Kopli lasteaed tähistab 100. sünnipäeva

2. nov. 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Saja-aastase Kopli lasteaia ajalukku on jälje jätnud mitu põlvkonda, kinnitavad (paremalt) direktor Marika Ärmpalu, õppealajuhataja Maret Kougija ja liikumisõpetaja Sandra Lelov. Foto: Tiina Vapper

 

Kopli lasteaed tähistab sel sügisel kaht väga olulist tähtpäeva: lasteaed ise saab 100- ja lasteaiahoone 90-aastaseks. Tallinna vanim lasteaed asutati 1. detsembril 1918 ja töötas esimesed kümme aastat neljas eri kohas. Tuntud arhitekti Herbert Voldemar Johansoni projekteeritud hoone aadressil Kopli 104 valmis 1928. aasta suvel ning pühitseti sisse 3. novembril 1928. „Just seda päeva peamegi oma sünnipäevaks,“ kinnitab lasteaia direktor Marika Ärmpalu. Juubelipidu peetakse 6. novembril Salme kultuurikeskuses ning sinna on oodatud kõigi laste vanemad, vanavanemad, õed-vennad, samuti endised töötajad, vilistlased, koostööpartnerid.

Keldrist pööninguni uus

Kui Marika Ärmpalu 1999. aastal Kopli lasteaia juhiks sai, ootas teda ees mitu väljakutset. Lapsi käis lasteaias vähe ja õppekeel oli vene keel. Kuna sel ajal tuli Koplisse elama ühe rohkem noori eesti peresid, võttiski haridusamet uue direktori tööle tingimusega, et ta avaks lasteaias eestikeelsed rühmad. Vana maja oli väga halvas korras: elektrisüsteem aegunud, torustik vana ja lagunenud, nii et kogu aeg oli hirm, millal miski üles ütleb. Marika Ärmpalu sõnul olid need keerulised aastad. „Suur kergendus oli, kui 2004. aasta kevadel saime teada, et maja läheb kapitaalremonti ja keldrist pööningukorruseni renoveeritakse. Suve jooksul tõstsime ruumid tühjaks, ja kuigi see tõi kaasa magamata öid ja töötamist nädalavahetustel, tegime seda rõõmuga. 2005. aastal alustasimegi tööd värskelt renoveeritud majas, mis oli saanud tagasi oma endisaegse ilme. Praeguseks on Tallinna linna ja haridusameti abiga õuealal välja vahetatud ka kõik mänguväljakud.“

Mälestused ja ajalugu

Kõik need aastad on Marika Ärmpalu pidanud oma südameasjaks Kopli lasteaia ajaloo jäädvustamist ning kogunud endiste töötajate ja kasvandike mälestusi. Väga huvitavad on lasteaia kauaaegse juhataja Minna Tamme tütre Tea meenutused, kes 1932. aastal selles majas sündis ja hiljem seal aastaid elas. Ta kirjutab muuhulgas 1944. aasta 9. märtsi pommitamisest, mil lasteaiahoone pommitabamusest napilt pääses, kuid lapsed sügiseni siiski evakueeriti. Oma mälestused on kirja pannud ka Helgi Ansip (kunstnik Heiki Ernitsa ema), kes viidi lasteaeda 1929. aastal, kui ta oli kuuekuune, ja käis seal kokku seitse aastat, kuni kooliminekuni. Kopli lasteaia ajaloost aastatel 1918–1940 tegi arhiiviandmete põhjal bakalaureusetöö lasteaia endine õppealajuhataja Ann Sepp. Ühtlasi leidis Marika Ärmpalu filmiarhiivist ja ostis lasteaiale 1939. aastal tehtud kümneminutilise filmi „Päev Tallinna 1. lastepäevakodus“, millel on jäädvustatud üks lasteaiapäev hommikust õhtuni. „Viis aastat tagasi, kui lasteaed 95. sünnipäeva pidas, tegime samasuguse filmi oma laste lasteaiapäevast ja tõdesime, et päeva ülesehitus ja rütm, nagu ka tegevused, mida õpetajad lastega teevad, olid siis ja on praegu üldjoontes samad, suurt erinevust polegi,“ räägib direktor.

Järjepidevus ja jäljed

Saja-aastase ajalooga lasteaia puhul on järjepidevus väga oluline, arvab õppealajuhataja Maret Kougija. „Kui vaadata seda vana filmi, kus lapsed joonistavad, tikivad, lõikavad, liimivad, paberist voldivad, siis praegu on lasteaias süvendatud kunstiõpetus, nii et see suund jätkub. Nii nagu igas kodus on ka igas lasteaias oma tavad ja traditsioonid. Soovime, et laps saaks lasteaiast teadmisi ja oskusi, mis aitavad tal edaspidi elus hakkama saada, ning talle jääksid head sõbrad ja mälestused ka aastate pärast. Tahame, et laps saaks siit piltlikult öeldes nii juured kui ka tiivad ning tajuks selle vana maja hingust. Kõik need inimesed, kes on olnud selles majas ametis enne meid, on siia oma jälje jätnud, nüüd püüame meie jätta oma jälje järgmistele põlvedele, säilitades vana, aga lisades enda poolt ka uut. See on nagu leivategu, kus tükike juuretist hoitakse alati alles.“

Kopli lasteaia liikumisõpetaja Sandra Lelov usub, et ajalooline vana maja ja avar põlispuudega õueala on luksus, mille väärtus ajaga kogu aeg kasvab. „Olen mõelnud, et sellise lasteaia ehitamine näitab esimese Eesti Vabariigi aegset suhtumist lastesse: laste arvelt ei hoitud kokku, vaid neisse panustati. Maja on väga tähtis, aga selle maja sees on veel teine, vaimne maja, mida on sama oluline väärtustada ja hoida. Kui me sellele ei mõtle, võib kogu see vaimne pagas kergesti käest libiseda. Me ei tohi unustada seda, mis on olnud.“

Sada on suur arv

Kopli lasteaia viimase aasta tegemised ongi olnud vaimse pärandi mõtestamise ja juubeli ettevalmistamisega seotud. Jaanuaris toimus lasteaia ajaloole pühendatud konverents, kus iga rühm uuris ja tutvustas teistele mingit lasteaiaga seotud tahku. Üks teemadest oligi maja projekteerinud arhitekti Herbert Voldemar Johansoni elu ja looming.

Ka kunstitegevused ja näitused on olnud pühendatud lasteaia 100. sünnipäevale. Et lapsed hoomaksid, kui suur arv on 100, pidi iga rühm tegema pildi või skulptuuri sajast asjast. Lapsed täitsid piltidega sada pildiraami, joonistasid sajale kuubikule ning kaunistasid koos vanematega sada CD-plaati, mis riputati tuulekella põhimõttel tamiilidega trepi kohale.

Kuna lasteaiahoone on ehitatud paekivist, korraldas Porkunist pärit meister Ain Aasa lastele paekivipäeva, kus lapsed said Eesti rahvuskiviga lähemalt tuttavaks ning igaüks valmistas endale paekivist magneti. Eelmisel nädalal sai Kopli lasteaed ka uhiuue paekivist sildi ning direktor Marika Ärmpalu ütleb saladuskatte all, et kõik meenedki, mis töötajatele ja külalistele tähtsa sündmuse puhul kingitakse, on valmistatud paekivist.

Näitus „Unemaagia“

Sel nädalal oli Kopli lasteaias lahtiste uste nädal ning fuajees sai uudistada järjekordset põnevat näitust „Unemaagia“.

Õppealajuhataja Maret Kougija sõnul tahetakse selle näitusega tähtsustada ja väärtustada puhkeaja olulisust ja vajalikkust. „Et olla terve ja tegus, peavad töö ja puhkus olema tasakaalus. Lasteaias on meil tähtsal kohal rahvapärimus ning uneteema seostub vanade hüpitus- ja äiutuslaulude ning unejuttudega hästi. Samuti on näitusel seos Herbert Johansoni kui looja teemaga, kes uskus, et looja peab lähtuma oma sisemisest häälest. Just uinudes ja unistades on inimene seisundis, mil ta saab mõelda oma mõtteid ja kuulata iseennast.“

Näitusele on lapsevanemad toonud vanaaegseid öölampe ja öösärke, äratuskelli ja ööpotte, pehmeid mänguloomi, kes ööseks kaissu võetakse, ja mängutoose, mis mängivad unelauluviise. Eksponaatide hulgas on isegi üks mõisaajast pärit lapsevanker. Klaastahvlid, millele on käsitsi kirjutatud salme unelauludest, on riputatud akende ette ja just õhtul pimedas hästi näha. Veel on näitusel väljas vanaaegsed tassid, mille iga pere lasteaiale juubeliks kinkis. Tassidest saab juua uneteed ning aasta lõpus kasutada neid jõulukohvikus, et oleks vähem plastik- ja pabernõusid. Nii seostub näitus ka keskkonna teemaga.

Muljed ja emotsioonid ongi need, mis lastele meelde jäävad,“ kinnitab Marika Ärmpalu. Ühtlasi kiidab ta oma õpetajaid, kes on tulvil häid ideid, andekad, loomingulised ning oskavad kaasata lapsevanemaid koos lapsega mängima ja tegutsema.

Peokava „Kuula oma sisemist häält“

6. novembril toimuval peol astuvad Salme kultuuripalee laval üles Kopli lasteaia kõigi viie rühma – Linnupesa, Liivapesa, Päikesepesa, Vetepesa ja Tuultepesa – lapsed ja lasteaia töötajad. Peokava valmis koostöös. Tekstid kirjutas endine lapsevanem Bärbel R. Luhari, muusikaõpetaja Kersti Kuusk valis laulud ja muusika, kunstnik Iir Hermeliin tegi kujunduse ja liikumisõpetaja Sandra Lelov seadis liikumise. Kava kannab nime „Kuula oma sisemist häält“, mis oligi Herbert Johansoni kreedo. Lugu räägib sellest, et lapsed tahavad ehitada lasteaia ja arhitekt Herbert annab neile nõu, kuidas seda teha. Laval pealtvaatajate silme kerkib pappkastidest lasteaed ning kõik rühmad esinevad laulude ja tantsudega. Lapsed esitavad ka 1939. aasta filmist nähtud „Liblikatantsu“. See, kui sama tantsu tantsivad laval lasteaia praegused kasvandikud ning taustal jooksvates filmikaadrites endisaegsed lapsed, aitab kõige paremini mõista sidet aegade vahel.

 


KOMMENTAAR

Hea tasakaal traditsioonide ja avatuse vahel

 

Maarja-Liisa Plado:

Olen Kopli lasteaias õpetajana töötanud alles kuu aega. Juba esimest korda majja sisse astudes ja neid kõrged uksi, suursuguseid trepikaunistusi, kiviparketti, puidust seinapaneele ning lõputuid sopikesi ja nurgakesi nähes tundsin, et sellel vanal majal on eriline ja mõnus hing ning siin on hea olla. See saja-aastane maja tekitab aupaklikkust, samas on siin soe ja kodune tunne. Tundsin kohe, et olen õiges kohas.

Mulle meeldib, et lasteaias peetakse tähtsaks kunsti ja loomingut. Kõik inimesed siin on kunstilembesed, uusi ideid ja mõtteid tekib kogu aeg. Kui midagi tehakse, siis mitte tavapäraselt, vaid natuke kiiksuga ja omamoodi. Keegi ei tegutse oma rühmas omaette, kõike tehakse koos.

Tore on, et Kopli lasteaed on kujunenud kogukonna lasteaiaks. Kes on oma esimese lapse siia toonud, toob ka teise ja kolmanda. Ka lapsevanemad oskavad hinnata seda head vaimu, mis siin majas on. Pered on kõigesse kaasatud. Ei ole nii, et ema-isa lehvitavad lapsele ukselt ja jätavad ta siia, vaid kõik on oodatud kaasa lööma. Ühelt poolt osatakse siin hoida traditsioone, teisalt ollakse ka uuele avatud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!