Keelekaste: Kui „ära“ ära jätta

Priit Põhjala.

Üks tegevusi, mis mulle tekste toimetades kohe eriti meeldib, on ülearuse-ebavajaliku irdamine, et tekst saaks lühem ja lahedam ning lugeja ei tarvitseks teel selle tuumani aina koperdada kõiksugu tarbetule keelerägule.

Näiteks hämaravõitu anglitsismi „päeva lõpuks“ asemel annab eesti keeles öelda sõnaselgelt „lõpuks“ ning kohmaka russismi „peaaegu et“ võib ilma mingi tähenduskaota lühendada sõnaks „peaaegu“. Tekst ei jää vaesemaks, kui sellest välja visata paberitolmused väljendid stiilis „käesolevaga“ ja „antud“ ning kirjutada ülepakutud „koheselt“, „eelnevalt“, „umbkaudselt“ ja „vastupidiselt“ asemel „kohe“, „enne“, „umbes“ ja „vastupidi“.

Sageli saab tekste klaarida sama või lähedase tähendusega sõnade tarbetu kordamise – pleonasmide ja tautoloogia – arvelt. „Kindel veendumus“, „reaalne tegelikkus“, „valdav enamik“, „õudne košmaar“, „ette ennustama“, „juurde lisama“, „üles loetlema“, „samuti ka“ … Kõikides nendes väljendites on esimene, omadus- või määrsõna tegelikult üleliigne, sest sisaldub juba niigi teise, nimi-, tegu- või määrsõna tähenduses.

Lohisevate eerima-tegusõnade („protesteerima“, „skaneerima“) aset kõlbavad tihti täitma lühemad verbid („protestima“, „skannima“). Pikema käändevormi („Prantsusmaa presidendiks on …“) asemele sobib paljudel juhtudel lühem („Prantsusmaa president on …“). Pikka kasvu mitmussõna („eeskirjad“, „tänupühad“) saab nii mõnelgi puhul asendada jalajagu lühema ainsussõnaga („eeskiri“, „tänupüha“). ühendsidesõnade „eti“ eest saab koristada tarbetu koma („sellepärast et“, „selle asemel et“) – ja nii edasi, ja nii edasi. Toda ülearust kraami, millest teksti koristades lahti öelda, on omajagu, oska ainult otsida ja ole tähelepanelik, et koos pesuveega ka last välja ei viska.

Sellist tööd – ebavajaliku kindlakstegemist ja tekstist kõrvaldamist – võiks lisaks koristamisele võrrelda ehk köögiviljapeenra rohimisega. üleliigne hävitatud, saavad need viljad, mille jaoks peenar tehti, välja paista ja kasvada. Või siis tiigi puhastamisega: korjad vetikad ja muu kõrvalise ära, tiigipind lööb särama, vesi muutub selgeks ja läbipaistvaks. Midagi omamoodi nauditavat on säärases kirgastamistöös ja selle lõpptulemuse ootuses.

Kõigist ennist loetletud teksti lühendamise võimalustest on „Keelekaste“ artiklites varem juba põhjalikult juttu olnud. Seekord lisan lõpetuseks veel ühe pahatihti ülearuse abimäärsõna, „ära“ juhtumi. Sageli saab sellegi arvelt peenra puhtamaks või vee selgemaks.

Paar asjakohast näitelauset: „Kontserdi kuupäev on ära muudetud“, „Need lõigud mahuvad ära ühele leheküljele“, „Selles karjääris ujumine tuleks ära keelata“, „Avakõnes peaks ära nimetama kõik ürituse sponsorid“. Neis lausetes on „ära“ kaunis tarbetu, saaks läbi ka ilma selleta: „Kontserdi kuupäev(a) on muudetud“, „Need lõigud mahuvad ühele leheküljele“, „Selles karjääris ujumine tuleks keelata“, „Avakõnes peaks nimetama kõik ürituse sponsorid“.

Olen muuseas kuulnud isegi väljendit „kui mu laps ära sündis“ – siin tundub see „ära“ kuidagi iseäranis sündmatu.

Kuid rääkides veel lapse pesuveega väljaviskamisest: mõistagi ei saa „ära“ vältimise või ärakoristamisega liiale minna. Mõnes tekstikohas on see sobilik ja isegi hädavajalik. Näiteks on „ära“ omal kohal juhul, kui me tahame väljendada tegevuse täielikkust, lõplikkust või lõpetatust: „ajasin lehmad karjamaale“, aga „ajasin lehmad ristikust ära“; „ajan habeme lühemaks“, aga „ajan habeme ära“, „jutustan lugu“, aga „jutustan loo ära“.

Igatahes tasub abimäärsõna „ära“ puhul alati hoolikalt kaaluda, kas see ikka lisab tegusõnale mõne uue ja olulise tähendusvarjundi või saab „ära“ seekord ära jätta. Ja päris lõpetuseks veel niipalju, et kindlasti oli sessinatseski artiklis üksjagu toda keelerägu, ülearust, milleta tekst suurt midagi ei kaotaks. Vahel on vaja lihtsalt tähemärkide arv täis saada …