Halb robot ja hea inimene, või vastupidi

Heiki Raudla.

Muudkui räägitakse, et noored õppigu koolis rohkem reaalaineid ja pärast inseneriteadusi – tulevik on tehnika- ja tehnoloogiaerialade päralt. Päevast päeva kajavad meil kõrvus sõnad „teadus“, „innovatsioon“, „teadus- ja arendustegevus“, „robootika“, „tehnopark“. Juba on isegi „targad majad“. Mõni aasta tagasi pidi Eestisse tulema mobiilne tapamaja, aga vist jäi tulemata. Loodetavasti polnud see iseliikuv …

Kindel on aga see, et varem või hiljem tuleb meile igasugu iseliikuvaid transpordivahendeid, iseliikuvad kullerid, koristajad ja muruniidukid juba on, nagu ka automaatkassad, kus, tõsi küll, sigarette miskipärast ei müüda. Parklast väljudes jääb ära tülikas küünitamine aparaadini, kuhu peaks suruma parkimiskaardi – tõkkepuu tunneb su auto numbrimärgi ära. Või näo järgi su enda. Igatahes, kui oled oma autot liiga kaua parklas hoidnud, siis välja sa ei saa, enne kui maksad! Üldse on nii, et kas inimene või robot – raha tahab ta ikka.

Robotid on jõudnud ka vaimsesse või intellektuaalsesse sfääri, meil on masintõlge ja hulk vahendeid, mis on võtnud sekretäridelt tööd. Katsetatakse ja tutvustatakse robotõpetajaid ja -nõustajaid, kes on n-ö erapooletud hindajad ja kelle ees ei pea häbenema. Kui peaks olema põhjust. Räägitud on ka intiimsest vahekorrast robotiga. Inimesi on igasuguseid. Tore, kui veel on erinevaid maitse-eelistusi ja võimalusi nende rahuldamiseks …

Levib hirm, et robotid võtavad meilt töö ära. Veelgi hullem – kui robotid meilt kõik valdkonnad üle võtavad, kas ja milleks siis üldse enam inimesi vaja on?

Tartu ülikooli majandusteaduskonna professor Raul Eamets, kes osaleb aktiivselt Eesti haridusstrateegia 2035 väljatöötamisel, tunnistas läinud nädalavahetusel Viljandis kultuuri- ja hariduskongressil, et lõviosa tulevikuerialasid on seotud hoopistükkis humanitaariaga – empaatia ja loomingulisusega, mis aitavad muutuvates olukordades kohaneda ja toime tulla.

Hariduse valdkonnast võib siin tuua näiteks eripedagoogid ja koolipsühholoogid, kindlasti ka logopeedid. Ka hiljutine OSKA uuring näitas, et haridussüsteem vajab nüüdisaegse õpikäsituse rakendamiseks kvalifitseeritud õpetajaid, kõrgkooli õppejõude, noorsootöötajaid, koolitajaid ja tugispetsialiste. Kaasava hariduse rakendamine toob kaasa uued ootused õpetajate pädevusele ning muutunud vajaduse tugispetsialistide (eripedagoogide, logopeedide ja koolipsühholoogide) järele nii koolis kui ka lasteaias. Eripedagoogilist ja logopeedilist abi vajavate laste arv on viimaste aastate jooksul pidevalt kasvanud, nagu on üha rohkem ka vaimse tervise probleemidega noori.

OSKA uuringu korraldajate hinnangul on kindel, et õpetajaameti kadumise pärast ei tasu meil hirmu tunda – lapsi sünnib juurde ja õpetajate tööd ei võta ära arvutid ega robotid. Tõsi, õpetaja töö seoses tehnika arenguga siiski muutub.

Selle osa õpetaja tööst, mille saab üle võtta robot, võikski vabalt robotitele anda. Usun, et kui roboti ülesanded irrata, jääb õpetajal rohkem aega ja energiat õpilastele oma inimlikku poolt näidata ja omavahel koostööd teha. Eriti kulub inimlikkus ja inimlik leidlikkus marjaks ära integreeritud õppe rakendamisel, eri valdkondade seostamisel, mille puhul on esmatähtis harituse loomine, mitte üksikute ainete õpetamine. Koostööd saavad teha ikka ennekõike inimesed.

Kuna humanitaaria ja psühholoogia jääb ennekõike inimese pärusmaaks ning läheb meie tehnokraatlikus maailmas üha rohkem hinda, siis tasub mõelda: kas pingutada selle nimel, et olla hea inimene või proovida olla robot, kehv robot?