Kas veame vankrit koos ja ühes suunas?
Mailis Reps.
Ülo Vooglaid ütleb sageli, et haridus on kultuuri funktsioon, ning kutsub selle üle põhjalikult mõtlema. Sedasama tehakse tänavusel Haridusfoorumi ja Kultuurikoja korraldataval hariduskongressil. Püüan vaadelda küsimust ühise vankrivedamise kohta mõnevõrra teisest rakursist: milline on kultuuri ja hariduse vahekord?
Mulle meeldib mõelda kultuurist kui eluviisist oma keskkonnas. Ühest küljest ihkame stabiilsust, teisalt on selge, et ilma muutusteta ei saa ega tahagi. Nii teatrilaval, teaduslaboris kui ka õigekeelsussõnaraamatus – näiteks sel nädalal esitletud uues sõnaraamatus on ohtrasti sõnu, mida veel viie aasta eest eelmises köites polnud.
Kõige paremini näeb hariduse ja kultuuri sünergiat koolis. Iga traditsioon kannab kogemust, mida uutele põlvkondadele edasi anda. Siit jõuame tagasi Vooglaiu öeldu juurde, sest meie koolid vahendavadki kultuuri. Õppida saab ikka ja ainult ise ning eelkõige enda jaoks. Koolis õpime, milline on eesti keel ja kultuur: näiteks muusikatunnis saame teada, kes on Arvo Pärt ja miks teda maailmas armastatakse, ning kirjandustunnis otsime tõde ja õigust.
Just koolis on kõige paremini nähtav see sünergia, mis tekib kultuuri- ja haridusüleselt. Õpetaja õpetab, aga sedasama teeb poeet ja kirjanik oma meisterliku sõnakasutusega, helilooja muusikaga või kunstnik oma taiestega. Eesti keele kunstilistest võimalustest saame ettekujutuse, nautides Doris Kareva või Juhan Viidingu elutarka ja filosoofilist luulet. Poeet ja kirjanik näitavad oma loominguga, kui mõjusalt on võimalik keelt kasutada.
On vist ütlematagi selge, et nii raamatukoguhoidjad kui ka kirjastajad, tõlkijad ja õpetajad, muusikud ja kunstnikud ning paljud teised teevad palju selleks, et meil kõigil kujuneks võimalikult rikkalik maailmapilt. See lubab meil oma eluviisi kujundada õpi- ja elukogemusest lähtudes ning Eestile omaseid kultuurimärke aluseks võttes.
Kultuurimärgid on väga erinevad: mõnele on eriliselt tähtis ja tähenduslik Eesti loodus, teisele Tallinna vanalinn, kolmandale eesti köök ja käsitöö. Lisaks on palju sellist, mida päriselt sõnadesse panna ei saa, näiteks meie laulupeod. Suurt vaimsust ongi raske kirjeldada, seda peab ise tundma. Ja tunnemegi, kui laulame koos laulukaare all.
Tark ja tegus rahvas peab toimetama ühtsena. Kultuuril ja haridusel on tähelepanuväärne ühisosa, mistõttu tasub aeg-ajalt küsida: mida saab haridus- ja kultuurirahvas üheskoos ette võtta? Ikka selleks, et eesti keel, kultuur ja omariiklus oleksid kestlikud üle aegade.
Loodan, et haridust ja kultuuri käsitlevalt kongressilt tuleb selleks hulgaliselt nutikaid mõtteid, mida saame lülitada riiklikku strateegiadokumenti 2035. Me saame jätkuvalt olla tark ja tegus rahvas, kui oskame oma tegevuse nii kultuuri- kui ka hariduse vallas ühendada tervikuks. Eesti arenguvankrit tulebki koos ja ühes suunas vedada.