Haridus- ja teadusstrateegia 2021–2035
Haridus- ja teadusstrateegia ühiskonna sidususe ja heaolu ekspertrühma seminar 17. septembril Tallinnas. Foto: HTM
Alanud on hariduse, teaduse, noorte- ja keelevaldkondade järgmise perioodi (2021–2035) pikaajaline strateegiline planeerimine.
Avapauk anti 16. mail, kui HTM kutsus kokku uue strateegia visiooni koostama hakkavad eksperdid. Eelolevaks märtsiks peavad nad koostama visioonipaberi, mida on kavas inimestega arutada kõigis maakondades. Hariduse ja teaduse kohta korjatakse ideid ja ettepanekuid ka kõigil eelolevatel hariduse ja kultuuriga seotud üritustel, millest üks kaalukamaid on kahtlemata kultuuri- ja hariduskongress „Õppimine ja areng Eesti kultuuris“, mis toimub kolmes kohas: 23. novembril teaduste akadeemias, 24. novembril Viljandi Ugala teatris ning 25. novembril Estonia kontserdisaalis (http://www.kultuurikoda.eu).
Ekspertrühmad
Ando Kiviberg, kes uue strateegia koostamist HTM-i poolt koordineerib, selgitab, et ministeerium on moodustanud selle ülesande täitmiseks kolm ekspertrühma: majanduse konkurentsivõime töörühma juhib Raul Eamets, ühiskonna sidususe ja heaolu töörühma juhivad Krista Loogma ja Marju Lauristin ning väärtuste ja vastutuse töörühma eesotsas on Margit Sutrop.
30. oktoobril said kõik kolm ekspertide rühma Tallinnas kokku, et hinnata üheskoos oma senise töö tulemusi. Arutelud kestsid päev otsa. Raul Eametsa hinnangul saavutas iga töörühm tulemused oma meetoditega, kasutades ka natuke erinevaid märksõnu, kuid allhoovused olid kõigil väga sarnased ja ta ei kahelnud, et varsti jõutakse kolme ekspertrühma ühiste seisukohtade sõnastamiseni.
Margit Sutrop selgitas, et kolme töörühma ühisosa on väärtused, tulevikuoskused, õppimise muutumine elukestvaks, õppija ja õpetaja rolli ümbermõtestamine ning haridusmaastiku ümberkorraldamine paindlike õpiteede loomiseks.
Õhtul pärast ekspertrühmade pikka arutelu toimus väiksem vestlusring, kus Raul Eamets, Marju Lauristin ja Margit Sutrop andsid Õpetajate Lehe lugejatele ülevaate peamistest ideedest, mis on seoses visioonipaberi koostamisega esile kerkinud.
Konkurentsivõime
Marju Lauristin selgitas sissejuhatuseks, et uus strateegia on palju laiem kui veel kehtiv elukestva õppe strateegia, kus on keskendutud nüüdisaegsele õpikäsitusele, koolivõrgu korrastamisele jms. Uues strateegias küsitakse, kuidas on haridus seotud majanduse, teaduse, kultuuriga. See on palju tugevamalt seotud ka Eesti riigi üldise arengustrateegiaga.
Raul Eamets: „Eesti majanduse konkurentsivõimest lähtumine paneb meie haridussüsteemi täiesti uude valgusse ja esitab haridusele ka täiesti uusi väljakutseid.“
Raul Eamets toonitas, et ilmselt on see esimene kord, kus haridus ja majandus on teineteisele nii lähedale jõudnud. Tema töörühmas on räägitud Eesti majanduse konkurentsivõimest, uurides, mis järeldusi peaks haridussüsteem sellest tegema. Majanduse konkurentsivõimest lähtumine paneb meie haridussüsteemi täiesti uude valgusse ja esitab haridusele ka täiesti uusi väljakutseid, märkis Eamets. Üks väljakutse on näiteks see, et inimesed hakkavad oma elu jooksul mitu korda ametit ja eriala vahetama, ning peavad selleks juba praegu valmistuma. Kõik kolm töörühma on rõhutanud, et suurte muutuste ajal tuleb panna erilist rõhku inimese kriitilisele mõtlemisele, suhtlemisoskusele, loovusele, kultuuride tundmisele, digipädevusele jms.
Marju Lauristin täpsustas, et konkurentsivõimele keskendumine ei tähenda, et koolid peavad üksteisega võistlema, vaid et tehakse parimal viisil seda, mida teatakse ja osatakse. „Konkurentsivõimeline on ühiskond, kus on hea elada, kus inimestel on erinevaid valikuid ja eneseteostuse võimalusi, kuhu välismaale läinud noored tahavad tagasi tulla,“ ütles Lauristin.
Margit Sutrop lisas, et isegi ülikooli õppekeel on seotud riigi konkurentsivõimega. Ingliskeelsete õppekavade tegemise üks põhjus on soov luua siin eesti tudengitele rahvusvaheline õpikeskkond ning saada välisüliõpilaste koolitamise kaudu Eesti tööturule vajalikke spetsialiste. Sutrop pakkus välja, et ilmselt peame mõtlema uues strateegias sellele, kuidas meie välisõppejõududele ja -üliõpilastele eesti keel kiiresti selgeks õpetada. Paljud Tartu ülikooli välisõppejõud juba räägivadki eesti keelt ja see on hea eeskuju. Kui aga soovime, et mingi osa välisüliõpilasi jääks pärast lõpetamist Eestisse tööle, tuleb saada ka välistudengid kuidagi eesti keelt rääkima.
Õmblusteta haridus
Meedias on võrreldud meie ministeeriume tihti silotornidega, mis omavahel eriti ei suhtle. Kuid oma kinnised tornid ja barjäärid on ka hariduse eri valdkondade vahel: üldhariduskool on eraldi kutsekoolist ja huvikoolist, ülikool ei tee koostööd üldhariduskooliga jne. Uues strateegias räägitakse õmblusteta haridusest, kus barjäärid puuduvad.
Marju Lauristin: „Uue strateegia keskpunktis pole aineteadmised, vaid isiksuse võimestamine, ja see saab toimuda ka väljaspool kooli, näiteks huviringis, vabatahtlikus tegevuses jne.“
Marju Lauristin pidas väga tähtsaks kunstliku barjääri kaotamist üldhariduskooli ja huvikooli vahelt. Selle barjääri on tekitanud meie aineteadmistekeskne kool, mis ei väärtusta õpilaste sotsiaalseid pädevusi. Uue strateegia keskpunktis pole aineteadmised, vaid isiksuse võimestamine, ja see saab toimuda ka väljaspool kooli, näiteks huviringis, vabatahtlikus tegevuses jne, rõhutas Lauristin. Näiteks sporti tehes kujuneb noorel välja meeskonnatunnetus, ta õpib oma võimeid hindama ja julgust proovile panema jne.
Lauristin lisas, et iidvana küsimus on hariduse ja kultuuri eraldatus. Elukestva õppe strateegias tõsteti kultuuri teema eraldi välja, kuid see ei tõusnud nii esile, kui loodeti. Nüüd jõutakse eesti keele kaudu uuesti kultuurini.
Margit Sutrop tõi välja, et noorsootöö on samuti koolist eraldatud, ehkki see pakuks näiteks kodanikuõpetuses väga head tuge, õpetades vastutust võtma, koos tegutsema ja kasvatades ennastjuhtivat õppijat.
Omaette tornid on ka gümnaasium ja kutsekool. Kui nad oleksid koos, siis oleks üldhariduskoolis palju rohkem meeskonna- ja projektitööd, parem karjääriõpetus ja gümnaasiumilõpetajal mingi kvalifikatsioon, millega ta saaks tööturul hakkama, toonitas Sutrop. Praegu puudub tervelt kolmandikul tööturule sisenejatest igasugune kutsealane ettevalmistus. See on Eesti konkurentsivõime suur probleem, lisaks on see kahetsusväärne inimeste heaolu seisukohast.
Ka eesti ja vene õppekeelega kool seisavad eraldi nagu kaks torni. Margit Sutrop rõhutas, et kõik kolm töörühma on seisukohal, et eesti keeles peab hakkama õppima juba lasteaias ning välja tuleb kujundada ühtne eesti kool.
Rühmapõhine õpe
Igal õpilasel peaks olema oma individuaalne õpirada, mis vastab ta huvidele, õppimiskiirusele jne – selline on uue strateegia koostajate üks kandvaid mõtteid. Kuid personaalne õpe ei saa toimuda nii, et õpetaja tegeleb iga õpilasega individuaalselt.
Marju Lauristin: „Kui me räägime personaalsest õppest, siis ei tähenda see, et igaüks nohiseb kuskil omaette nurgas. Individuaalne õpirada viib õppija kokku teiste individuaalselt õppijatega. Tänase kooli probleem on aga see, et need, kellega sul on ühised huvid, ühine õppimiskiirus vms, õpivad kuskil teistes klassides. Nüüd tuleb jõuda selleni, et sarnaste huvide ja iseärasustega lapsed, noored ja täiskasvanud saaksid õppida koos, sõltumata sellest, mis klassis nad ametlikult peaksid käima.“
Õnnelik õpetaja
Uue strateegia üks olulisemaid küsimusi on õpetajate järelkasv, sest praegu on meil õpetajatest suur puudus. Ainuüksi matemaatikaõpetajaid on aastas vaja juurde 60, füüsika-, geograafia-, ja bioloogiaõpetajaid 15 ja keemiaõpetajaid 13. Tegelik vajadus on veel suurem, sest õpetajad ei jää kooli.
Margit Sutrop: „Meie õpetajate järelkasv on eelkõige õnneliku õpetaja teema.“
Margit Sutrop sedastas, et meie õpetajate järelkasv on eelkõige õnneliku õpetaja teema. Mitmed uuringud näitavad, et meie õpetajad teavad väga hästi, mis on nüüdisaegne õpikäsitus, kuid väga tihti ei saa nad seda rakendada, sest puuduvad oskused, õpivara või vajalik aeg. Nii õpetavad nad vanaviisi edasi ja kannatavad sellepärast stressi. Tervelt kolmandik tänastest õpetajatest mõtleb koolist lahkumisele ning peamine põhjus on stress ja vähene rõõm oma tööst. Ja asi pole ainult palgas.
Marju Lauristin osutas, et üks õpetaja suure stressi allikas on pidev ajapuudus, sest tema tööd planeeritakse vanaviisi ühesuuruste kohustuslike ajatükkidena, mida kuhjub lõpuks liiga palju. Aega tuleks kasutada nii, et arvesse oleks võetud nii õpetaja kui ka õpilase isikupära, huvid, võimed. Ajakasutuses peab olema paindlikkust, vaheldust, valikuvõimalusi. Näiteks ei pea kõike õppima koolimajas.
Margit Sutrop tõi esile, et lisaks õpetajatele on õpilasedki stressis. Gümnasisti koolipäev kestab kuni kaheksa tundi, seejärel lähevad aktiivsemad tantsima, laulma, robootikasse, teevad sporti, lõpuks veel mitu tundi kodus õppimist. Kuidas seda pinget maha võtta? Ilmselt ei ole enam mõtet tundidel, kus õpetaja seisab klassi ees ja räägib sellest, millest õpikus kirjutatakse, ütles Sutrop, seda materjali saab õpilane lugeda endale sobivas tempos kodus. Koolis võiks aga üle minna lõimitud aine- ja keeleõppele. Näiteks ajaloo, geograafia ja kirjanduse õppimine inglise keeles. Nii saaks õpilane kirjutada nelja essee asemel üheainsa ja saaks selle ühe töö eest ka neli hinnet. See hoiaks kokku nii õpilase kui ka õpetaja aega.
Margit Sutrop lisas, et vaja on välja töötada ka õpetaja, koolijuhi ja tugispetsialisti karjäärimudel ning motivatsioonipakett. Praegu masendab õpetajat seegi, et ta ei saa ametialaselt tõusta. Kuidas teeb näiteks tunnustatud koolipsühholoog karjääri? Ta läheb koolist ära suurema vastutusega töökohale. Miks ei võiks temast saada näiteks naaberkoolides töötavate koolipsühholoogide eestvedaja? Niisamuti on vaja tunnustatud õpetajatele või koolijuhile pakkuda uusi ja nõudlikumaid väljakutseid ja selget karjääriredelit.
Marju Lauristin ütles, et praeguseks ei ole kaasava kooli mudel korralikult tööle hakanud, sest ei jätku ressursse ega spetsialiste, ning seegi teeb õpetajaid õnnetuks. Peamine probleem näib olevat siiski see, et HEV-laste õpetajal ei ole kõrval toetavat meeskonda: teist õpetajat, psühholoogi, noorsootöötajat, kohalikku sotsiaaltöötajat jt.
Infot avalikkuse kaasamise kohta strateegia aruteludesse leiab lingilt https://www.hm.ee/et/kaasamine-osalemine/haridus-ja-teadusstrateegia-aastateks-2021-2035.
Võtmeküsimusi on vähemalt kolm :
– õpetaja väärtustamine ja õiglane/asjakohane karjääriredel;
– iga õpilase individuaalsetele võimetele vastava parima ja edumeelseima õpikeskkonna loomine;
– üldhariduskoolide õppesse esmatasandi kutseõppe ehk siis esmase kutsekvalifikatsiooni omandamisega lõppeva õppe sisseviimine.