Haridus ja autoriõigus: mida toob kaasa Euroopa uus direktiiv?
Raul Veede.
Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduses räägitud erakordselt palju autoriõigusest, eelkõige seoses ettevalmistatava Euroopa Liidu direktiiviga. Seni pole aga jutuks võetud, mida võib uus direktiiv kaasa tuua hariduses. Usun, et selle vastu on põhjust huvi tunda.
Haridus on osa meie ühiskonna kultuurilisest tüvest, mis vahendab kultuuri ühelt põlvkonnalt teisele ning tagab selle järjepidevuse. On hädavajalik, et haridussüsteemi osalised saaksid õppetöös kasutada nii kultuuripärandit kui ka tänapäevast kultuuri – tekste, pilte, muusikat, filme –, kuna muidu pole seda võimalik õpetada. Seepärast ongi teoste autoriõiguslikku kaitsesse tehtud erand hariduse tarbeks, mille Euroopa Liidus kehtestab 2001. aastal vastu võetud infoühiskonna direktiiv.
Ent direktiiv ei sätesta täpseid reegleid, vaid annab riikidele üksnes loa, mida iga riik omasoodu rakendab. Eestis üldiselt ei teata, et meie autoriõiguse seaduses sätestatud hariduserand on üks Euroopa vabamaid, mida sageli teistele eeskujuks tuuakse. Kultuuripärandi kasutamise vabadus tagab õpilaste ja õpetajate ligipääsu kultuurile ning vabastab haridussüsteemi ühtlasi vajadusest liigutada oma eelarve kaudu igal aastal suuri summasid, mis muidu kuluksid autoriõiguslike litsentside ostmisele.
Eesti reliikvia
Eesti autoriõiguse seaduses sätestab hariduserandi paragrahv 19, täpsemalt selle lõiked 2 ja 3: „Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime, kui see on teosel näidatud, teose nimetuse ning avaldamisallika kohustusliku äranäitamisega on lubatud: … 2) õiguspäraselt avaldatud teose kasutamine illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke;
3) õiguspäraselt avaldatud teose reprodutseerimine õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke …“
Lühike ja suhteliselt selge jutt. Seega piirdub vabadus mitteäriliste haridusasutustega (välja jäävad mõned erakoolid, koolitusfirmad ja suur osa mitteformaalset haridust, sh igasugune asutuseväline õppetegevus), kasutada ei tohi mitteõiguspäraselt avaldatud teoseid (nt piraatluse teel saaduid), kasutatav maht peab olema põhjendatud (nt kui tunnis analüüsitakse üht luuletust, ei tohi kopeerida õpilastele tervet luulekogu), valitud teosed peavad olema asjakohased (võib vaielda, kas pelk „vaadake, kui ilus“ on piisav põhjendus näitamaks maali, mida lähemalt ei käsitleta), ning, last but not least, allikat ja autorit ei tohi maha salata – selles on kogu Eesti ühiskonnal palju arenguruumi.
Puhthariduslikku vabadust laiendavad teised, üldisemad seadusepügalad, nagu tsiteerimis- ja parodeerimisvabadus – need kehtivad terves Eestis, sealhulgas koolides. Vabadust kui palju! Selles osas on meil põhjust oma seaduse üle uhkust tunda.
Ülejäänud Euroopas
Toon võrdluseks mõned näited, mida mõne Euroopa riigi seadused koolis autoriõigusega kaitstud teostega (mille autor pole 70 aastat surnud või teost avalikult vabaks andnud) teha ei luba.
Prantsusmaal, Saksamaal, Taanis ja Soomes on seadusevastane õpikust lehekülgi skannida. Prantsusmaal, Portugalis ja Hispaanias pole seadusega lubatud, et õpilane mängiks klassis muusikapala. Klassis filminäitamist DVD-lt pole ette nähtud Põhjamaades, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis. Võrgus avalikult kättesaadava video näitamine klassis ei ole seadusjärgne Põhjamaades, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias ja Hollandis. Õpilastele autorikaitsega materjali saatmine e-posti teel ei ole lubatud Taanis, Soomes, Itaalias, Hollandis ja Inglismaal; mõnel pool võib seadus nõuda, et igale õpilasele saadetaks materjal eraldi.
Koolisiseses kinnises võrgus ei ole lubatud materjali jagada Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis ja Inglismaal. Õppematerjalis ei tohi tervikteksti tsiteerida Prantsusmaal, Itaalias ja Rumeenias. Materjali tõlkimine ei ole lubatud Taanis, Soomes, Itaalias ja Hispaanias. Ja nii edasi ja nii tagasi ja nii edasi. Kõik eelnev käib koolide kohta, mitteformaalse õppega on olukord veel märksa vaevalisem. Pole eriline ime, et autoriõiguse eksperdid soovitavad Eesti vabadust mitte kärpida, vaid eksportida.
Sellised on seadused. Küllap võib kahelda, kas neid kõikjal järgitakse, kuid mittejärgimisel ei kaitse kooli kohtuasjade eest keegi ning enamasti ei ole koolidel kindlustust ega kohtukulude fondi seaduserikkumise puhuks. Nagu näete, on õpetaja (ja koolidirektori) elu Eestis sellest vaatepunktist õdus ja turvaline nagu vanajumala selja taga. Nagu öeldud, ei pruugi see nii jääda.
Juba 2016. aastal, kui Andrus Ansipi eelkäija Euroopa digivoliniku ametis Günther Oettinger esimese direktiivikavandiga lagedale tuli, analüüsis Euroopa autoriõiguse ekspertide organisatsioon Communia ettepaneku mõju haridussüsteemile Poola näitel. Tulemusena leiti, et kui iga Poola kool ostnuks autoriõigusega kaitstud teostele olemasolevad litsentsid, kulunuks sellele pool summast, mis kulutati kogu riigis puudustkannatavate õpilaste toetuseks.
Nüüdseks on Euroopa Parlament direktiivikavandi heaks kiitnud ning käivad parlamendi, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu läbirääkimised. Igal osapoolel on oma tekstiversioon ning Euroopa Liidu Nõukogus on oma sõna öelda ka Eesti esindusel.
Komisjoni algse ettepanekuga võrreldes on direktiiv oluliselt muutunud ning ehkki lõppversioon on veel lahtine, on võimaluste piirid selginenud – ja need on märksa kitsamad, kui eelmine direktiiv lubas.
Mis on kirjas?
Uues direktiivis käsitleb autoriõigusega kaitstud teoste kasutamist hariduses artikkel 4. Kõige põhimõttelisem muudatus senise olukorraga võrreldes on haridusasutustele kehtiv kohustus osta teoste kasutamiseks koolides „kergesti saadaolevad“ litsentsid (paragrahv 2 lõige 1). Litsentside hind peaks olema „mõistlik“, kuid kuna mõistlikkuse üle otsustaja jääb lahtiseks ja müüja soovidele pole mingit vastukaalu, jääb sõnaõigus litsentsiandjale (paragrahv 4 lõige 2). Riigile pannakse aga kohustus tagada haridusasutuste teavitus litsentsidest (ehk siis nende „kerge saadavus“, paragrahv 2 lõige 2).
Lisaks kehtestab direktiiv nõude, et kaitstud teoseid kasutataks õppetöö illustreerimiseks üksnes: 1) haridusasutuse koduriigis (välistades nt puhkuse või ekskursiooni ajal välismaal viibivate õpilaste ja õpetajate ligipääsu ning jättes küsimärgi alla õpilaste esinemised teistes riikides, kus seadus meie omaga täpselt ei ühildu); 2) turvatud elektroonilises keskkonnas või võrgus (paragrahv 3). See välistab kaitstud teoste avaldamise avalikul veebilehel: kui praegu on paljude koolide kodulehtedel näiteks õpilasuurimused kõigile loetavad, siis keelu korral tuleb panna luku taha uurimused, mis sisaldavad teiste autorite tekste, fotosid vms.
Piirangut tugevdab aga veelgi paragrahv 1 punkt a, mis lubab elektroonilist ligipääsu üksnes (üli)õpilastele, õppepersonalile ja tehnilistele töötajatele. Kui kool piiratud sisevõrku ei kasuta või lubab sinna ka lapsevanemaid, tuleb see korralagedus lõpetada.
Paragrahv 4 lubab liikmesriikidel maksta kompensatsiooni autoritele, kes oma teoste haridussüsteemis tasuta kasutamise tõttu kahju kannatavad. Kuidas tehakse kindlaks kahju olemasolu ja suurus, jääb teadmata. Kompensatsioon on mõeldud mitte litsentsitasude asemel, vaid lisaks neile. See kohutav kahju on Eestis praegu kompenseerimata ning on täiesti teadmata, kui paljud autorid on seetõttu nälga surnud, et koolitundides tutvustati tulevastele ostjatele nende raamatuid, maale või filme.
Paragrahvis 4a pakub Euroopa Parlament, et hariduserandi välistamine üksikutes lepingutes oleks keelatud. See klausel võib mõjutada näiteks avalikult ligipääsetava veebisisu tasuta kasutamist koolis: kui niisugust keeldu pole, võib muidu tasuta veebilehe omanik kirjutada vaikimisi kehtivatesse kasutustingimustesse, et koolides võib lehe sisu näidata vaid tasu eest. Nõukogu ja komisjoni tekstides seda piirangut pole.
Paragrahv 2 lõige 1 jätab liikmesriikidele õiguse piirata hariduserandit veelgi, jättes sellest välja kindlad teoste kategooriad, mille näiteks on toodud õppematerjalid ja noodid. Eestis on nootide kopeerimine autori loata praegugi keelatud, põhimõtteliselt on võimalik aga uutegi niisuguste kategooriate teke.
Pole selge, kus täpselt tohib hariduserandit rakendada (paragrahv 1 punkt a). Kolmest tekstiversioonist piirab komisjon oma erandi füüsilise rakendusala haridusasutuse territooriumiga, teised aga laiendavad seda fraasiga, mida võib tõlkida „… või mujal“.
Praeguses kompromissvariandis lisandub rakendusala kirjeldusse siiski viide haridusasutuse vastutusele: kui asutus ei vastuta, mingit vabadust ei anta. See tähendab muuhulgas asutuse selget vastutust õppetöös osalejate kõigi vigade ja lohakuste eest.
Kuna Euroopa Liidu direktiivid ei rakendu vahetult, vaid liikmesriigid peavad need ise oma seadustesse kohaldama, võivad euroorganid mitmed võtmeküsimused mugavalt lahtiseks jätta. Nii ei ole kuskil kirjeldatud mehhanisme, mille abil teoste kasutust kokku rehkendatakse ja litsentsiraha liigutatakse.
Artiklis 2 antud definitsioonides täpsustab näiteks praegune kompromisstekst, et „teadusorganisatsioon“ tähendab ka ülikooli raamatukogu, „haridusasutus“ on aga jäetud määratlemata.
Vabaduse piirid tõmmatakse järsult koomale ja need muutuvad märksa segasemateks kui senini. Nähtavasti peavad koolid direktiivi jõustumise ja Eestis rakendamise järel – mis võib võtta ligikaudu kaks aastat – investeerima koolitustesse, haridusministeerium peab aga leiutama viisi litsentside propageerimiseks ja kaitstud teoste kasutamise üle arvepidamiseks, eraldama litsentside jaoks raha eelarvest ning võimalik, et valmistama aegsasti ette riigihanke õppeasutuste turvatud sisevõrgutarkvara jaoks.
Mida teeb Eesti?
Kahjuks pole selles kõiges midagi uut. Põhjamaade kollektiivsete litsentside süsteemi toetas Eesti juba Euroopa Liidu eesistumise ajal teiste riikidega läbirääkimisi pidades. Eesti toonane ettepanek sisaldas muidki põnevaid uitmõtteid, nagu näiteks erandi piiramine teoste osalise kasutamisega: homsest õpime koolis vaid veerandit Lutsu „Kapsapeast“, kolmandikku Ehini haikust ja poolt Viiralti „Jutlustajast“.
Noodki seisukohad kujunesid kodumaisele avalikkusele märkamatult ning senini ei taha ükski asjaosaline tunnistada, kes ja milliste ekspertide soovitusel otsustas, et Eesti koolidele on parim hakata piirama ligipääsu kultuurile ja tasuma selle ligipääsu eest piletiraha. Eesistumise järel pole suhtumine aga muutunud, vakka püsivad nii varasemad seisukohad valitsusele edastanud justiitsminister Reinsalu kui ka haridusminister Reps, kelle ministeerium peab varsti hakkama direktiivi rakendamist oma eelarvesse planeerima.
Kas Eesti riik ikka peaks püüdma sihilikult oma haridussüsteemile uusi autoriõiguse probleeme kaela tõmmata? Praegu on meil veel võimalik haridusvabaduse piiramisele vastu vaielda ja Eesti koolide huve kaitsta. Kui seda tehakse aga vaikuses, ilma aruteludeta ajakirjanduses, riigikogus ja valitsuses, ei võta pärast ükski poliitik ega ekspert vastutust ning kui küsida, kes tegi, on süüdi paha Euroopa. Tegelikult aga on vastus sama mis muinasjutuski: „Ise tegi.“
Tere,
Hea ülevaatlik artikkel, ent suhtumine autoritesse jätab soovida.
On aeg hakata maksma autoritele nende tagasihoidliku panuse eest õiglast tasu ja mitte nimetama seda piletirahaks ega “kultuurile ligipääsu piiramiseks”. Eesti koolidele ja tulevastele põlvedele on parim – teadmine, et töö ja loomingu eest on tasutud õiglaselt ja kompenseeritud ka võimalik haridussüsteemis tasuta kasutamine. Kindlasti ei peaks pidama normaalseks kunstniku näljasurma. Ka ei ole vaja kujutada autoreid elajatena, kes võtavad enestele „puudustkannatavate laste toetuse“. Väga vahva, et võrdluseks said toodud Poola „puudustkannatavad lapsed“ ja mitte „parlamendiliikmete kuluhüvitised“ näiteks. On selge, et tulebki leida „see teine pool summast“ ja tasuda see autoriõigusega kaitstud teoste litsentside eest!
“Eestis on nootide kopeerimine autori loata praegugi keelatud, põhimõtteliselt on võimalik aga uutegi niisuguste kategooriate teke.“ Ei ole mingit põhjendust, miks muusikale (noodid sh) ja näiteks audiovisuaalteoste kopeerimisele kehtivad erinevad mõõdupuud.
Kunstiteosed on kindlasti jumalast, aga kunstiteosed ei tee ennast ise, nad ei kasva ka internetis! Ja kuna teosed on justkui tasuta, siis ka pingutused autorite mainimiseks näivad juba täiesti liigsed.
“Pole eriline ime, et autoriõiguse eksperdid soovitavad Eesti vabadust mitte kärpida, vaid eksportida.“ Võiks lisada: põrmustades sellega teiste riikide toimiva autorikaitse ☺#internetikommunism ei tõota ilmselt kellelgi head!
[…] Õpetajate Leht: “Haridus ja autoriõigus: mida toob kaasa Euroopa uus direktiiv?” […]