Iga asi omal ajal ehk Ärge alustage grammatikast!
Eesti keele õpetajate täienduskoolitus Tartu ülikoolis. Harjutatakse sõnu all, peal, küljes, vahel, otsas, taga, juures. Inimesed tulevad ükshaaval pildile ning ütlevad, kes nad on ja kus paiknevad. Näiteks: „Olen lind üleval puu otsas, olen jänes all puu ees jne. Pildil vasakul on Mare Kitsnik. Foto: Irma Grigorjeva
Uut keelt õppima asudes tasub alustada suhtlemisest, mitte grammatikast, toonitab eesti keele kui teise keele ekspert, filosoofiadoktor Mare Kitsnik.
Keeleteadlane ja eesti keele õpetaja Mare Kitsnik uuris oma doktoritöös, kuidas muu emakeelega inimeste eesti keele oskus areneb. Töö juhendaja oli Turu ülikooli professor Annekatrin Kaivapalu ning töö tulemusena selgus, et inimesed ei omanda uut keelt mitte alati nii, nagu õpikuautorid ja õpetajad eeldavad. Traditsioonilise keeleõpetuse puhul kulub sageli küllalt palju aega 14 käände, pöördsõna vormistiku, rektsioonierinevuste ja muude grammatiliste süsteemide seletamisele ja harjutamisele. Kitsniku doktoritöös selgus aga, et muu emakeelega õppija keelekasutuses esineb neist süsteemidest vaid üksikuid tükke.
Sellise järelduseni jõudis ta, uurides eesti keele kui teise keele B1- ja B2-taseme riigieksamite kirjalike ülesannete sooritusi, mis asuvad Tallinna ülikooli eesti vahekeele korpuses.
Alguses omandab õppija valmis keeletükke
Miks siis grammatika õppijale külge ei jää, kuigi sellele nii palju rõhku pannakse? Ja millega seletada tõsiasja, et enamik õppijaid suudab ikkagi eesti keeles suhelda ning erisuguseid tekste kirjutada, kuigi ei kasuta suurt osa keele võimalustest?
Keele teoreetiline analüüs ja kasutamine on kaks eri asja, ütleb Mare Kitsnik. Näiteks väikesed eesti lapsed ei tea 14 käändest midagi, kuid ometi räägivad ja suhtlevad vabalt. Ka muukeelsed inimesed õpivad eesti keelt nii. Kui nad kuulevad, kuidas eestlased räägivad, jäävad sagedamini kõlavad fraasid neile meelde ja nad hakkavad neid ka ise kasutama. Paljud hästi keelt kasutavad inimesed ütlevad, et räägivad ja kirjutavad intuitsiooni, mitte grammatika toel. Tallinlased õppisid omal ajal soome keelt kasutama Soome telesaateid vaadates, teadmata midagi soome keele grammatikast.
Eestis on pikka aega arvatud, et kõigepealt peab laps saama selgeks oma emakeele grammatika, ainult siis suutvat ta mõista teiste keelte grammatikat ja neid keeli õppida. Mare Kitsnik toonitab, et see vaatenurk on aegunud. Ta viitab inglise ja soome keeleteadlastele, kelle väitel omandatakse keeleõppe algetapil vaid üksikuid keeles sageli esinevaid valmistükke (chunks), näiteks „tule siia“, „ma ei tea“, „anna mulle“ jne. Algul suhtlevadki keeleõppijad just neid keeletükke omavahel kombineerides.
Keelt kasutades tekib keeletunnetus
Kas uus keel tuleb siis lihtsalt pähe õppida? Sellega ei ole Mare Kitsnik nõus. Ta meenutab, et 1980. aastate paiku koostati inglise keele õpikuid, mille tekstid olid kokku pandud keeletükkidest, mida inglise keeles kõige rohkem kasutatakse. Õppijate ülesanne oli need tekstid pähe õppida. Paraku selgus, et need ei jäänud hästi meelde. Tänapäeval peetakse palju paremaks lahenduseks seda, et õppija kuuleb ja kasutab õpitavat keelt hästi palju. Mida rohkem inimesed päris keelekasutust kuulevad, seda rohkem kuulevad nad suhtlemiseks vajalikke konstruktsioone. Nende põhjal hakkavad tekkima konstruktsioonide alateadlikud mudelid. See ongi niinimetatud keeletunnetus – inimesed hakkavad lihtsalt tundma, et nii on vaja öelda või kirjutada.
Õpetajad kujutavad soojenduseks eesti trükitähti T, A, O ja Ö. Foto: Mare Kitsnik
Meie koolide kümblusklassides kuulevad vene lapsed eesti keelt hästi palju, sest õpivad ka teisi aineid eesti keeles. Juba esimese klassi teises pooles oskavad nad omandatud keeletükke väga hästi kasutada ja teise klassi kevadel räägivad ja kirjutavad eesti keelt vabalt, ja seda keeletükke pähe tuupimata. Viimasel ajal on hoogustumas ka kahepoolse keelekümbluse idee: eesti ja vene lapsed õpivad koos, kasutades ühes tunnis eesti ja teises vene keelt. Nii ei pea vene õpilased eesti keelt ainult omavahel harjutama.
Kontekstivaba grammatikadrill ei aita
Kui vähe kasu on grammatiliste süsteemide tuupimisest, selle kohta toob Mare Kitsnik ilmeka näite omaenda õpetajakogemusest. Ta hakkas eraviisiliselt õpetama üht õpilast. Esimene teema oli käskiv kõneviis, millest pidi tulema kontrolltöö. Harjutused olid traditsioonilised: kontekstivabade lausete lünkadesse oli vaja kirjutada käskiva kõneviisi vorme, näiteks „tule“, „tulge“, „ära tule“, „ärge tulge“ jne. Kuigi Mare Kitsnik ise niimoodi kunagi ei õpetanud, aitas ta õpilasel seekord kodutööga hakkama saada. Ta ütles, et edaspidi hakkavad nad õppima teistmoodi. Juhtus aga nii, et enne järgmist tundi jäi Mare haigeks ja saatis õpilasele sellekohase sõnumi. Kohe saabus ka vastus. Õpilane kirjutas: „Tere. Kontrolltöö oli viis. Saama terveks!“ Kontrolltöö viiest hoolimata ei suutnud õpilane loomulikus suhtlussituatsioonis kasutada vormi „Saage terveks!“.
„Kontekstivaba grammatika drillimine on õpilasele nagu kuival ujumine, see ei aita teda, pigem raiskab aega,“ ütleb Mare Kitsnik.
Tingiv kõneviis näitab viisakust
Missuguseid keeletükke on õppijad eesti keelest eelkõige üles noppinud? Mare Kitsnik märgib, et üks B1- ja B2-taset selgelt eristav keelekonstruktsioon on tingiva kõneviisi kasutamine. Eesti keele õpikutes tähendab tingiva kõneviisi õppimine üldjuhul kõigi pöörete omandamist: mina tahaksin, sina tahaksid, tema tahaks, meie tahaksime jne. Usutakse, et nii saab õppija selgeks süsteemi, milleta keelt kasutada ei saa. Riigieksamite töid analüüsides selgus siiski, et õppijad kasutavad terviklikust süsteemist vaid üksikuid tükke. Näiteks B1-keeletasemel olijad kasutavad tingivas kõneviisis peamiselt verbi „tahtma“ ainsuse esimest pööret „ma tahaksin“. B2-taseme õppijad kasutavad samuti kõige rohkem ainsuse esimest pööret, kuid juba ka muid vorme. Enamikku võimalikke grammatikavorme nende töödes aga ei esine (ja ega kõiki kasuta emakeeles kõnelejadki!).
Ent mis funktsioonis eesti keele õppijad tingivat kõneviisi kasutavad? Selgus, et kõige sagedamini kasutatav keelefunktsioon oli viisakus, näiteks „tahaksin küsida, kas …“, „ma sooviksin just teie firma kindlustust“. Tingiv kõneviis muudab palved pehmemaks ja jätab vastajale võimaluse soovi korral palvet mitte täita.
Selle uurimistulemusega seoses mainib Kitsnik, et üks eesti kollektiivis töötanud vene kolleeg oli talle juba varem öelnud, et eestlased kasutavad tingivat kõneviisi viisakuse väljendamiseks palju rohkem kui venelased. Samas lisas kolleeg, et tingiva kõneviisi viisakuse tähendust talle omal ajal koolis ei õpetatud. Sealt on tal meeles sellised laused nagu „kui mul oleks pliiats, siis ma joonistaksin pildi“ jms.
Mitte viga, vaid ebatäpsus
Oma üllatuseks märkas Mare Kitsnik, et kõrgemal keeleoskustasemel (B2) teevad õppijad rohkem keelevigu kui madalamal (B1). Samasuguse tulemuseni on jõudnud Jyväskylä ülikooli uurijad, kellelt Mare on oma töö jaoks palju inspiratsiooni saanud. Kuidas siis nii?
Selgitus on lihtne: konstruktsiooni algetappides kasutatakse keeletükke neid peaaegu muutmata. Kõrgemal tasemel moodustavad õppijad aga analoogia põhjal uusi konstruktsioone ning kombineerivad neid julgemalt omavahel. Kui õppija kirjutab näiteks „võtid“, siis võib see tulla sellest, et ta juba teab, et „tool“ on mitmuses „toolid“ ja „maja“ „majad“, ning vormel „võtid“ näitab tema uut keeletaset. Suurepärane, kui inimene hakkab keelega katsetama, ütleb Kitsnik.
Meie traditsioonilises keeleõpetuses on olnud põhiline rõhk siiski keelevigade kiirel väljajuurimisel. Paljudele õpilastele on see tähendanud halbu hindeid ja soovi suu kinni hoida, sest vaikija ei saa eksida. Eksimist kartvad õppijad keelega ei katseta, nad kasutavad täiesti kindlaid keelendeid ja jäävad selles mõttes algaja tasemele.
Mare Kitsnik peab liiga innukat keelevigade parandamist valeks. Enamik vigu on ajutised ja neist vabanetakse kõige paremini loomulikku keelekasutust kuuldes ja keelt ise julgelt kasutades. Mare Kitsnik arvab koguni, et sõnast „keeleviga“ tuleks loobuda. Oma doktoritöös kasutab ta „keelevea“ asemel järjekindlalt väljendit „keeleline ebatäpsus“. Ebatäpsed keelekonstruktsioonid pole veel piisavalt stabiliseerunud ega õppija keelesüsteemi kinnistunud.
Kitsnik lisab, et tänapäeval kasutavad Euroopa keeleteadlased keeleoskuse mõõtmisel CAF-triaadi, kus C on complexity ehk keele keerukus, A accuracy ehk täpsus ja F fluency ehk sujuvus. CAF-triaad näitab piltlikult, kuidas keele keerukuse suurenemine toob kaasa ajutise ebatäpsuse tõusu.
Mis järeldusi peaks eelneva põhjal tegema õpetaja?
Pole mõtet õpetada võõrkeelt nii, et õppijate tööd on parandustest punased. Õpetaja peaks teadma, missugune on keeleoskustasemele (A1–C2) tüüpiline keelekasutus. Kui õpetaja teab, et sellised ja sellised vigade etapid tuleb niikuinii läbida, närveerib ta nende pärast vähem ja läheb õppega lihtsalt edasi.
Mare Kitsnik: „Kui õppija keelt pidevalt parandatakse, ei teki tal õpitava keele tunnetust. Just tunnetus on aga tähtis, sest rääkides ei jõua me oma keelt analüüsida. Kui õpilane ütleb minu tunnis „ma tahan ütlema“, ei rutta ma parandama, et „tahtma“ nõuab da-infinitiivi. Las ta ütleb lause lõpuni. Ta ütles midagi ja tahab teada, kas temast saadi aru – see on peamine. Mõnikord kordan ma tema väljendit, näiteks: „Aa, sa tahad öelda, et …“
Mõnikord ei tee aga sedagi. Ebatäpsuste parandamine on omal kohal vaid siis, kui parajasti harjutatakse mingit kindlat konstruktsiooni.“
Paraku pole eesti keele õpetajale veel loodud A1-, A2-, B1-, B2-, C1-, C2-taseme tüüpilise keelekasutuse (keerukuse ja täpsuse, sh ebatäpsuste) teaduslikult kontrollitud ülevaadet. Inglise keele kohta leiab sellise materjali märksõnaga English Profile. Kitsnik loodab, et tema doktoritöö keelekonstruktsioonide keerukuse ja täpsuse arengu kohta B1- ja B2-tasemel inspireerib jätkama keele keerukuse ja täpsuse uurimist ning vastavate tasemekirjelduste koostamist.
Mare Kitsniku doktoritöö pealkirja esimene pool kõlab „Iga asi omal ajal“. Mõte on selles, et keeleoskus areneb igal juhul oma loomulikku rada pidi ja seda ei saa grammatikast alustades kunstlikult muuta.
Kuidas ta ise eesti keelt õpetab?
Mare Kitsnik tõdeb, et on intuitiivselt lähtunud just nendest põhimõtetest, mida tema doktoritöö kinnitas. Tema tundides suhtlevad õpilased aktiivselt nii õpetaja kui ka üksteisega. Tänu pikale õpetamiskogemusele teab ta, millal ja missugused konstruktsioonid õppijaile jõukohaseks muutuvad. Seega on grammatikaõpe tema tundides varjatult kogu aeg olemas, kuid õppijad seda nii ei taju. Nemad tunnevad, et õppida on kerge, sest kõik on jõukohane. Väga tähtsaks peab ta keelerõõmu tekitamist ja hoidmist.
Mare Kitsnik: „Mulle meeldivad improformaadid, sest need imiteerivad tegelikku elu, kus keegi ei tea täpselt ette, mida teine talle ütleb. Ka dialoogi tegelaste rollid sünnivad kohapeal – rühmaliikmed mõtlevad need välja. Nii on kursuslased olnud isa ja laps loomaaias, iluuisutaja ja tema treener, ilukirurg ja pettunud patsient. Improdialoogide formaate on palju, üks vahvam kui teine. Üks mu lemmikutest on näiteks „Tähestik“, kus tahvlile on kirjutatud kõik tähed ja dialoogi pidades peab iga repliik algama tähestiku järgmise tähega. Kui lepitakse kokku, et dialoog algab j-ga, siis jäätisemüüja küsib lapselt: „Ja kas sa soovid ka jäätist?“ Lapse vastus peab algama k-ga ja ta ütleb näiteks: „Kolm tükki.“ Müüja peab jätkama l-iga, näiteks: „Lastele ma kolme ei müü …“ Nii võtab vestlus kogu aeg ootamatuid pöördeid ja õppijad jälgivad seda nii suure huviga, et unustavad vahel ära, et kõik käib eesti keeles.
Kord oli meil stjuardessi ja äriklassi reisija dialoog. Reisija küsis, miks talle tavapärast kana ei tooda, stjuardess vastas, et kana on otsas. Mängujuht ütles: „Muuda!“, mille peale stjuardess pidi oma viimast ütlust muutma. Ta ütles siis, et kanad kardavad lennata ja sellepärast neil enam kana ei pakuta. Vestlus jätkus ootamatute pöörete võtmes. Erinevalt päheõpitud õpikudialoogidest, mis on pahatihti väga igavad, kuulatakse improdialooge suure huviga. Sageli hakkavad rühmakaaslased dialoogipidajaile vastuseid ette ütlema, oma lahendusi pakkuma. Ühe sellise etteütleja käest küsis stjuardess: „Kes teie niisugune olete?“ See vastas, et ta on reisija ihukaitsja, ning nii lisandus dialoogi kolmaski tegelane. Pidev kaasatus tähendab, et kõigi ajud töötavad ja kõik õpivad märkamatult väga palju keelt.
Kasulik on ka see, et improformaadis räägitakse päriskeeles, mitte steriilses õpikukeeles. Näiteks kingituse teema puhul saavad õppijad õpikust teada, et vastata tuleb „tänan teid“, „aitäh“, „suur tänu“. Improtunnis aga ütlevad õpilased kingitust saades „lahe“, „äge“, „kust sa said“, „täitsa lõpp“, „uskumatu“, „issand kui ilus“. Nad kasutavad päriskeelest nopitud fraase.“
Praegu viib Mare Kitsnik firmas Game Club läbi mängustatud eesti keele kursust „Juhan“, mille nad on koos Lyosha Raziniga välja töötanud.
Vene kooliõpilastele eesti keelt õpetades on Mare Kitsnik pidanud ülioluliseks, et eesti keele õppimine seostuks õppijate huvidega. Nii on ta pannud kõik õpilased pidama blogi. Ainus tingimus on olnud, et igal nädalal tuleb teha üks sissekanne ja teema, millest õpilane kirjutab, peab teda päriselt huvitama. Õpilased on kirjutanud eestikeelses blogis, kuidas nad ratsutamistrennis käivad, miks nad tahavad endale tätoveeringut teha, missugune räppmuusika neile meeldib, kuidas nad proovisid oma äri alustada ja paljust muust. Mare Kitsnik on nende postitusi kommenteerinud nagu tavalugeja, lisades reaktsioone ja küsimusi, aga mitte parandades vigu.
Mare Kitsnik: „Kõige meeldivam oli, kui üks neiu ütles, et blogimine on vist kõige toredam ülesanne, mida ta kogu kooliaja jooksul teinud on. Õpilaste blogisid lugedes õppisin ka ise palju uut – näiteks avastasin enda jaoks vene meloodilise räpi esindaja Basta, kelle laule päris tükk aega kuulasin. Ja lõpuks võin öelda, et keelevigade parandamata jätmisest hoolimata (või ehk just tänu sellele) arenes õppijate eesti keel blogimisega märgatavalt.“
Miks peab eesti keelt õppides lõbus olema?
Mare Kitsnik pakub vastuseks oma lustakates improdialoogides osalenud õpilaste ütlemisi: „Nüüd ma julgen rääkida. Nüüd ma ei karda, et äkki ütlen midagi valesti. Nüüd ma saan paremini aru, mida mu ümber räägitakse. Nüüd on mul palju suurem aktiivne sõnavara ja need on sõnad, mida elus päriselt kasutatakse. Nüüd, kui ma ka mingit sõna ei tea, siis saan kuidagi teistmoodi hakkama.“
Üks Mare Kitsniku õpilane rääkis, et tal oli vaja osta koitõrjevahendit, kuid eesti müüja sellest sõnast aru ei saanud. Siis proovis ta midagi häbenemata pantomiimiga koid demonstreerida, sest eesti keele tundides oli pantomiimi ka olnud. Arusaamatus pigem süvenes. Õpilane proovis siis kombineerida sõnadega, mida teadis, ja ütles: „Sööb riided.“ Müüja sai kohe aru, mida ta soovis.
Mare Kitsnik: „Eriti tore on, kui õppijad ütlevad, et on hakanud igal pool enda ümber eesti keelt märkama ning neil on tekkinud suur hasart ja rõõm eesti keelt õppida ja kasutada. See peaks olema igasuguse õppimise eesmärk: anda inimestele julgust, vabadust ja rõõmu. Siis saavad nad kõigega hakkama!“
Viis soovitust
Mare Kitsnik paneb eesti keele kui teise keele õpetajatele südamele järgmist.
- Eelistage kasutuspõhiseid õppemeetodeid, mille puhul on põhirõhk loomuliku keele kuulamisel ja rääkimisel, lugemisel ja kirjutamisel.
- Grammatikaõpe peab olema kasutuspõhine – olulisi konstruktsioone harjutage suhtlussituatsioone läbi mängides.
- Kasutuspõhise meetodi parim variant on ühtne eesti kool, kus eesti ja vene noored õpivad ühes ja samas klassiruumis.
- Ärge tehke keelevigadest suurt numbrit. Vead on keeleõppe loomulik etapp. Need kaovad tasapisi iseenesest.
- Õppimine peab olema äge. Tekitage õppijates eesti keele õppimise hasarti.
KÜSIMUS-VASTUS
Kuidas tuleks meie vene noortele eesti keelt õpetada?
Dmitri Rõbakov.
Dmitri Rõbakov, Tallinna Kesklinna vene gümnaasiumi õpetaja:
Olen õpetanud ajalugu ja ühiskonnaõpetust juba aastaid eesti keeles ning korraldanud rohkelt õppeüritusi, kus eesti ja vene kodukeelega gümnasistid saavad omavahel suhelda. Kõige tähtsam on jälgida, et õpilaste vahetud kogemused ja õppimisrõõm reeglite ega sõnavara tuupimisse ära ei kaoks. Mis eesti keele tundidesse puutub, siis seal kulub lõviosa ajast lõpueksamiks valmistumisele. Kahjuks on eksamiks õpitud eesti keel üpris kunstlik. Olen uurinud tööandjatelt, millised on vene noorte võimalused tööd saada, ja kõik nad on kurtnud, et nende eesti keel jätab soovida. Miks valdavad nad inglise keelt palju paremini ning seda ka meelsamini kasutavad? Miks ei ole eesti keel enamikule vene keelt emakeelena rääkivatele õpilastele ja nende vanematele atraktiivne ja n-ö seksikas? Usun, et tean vastust, aga see nõuab juba mahukamat analüüsi.
Jean Prokošin.
Jean Prokošin, sünkroontõlk:
Mare Kitsniku metoodika võiks võtta kokku ühe lausega: „Keelega ei tohi hirmutada.“ Tema lubab õppijal katsetada, eksida ja eesti keelt avastada. Õpilasi lahti rääkides ei nõua ta nende käest fraaside ideaalset ülesehitust. Taolise lähenemise lõpptulemus on, et ta ei õpeta, kuidas „laulda ja tantsida eesti keeles“, vaid võimaldab siseneda kommunikatsiooniprotsessi ja muuta kõne enam-vähem automaatseks. Alles seejärel hakatakse leidma ja parandama „keeleliseid vige“. Siit mõned retoorilised küsimused. Kas rääkida või rääkida õigesti? Kas olla arusaadav või nõuda fraseologismide tundmist topeltagendi tasemel? Kas tekitada vastikustunnet õpitava keele ja selle kandjate vastu või lasta kohalikel Iivanitel ja uustulnukatel eesti keelde pealetükkimatult armuda?
Andrei Gudim.
Andrei Gudim, lapsevanem:
Traditsioonilisel viisil koolis eesti keelt õppinud inimesed on öelnud, et pärast eksamit ei mäleta nad sellest suurt midagi peale tõsiasja, et eesti keeles on 14 käänet. Hoopis teistsugune pilt on keelekümbluse puhul, kus eesti keel tuleb lapsele suhu nagu iseenesest ja kus ta pole 14 käändest kuulnudki – räägib tunde järgi. Mare Kitsnik on nüüd tunde järgi rääkimisele teadusliku vundamendi alla ehitanud. Ta on tõestanud, et 14 käänet polegi vaja teada – vähemalt alguses mitte. Aga kuidas siis lastele hindeid panna, kui õpitakse tunde järgi? Ja kui hindeid ei panda, kuidas elavad selle üle lapsevanemad, õpetajad, ametnikud, poliitikud? Hindega on ju lihtne – laps saab kahe, järelikult ei õppinud ja on paha laps. Kas me suudame omaks võtta, et kõik inimesed õpivad erinevalt? Kas suudame kombinaatõppele kriipsu peale tõmmata, et pöörata ka õppimise juures tähelepanu inimlikkusele?
Jevgeni Kristafovitš.
Jevgeni Kristafovitš, kodanikuaktivist:
Eestikeelne õppekeskkond peab iga Eesti kodaniku jaoks algama lasteaiast, jätkuma põhikoolis ja gümnaasiumis või kutsekoolis ning olema kättesaadav ka kõrgkoolis. See on aksioom, kui meie eesmärk on ühtne Eesti ühiskond ja rahvusriik. Järgmisel aastal tähistame me keeleseaduse ehk eesti keele kui riigikeele 30. aastapäeva, kuid sellest hoolimata õpetab riik eesti keelt vene kodukeelega lastele paralleelses koolisüsteemis sisuliselt võõrkeelena ja sedagi kohati väga lohakalt. Samas võõra emakeelega õpilased, kes lähevad eestikeelsesse kooli, saavad nii eesti keele kui ka eestikeelse aineõppega hästi hakkama, sest eestikeelne keskkond toetab neid. Eestikeelne kool on tegelikult multikultuurseks õpilaskollektiiviks rohkem valmis kui meie vene kool. Seega on eestikeelne õppekeskkond võtmetähtsusega ja me peame tagama selle kasvõi selle kaudu, et kohustame õpilasi teatud mahus ikkagi õppima koos. Teistmoodi see sihtkeel kuidagi suhu ei saa, ükski õpik ei aita.
Anne Meldre.
Anne Meldre, Sillamäe gümnaasiumi õpetaja:
Keelte õpetamisel tuleb lähtuda loomulikkuse printsiibist. Teise, kolmanda, neljanda jne keele õppimine käib ikka samaviisi nagu oma emakeele omandamine lapsepõlves. Alguses üksikud sõnad ja fraasid, edasi kolme- ja neljasõnalised laused ning alles siis grammatika. Grammatikapõhine õpe ei too kasu, see on, nagu kirjutab Mare Kitsnik, „kuival ujumine“. Tulemusi toob kõikide osaoskuste arendamine. Keelt õpitakse eeskätt selleks, et suhelda – suuliselt või kirjalikult. Igal õpetajal on oma nipp, kuidas kõnet arendada. Keelekümbluses kasutatakse piltide kirjeldamist, simulatsioonimänge jms. Mare Kitsniku improetendus on minu jaoks uus ja huvitav idee, mida tuleb proovida. Tüüpilised vead eesti keele valdamise eri tasemetel tuleks tõesti kirja panna, et õpetaja teaks nendega arvestada. Mare Kitsnik, võtan teie ees mütsi maha! Tänu teile on eesti teele kui teise keele õpetamise paradigma muutumas.
Kristi Mõisja.
Kristi Mõisja, Tallinna juudi kooli õpetaja:
Kui keelt õpetada vaid grammatikast lähtuvalt, siis inimest rääkima ei õpeta. Kui õpilane teeb mõne nn keelevea, siis ei tasu kohe suure innuga seda parandama hakata. Mina suuliste vastuste puhul grammatikat ei hinda, sest siis julgeb õpilane oma mõtteid julgemalt välja öelda. Toetan ka mõtet ühtsest Eesti koolist, kus eesti ja vene lapsed õpivad koos. Tore, et meie gümnaasiumides on eestikeelne aineõpe, kuid sellega tuleks alustada juba algkoolist. Mare Kitsniku artikkel on väga päevakajaline. Et tema ideed jõuaksid õpetajateni, tuleks neist rohkem rääkida, koolitusi korraldada jms.
Toetan igati Mare Kitsniku metoodikat. Tõesti kuiv ja tõsine grammatika õppimine teise keele puhul pole tulemuslik. On vaja vestelda, jutustada, kirjutada ja sealjuures kogu aeg vigu mitte eriti parandada. Praegu meil Viljandis on päevakorral Ukraina arstid, kes tahavad eest keele eksamit teha. Grammatikat tuleb täiskasvanule muidugi õpetada, aga tagasihoidlikult ja pisitasa. Harjutused peavad kerged olema. Ukrainlastele saab seda teha võrdlevalt vene keele vahendusel. Sõnavara omandamine on ka oluline. Minu ukrainlasest arst loeb näiteks O. Lutsu “Kevadet”, iga kord üks peatükk. Tundmatuid sõnu otsime koos, kirjutame välja, kuid ei õpi neid järgmiseks korraks pähe. Keeleolemuslikult raskeid asju, nagu astmevahelduslike sõnade muutmine jm kindlasti tutvustan ja juhatan sõnaraamatu mallsõnade juurde, kuid me ei õpi neid kunagi pähe, oluline on põhimõtte tutvustamine, mitte tuupimine. Õiged vormid ja normid tulevad praktilise keelekasutuse käigus.