole meil kohustust panna veerandihindeid ega võtta materjal teatud aja jooksul läbi. Õpime sellises tempos, nagu laps suuteline on. Kui ta paneb pea lauale ja ütleb, et enam ei jaksa, siis puhkame. Võib-olla jaksab homme jälle kenasti osaleda. Tõsi, on ka päevi, kus laps ei suudagi palatist välja tulla.“

Kasutatakse kujundavat hindamist – õpetaja annab tagasisidet, mis läks hästi ja mida peab veel õppima. Ta proovib leida positiivset nii palju, kui võimalik, sest enamasti on lapsed tundnud just sellest puudust ja olnud õppimisega hädas.

Kooli tagasi minnes saab laps kaasa haiglas tehtud tööd. On kooli otsustada, kas haiglas õpitut võetakse arvesse.

„Olen suhelnud koolidega, et saada teada, kas põhikoolilõpetaja tegi eksamid ära. Püüame neid siin eksamiteks hästi ette valmistada,“ ütleb Mändla. „Räägime ka sellest, mis saab, kui laps ei jõua kõike ära teha. Koolil on võimalus individuaalse õppekava alusel õppetööd pikendada.“

Tööst on kasu

Kõige rohkem teeb õpetajaid kurvaks, kui lapsel on aeg haiglast lahkuda, aga teda pole kuskile saata – kodu pole või ei saada seal lapsega hakkama, turvakeskused ei võta teda vastu ega ole ka asendusperet. On selliseidki juhtumeid, et laps läheb küll koju, aga seal teda ei toetata või eitatakse probleeme, kogukondlik tugivõrgustik ei toimi. Ja varsti on see laps haiglas tagasi.

Osa lapsi on haiglasse toodud erikoolist ja viiakse sinna tagasi ning järelevalve all õpilaskodus elamine ongi nende jaoks parim lahendus.

Eelmisel õppeaastal olid haiglas väga rasked lapsed ja paljud arvasid, et pole suutelised kooli lõpetama. Suur on olnud Mändla rõõm, kui hiljem kohtudes räägivad noored, et neil on kõik hästi: kes õpib gümnaasiumis, kes kutsekoolis.

„See teeb tõeliselt rõõmu, et koostöös kooliga oleme jõudnud nii kaugele ja noore elu on muutunud,“ märgib Mändla. „Minu töö ongi tore. Paljud lapsed tänavad õppetöö lõppedes õpetamise eest, haiglast lahkudes tulevad ja kallistavad õpetajat – see kõik annab jõudu. Näen, et minu tööst on kasu. Ministeeriumis töötades ma sellist vahetut kasu ei näinud.“

Haiglaõppega puutuski Merike Mändla esimest korda kokku haridus- ja teadusministeeriumi ametnikuna, kui käis tosina aasta eest Saksamaal koolitusel. Euroopa haiglaõpetajate organisatsiooni HOPE esindaja küsis, kas Mändla sooviks hakata seal Eestit esindama, et Eestigi saaks ühenduse liikmeks ja seeläbi osa Euroopas haiglaõppe vallas toimuvast. Mändla soostus.

„Ka Nõukogude ajal oli haiglaõpe, kuid juhuslik, tavakoolidest käisid õpetajad teatud päevadel tunde andmas,“ sõnab Mändla. „Ei arvestatud sellega, kas lapsed on parajasti suutelised õppima või on neil hoopis protseduurid. Sellisel moel õppekorraldus ei toiminud, aga oli ikkagi parem kui mitte midagi. Saksamaal nägin, et haiglaõpetajad on tööl terve päeva ja et õpetatakse paindlikult, vastavalt lapse vajadustele ja võimalustele. Täiesti loomulik on, et õpilane võetakse tunnist ära ja viiakse vahepeal uuringutele. Kõige tähtsam on ikkagi tervis. Kui see korras, saab tõsisemalt õpingutele pühenduda.“

Mändla saatis toona haiglatele kirja, et saada teada, kuivõrd seal õpe toimub ja kas nad on huvitatud haiglaõpetajaist. Huvi oli olemas ja riigieelarvest leiti ka raha. Haiglaõppe arendamine sai Mändla üheks tööülesandeks.

„Oleme jõudnud nii kaugele, et õpetaja on terve tööaja haiglas ja saab panustada õpetamisse nii palju, kui võimalik,“ sõnab Mändla. Riigikoolid, kes kureerivad haiglaõpet, toetavad igati – nii klassi­sisustuse ja õppevahendite kui ka koolitustega. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga on olukord kõvasti paremaks läinud, klassides on arvutid internetiühendusega ja e-keskkonnast on hea materjale võtta. Paljudel lastel pole ju õpikuid kaasas. Käesoleval nädalal saabuvad kliinikumi õpilastele tahvelarvutid, et saaks rohkem veebikeskkonnas ülesandeid teha.

Anja Männiksaar.

Abiks rõõmus meel

„Ei jõua ära kiita, kui tublid on meie lapsed – rõõmsameelsed, tahavad õppida, puha viielised ja nelja-viielised. Pole olnud veel juhust, et laps ei lõpetaks klassi,“ kiidab Anja Männiksaar hematoloogia ja luuüditransplantatsiooni osakonnas ravil olevaid lapsi. Erinevalt teistest osakondadest kestab ravi seal pikka aega, väikesed patsiendid saavad vahepeal koju ja tulevad järgmisele ravikuurile, nii aasta jooksul mitu korda. Vanemad on kogu aeg kaasas.

„Hommikuti vaatan laste tervisenäitajaid, vahel pean mõnda tagasi hoidma, et ta õppimist rahulikumalt võtaks,“ muheleb Männiksaar ja toob näite luuüdi siirdamiseks valmistuvast lapsest, kes keerukast eelravist hoolimata on ikka rõõmus ja muudkui tahab õppida.

Tuttavad tunnevad vahel Männiksaarele kaasa ja küsivad, kuidas ta suudab nii traagilises kohas töötada. Kuid ega siis haiglaõpetaja lastega haigustest räägi, vaid muudest asjadest.

„Ei saa masendusse langeda ega mõelda, et on raske. Peab rõõmus olema,“ kinnitab ta. „Arstki ütleb, et mina saan lastest rohkem teada, temal pole aega nendega pikalt jutustada. Mu enda lapsed on ammu suured, olen juba vanavanaema ja aega on mul küll. Ükskõik, mis kell koju jõuan! Ma võiks ju kodus pensionil olla, aga tulen ikka siia, lapsed annavad mulle jõudu ja elutahet.“

Rõõmu teeb õpetajale, et vähihaigeid lapsi on jäänud vähemaks. Ka haiglasoleku tsüklid on muutunud lühemaks. Kui Männiksaar kümne aasta eest haiglasse tööle tuli, õpetas ta ikka seitset kuni kümmet last päevas, aga nüüd keskmiselt kolme-nelja.

85% lastest saab terveks. Aga mõni läheb ära ja kaotus jääb pikalt ka õpetaja hinge. Teinud ise raske haiguse läbi, teab ta, mida pere tunneb, kui lapsele on pandud vähidiagnoos.

„Haiglaõpetaja tähtsaim roll ongi olla lapsega koos, et pere tunnetaks tuge,“ sõnab Männiksaar. Vaid üks pere on kümne aasta jooksul keeldunud pakkumisest haiglas õppida.

Vähihaiged lapsed on enamasti koduõppel, et nad kollektiivis ei nakatuks. Nad on harjunud iseseisvalt õppima.

Laste tänukaardid ja -meened Anja Männiksaarele.

Tihe side kooliga

Anja Männiksaar peab koolide ja õpetajatega tihedat sidet ning lepib laste haiglas tehtava töö asjus kokku. Õpetajailt saab ta ka töölehti, kontrolltöid ja õppematerjale. Töid hindab enamasti kooliõpetaja, aga vahel ka Männiksaar. Kõige rohkem tuleb tal toeks olla reaalainete õppimisel. Aeg-ajalt puutub ta kokku tõsiasjaga, et kool ei teagi, mis see haiglaõpe on.

Kui Männiksaar läheb palatisse, ütlevad lapsed, et nad juba ootasid teda. Kehtib kokkulepe, et kui õpetaja teeb ukse lahti, paneb laps oma arvuti kinni.

„Pean tunde hoolega ette valmistama, nii tarkade lastega teisiti ei saa,“ lausub Männiksaar. „Vahel, kui on raskem teema ja ma kohe ei oska, siis ütlen, et mul on diagnoos „starost ne radost“. See ütlus teeb neile nalja. Olen ka öelnud, et nad parandaks mind, kui eksin.“

Millised lood on eriti hinge läinud?

„Kõik,“ vastab Männiksaar. Üks eredamaid kogemusi oli mustlastüdrukuga, kes oli algul väga kinnine laps, saadetud tavakoolist erivajadustega laste kooli. Männiksaarel tekkisid tüdrukuga usalduslikud suhted. Peagi selgus, et tegu on väga targa ja andeka lapsega. Haiglast lahkudes tegi ta koolis ühe päevaga kolm eksamit viitele. Õpetajad ei jõudnud ära imestada, mida küll haiglaõpetaja lapsega teinud on.

„Sain ühele lapsele usu elusse tagasi anda. Just sellistel hetkedel tunnen, et minust on kasu,“ sõnab Männiksaar. „Kõik nad jäävadki alatiseks minu lasteks. Mõnigi, kes jõudnud juba gümnaasiumi, on tulnud oma pruuti näitama. Ja suviti käivad mul kodus külas.“

Hilda Looper.

Õpilased nädalaks

Hilda Looperi hoole alt käib kuu jooksul läbi mitukümmend last – lastekliiniku üldpediaatria ja neuroloogia osakonnas on patsient keskeltläbi nädala. Vaid raskematel juhtudel kestab haiglaravi kauem.

„Püüan neid aidata õppetöös, et nädala jooksul saaks kõige olulisem ära tehtud,“ kõneleb Looper. Paljud teavad, et haiglaski õpitakse, ja võtavad asjad kaasa. Aga on ka vanemaid, kes on olnud meeldivalt üllatunud, et selline võimalus on olemas. Kümne aasta jooksul pole Looper kohtunud ühegi lapsevanemaga, kes ütleks, et lapsel on niigi paha, aga teie tulete veel oma õpetamisega.

„Saan näost ja olemisest aru, kui lapsel on kehv olla, siis ma ei hakkagi õpetama,“ ütleb Looper. „Lapsega tuleb kõigepealt tuttavaks saada. Väiksematel on vanemad kaasas, suhtleme nendega ja arutame, mida annab ära teha. Palju on arstide ja teiste spetsialistidega suhtlemist. On ka päevi, kus lapse tervislik seisund ei võimalda õppida. Keerulisemate juhtumite puhul arutame, kas üldse saab õpetada.“

Aga lapsed suudavad oma jõuvarud kokku võtta ka raskete traumade puhul. Üks poiss, kes oli raskete vigastuste tõttu pikalt voodisse aheldatud, tahtis kogu aeg väga õppida. Koolist oli saadetud tööplaan. Ta sai kõigega hakkama. Suurt rõõmu tundsid lisaks lapsele ka tema ema ja õpetaja.

Lapsed ongi Looperi hinnangul väga tublid. Tihtipeale on vanemad rohkem mures haiguse pärast.

Kui laps jääb pikemalt haiglasse, võtab Looper kooliga ühendust. Tutvumisel küsib õpetaja, kas koolis teatakse, et laps on haiglas. Alati ei teata ja on vanemaid, kes ei taha, et koolis teataks, millises osakonnas laps on.

„Üritan õppimises kõiki aidata ja suunata nii palju, kui oskan. Kui jään hätta, tuleb kooli aineõpetaja abi kasutada,“ lausub Looper. Matemaatikat käib lastekliinikus õpetamas psühhiaatriakliiniku haiglaõpetaja.

Oma lasteks on Hilda Looperile saanud need, kes kroonilise haiguse tõttu käivad haiglas mitu korda aastas. Paljud tahavad õpetajaga niisama juttu ajada. Haiglaõpetaja tugi ja toetus on kohati suurem kui meediku oma, kel pole niipalju aega.

„Haiglaõpetaja põhiroll on säilitada õpijärge, olla sillaks kooli ja lapse vahel, et too ei jääks teistest maha,“ sõnab Looper. „Lapsed on meile oma oleku ja suhtumisega väga palju õpetanud. Haigla pole kurb ja masendav paik, nagu võiks arvata. Lapsed on vahetud ja rõõmsameelsed, kõigest hoolimata.“

Haiglaõppe korraldajad Eestis

Maarjamaa hariduskolleegium

Korraldab haiglaõpet 2014. aastast. Tööl on 11 haiglaõpetajat (kaks Viljandi haigla lastepsühhiaatria osakonnas, üks TÜ kliinikumi hematoloogia ja onkoloogia kliinikus, üks lastekliinikus, seitse psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuses). Õpetajatel on omavahel väga hea koostöö, vajadusel toetatakse õpet naaberhaiglas, sõltuvalt laste arvust ning vene emakeelega õpilaste osakaalust.

Vähihaigete laste ravis kasutatakse üha enam päevateraapiat, seega laste arv väheneb. Kuid need, kes on haiglas, on seal pikemalt.

Lastehaiglas viibimise päevade arv väheneb, aga laste arv kasvab. Kuus tuleb keskmiselt 40 last õpetada.

Psühhiaatriahaiglas laste arv kasvab, on pikenenud ka haiglas viibimise aeg. Palju on nn korduvpatsiente, kes tulevad täiendavateks uuringuteks või raviskeemi muutmiseks. Mõned patsiendid on haiglas mitmeid kuid.

2016. aastal oli Tartu ja Viljandi haiglates kokku 1032 õpilast, neist osales õppetöös 848. Eelmisel õppeaastal oli suurusjärk umbes sama.

Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukool

Korraldab haiglaõpet 2014. aastast. Tööl on kaheksa haiglaõpetajat (neli PERH-i psühhiaatriahaiglas, neli laste vaimse tervise keskuses, kaks Pärnu haiglas). Pärnu õpetajad töötavad väikse koormusega, kuna pikemalt haiglas viibivaid lapsi on vähe.  Laste arv on viimaste aastate lõikes püsinud võrreldav ja suuri kõikumisi ei ole, kuna see on seotud voodikohtade arvuga haiglas. Eelmisel õppeaastal osales Tallinnas ja Pärnus haiglaõppel umbes 600 last.

Haapsalu Viigi kool

Korraldab haiglaõpet Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses ravil olevatele õpilastele teist õppeaastat. Eelmisel aastal osales haiglaõppes 60 õpilast.

Riik on eraldanud 2018. aastal haiglaõppele 460 000 eurot.

Allikas: HTM

KOMMENTAAR

Haiglaõppe uus hingamine

Hele Täär.

Hele Täär, Maarjamõisa hariduskolleegiumi haiglaõppe koordinaator, Eesti haiglaõpetajate seltsi juhatuse liige:

Haiglaõpet on minu teada Eestis korraldatud alates kaheksakümnendatest aastatest. 17. septembril 1998. aastal kirjutas Eesti Päevaleht: „Tallinna lastehaigla patsiente on alates 1982. aastast õpetanud Tehnikagümnaasiumi ja 53. keskkooli õpetajad. Kõik nad kuuluvad ka Eesti Haiglaõpetajate Ühingusse, mis omakorda liitus 1996. aasta kevadel Euroopa Haiglaõpetajate Assotsiatsiooniga HOPE. Tänaseks on haiglas tunde andnud õpetajad koondatud ja tööta.“

Mina asusin haiglaõpetajana tööle 8. märtsil 1999, teadmata midagi varem loodud organisatsioonidest või haiglaõpetaja tööst üldse. Oli vaid suur tahtmine haigeid lapsi aidata, ise õppida ja areneda. Õnneks töötas sel ajal psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas kaks haiglaõpetajat, saime koos areneda ja õppida.

Haiglaõpetaja peab olema kursis nii haridus- kui ka meditsiinisüsteemis toimuvaga, omama ülevaadet haigla töökorraldusest ning haigustest. Näiteks Tartu laste ja noorukite vaimse tervise keskuses, kus mina töötan, on haiglaõpetaja ravimeeskonna täisväärtuslik liige, kes osaleb aruteludel ja võrgustikukohtumistel, nõustab meditsiinipersonali ja vanemaid haridusküsimustes, annab vajadusel soovitusi ja näpunäiteid kodukoolile jne. Haiglaõpetaja ei ole õpetaja klassikalises tähenduses, ta on pigem juhendaja ja tugiisik. Õpetamine ja õppimine tähendab teinekord lihtsalt jutuajamist või mängimist, motiveerimist, kooli suhtes tekkinud negatiivsete hoiakute muutmist. Kõik sõltub noore patsiendi tervisest, meditsiini pool on haiglas alati esikohal.

Seetõttu peab haiglaõpetaja pidevalt õppima, arenema ja ennast täiendama. Spetsiaalselt haiglaõpetajaid Eestis ei koolitata.

Tänu HTM-ile, tollasele eksamikeskusele ja Euroopa sotsiaalfondile toimus esimene Eestis (taas)töötavate haiglaõpetajate kokkusaamine ja ka esimene koolitus 2010. aastal. Sellest sai alguse haiglaõppe uus hingamine Eestis. 2011 loodi uuesti Eesti haiglaõpetajate selts (EHS), samast ajast on selts taas HOPE liige.

Meie haiglaõpetajad on osalenud sellest ajast kõikidel HOPE konverentsidel ja olnud aktiivsed liikmed HOPE komitee töös. EHS on osalenud Innove korraldatud projektikonkurssidel, et korraldada haiglaõpetajatele koolitusi, 2017. aastal valmis EHS-i eestvedamisel juhendmaterjal „Eesti haiglaõppe korraldus“. Suurim väljakutse on HOPE 12. konverentsi korraldamine Tallinnas 2020. aasta mais. Konverentsi teema on lai: „The HEART
of teaching (H-hospital teaching, E-engagement, A-alternative education, R-research, T-technology)“.

Kui 2006. aastal rahastati Eestis 9,5 haiglaõpetaja ametikohta, siis 2018. aastal töötab üle Eesti 20 haiglaõpetajat.