Kui kallis on meie laps?
Heiki Raudla.
Tänavu sügisel koostasid maanteeamet ning maksu- ja tolliamet haridusasutustele ühise soovituskirja – see annab soovitusi bussiteenuse tellimiseks, eelseisvate väljasõitude ja ekskursioonide planeerimiseks ja korraldamiseks, et laste sõit kulgeks turvaliselt. Näiteks on seal ka juhiseid, kuidas valida teenusepakkujat, üles on loetletud nõuded veoteenust tegevale sõidukile ja sõidukijuhile.
Kogu bussitranspordiga seotu on olnud viimasel ajal kõrgendatud tähelepanu all. Seda küll ennekõike loosungite ja populistlike otsuste valguses, mis tihtilugu varjutab tegelikkust ja murekohti. Tasuta ühistransport ning vastutustundetud ja liikluseeskirju eiravad bussijuhid on olnud paar peamist märksõna.
Tasuta ühistranspordi kampaania on tirinud päevavalgele ka bussitranspordi n-ö haiged tahud: bussijuhtide nappuse ja nende madala töötasu, ajast ja arust liinivõrgu, läbipaistmatu turu ja halastamatu hinnakonkurentsi. Kõik see, mis mõjutab otseselt inimelusid, sealhulgas lapsi, kes kasutavad bussi iga päev kooli ja huviringi jõudmiseks ning käivad klassiekskursioonidel, võistlustel jm.
Bussifirmad puutuvad iga päev kokku olukorraga, et klassiekskursioone tellides kaubeldakse bussiteenuse hinda võimalikult madalaks, aga tihtilugu ei oska tellija mõelda, mille arvelt see hinnakompromiss peaks tehtama. Unustatakse või pigistatakse silm kinni selle ees, kas odav buss on alati ohutu ning mis on bussiteenuse pakkuja valimisel kõige olulisem.
Väsinud bussijuhid
Seoses bussitranspordi tellimisega tuleb rääkida bussidest ja bussijuhtidest, kelle olukorrast, tööst ja tegemistest sõltub meie laste käekäik ehk jõudmine ühest kohast teise, kõige rohkem. Kõik need inimesed, kes sõidavad bussis, osalevad liikluses.
Bussitranspordi korraldajad julgevad ennustada, et veel paar-kolm aastat ja meil ei ole enam bussijuhte, sest praegused roolikeerajad on suundunud väljateenitud puhkusele. Või välismaale. Uut põlvkonda peale ei kasva ning ameti maine on allpool arvestust. Ilmselgelt on alla keskmise palgaga töötavad bussijuhid väljasurev nähtus ja noored ei mõtle selle ameti õppimise peale enam ammu. Isesõitvaid busse ja robotbussijuhte katsetakse juba küll hoogsalt ja õhinal, aga vaevalt suudavad robotid lähiaastatel n-ö pärisbussijuhtide puudujäägi katta.
Kui küsida praegustelt 18-aastastelt iseseisvasse ellu astujatelt, kas nad kaaluksid bussijuhiameti omandamist, siis naerdakse küsija sõna otseses mõttes välja. Kui mõni väikemees või tüdrukutirts veel tahabki tulevikus bussijuhiks saada, siis kasvades leiab ta tõenäoliselt uued, põnevamad ja tasuvamad väljakutsed. Statistikaameti keskmise palga statistika ütleb, et brutopalk on üldises kasvusuundumuses 1320–1500 euroni. Bussijuhi keskmine brutopalk jääb Harjumaal aga 1000–1200 euro piiresse ja väljaspool seda oluliselt madalamaks. Ei hakka rääkima naaberriikide palgatasemest, sest see teeks meele veel mustemaks ega aitaks edasi.
Tahtmata ülemäära dramaatiline olla, tekib siiski küsimus: kas ootame ja vaatame rahulikult, kuni bussid jäävad seisma ja klassiekskursiooni asemel tuleb minna jalgsi- või hoopis virtuaalmatkale?
Bussijuht on tippjuht
Bussijuht on tippjuht, ja see pole nali. Nõudmised bussijuhi ametikohale on võrdväärsed tippjuhile esitatavate kriteeriumitega: kõrge vastutusmäär (inimelude ees), valmidus võtta vastu kiireid otsuseid ja reageerida murdosa sekundi jooksul, väga hea stressitaluvus, kohusetundlikkus, täpsus, suhtlemisoskus ja vastutustundlik suhtumine. Ainus erinevus tippjuhiga on töötasu suurus. Aga kui tõsisemalt süüvida, siis ka vastutus, mis on bussijuhil enamasti oluliselt kõrgem kui tippjuhil. Bussijuht vastutab iga päev sadade, kui mitte tuhandete inimelude eest. Meie lapsed, vanaemad ja vanaisad, lähedased inimesed on need, kelle elu oleme usaldanud bussijuhi kätesse. See on tohutu vastutus, millele me ei oska mõelda, sest buss sõidab ja keegi juhib seda. Kuni rasket õnnetust juhtunud ei ole, ei oska me sellele mõelda.
Millist hinda oleme nõus maksma?
Me kõik soovime saada võimalikult odavalt maksimaalselt head teenust ja kaupa. Odavalt saab teinekord head esmatarbekaupa. Mõeldes aga näiteks kooliekskursioonidele, kus küsime bussifirmalt paarkümmend eurot odavamat hinda, siis kas mõtleme, milline on kompromissi hind? Kas oskame või tahame mõelda, milles me hinda alla kaupleme?
Kui võtta analüüsida koolide ja lasteaedade ekskursioonid ja hinnasõda busside tellimisel, on pilt eriti masendav. Kas me vanematena ja õpetajatena ikka teadvustame, mille arvelt oleme valmis järeleandmisi tegema, kui kaupleme lapse kohta euro kuni kaks hinda alla? Kogume küll kokku 80 eurot sularahas ja anname selle teenusepakkujale peo peale, aga ei arvesta, mida selle eest vastu saame. Kui maksta sulas, siis saab tõesti 20% hinnast ehk käibemaksu võrra alla ja kui maksta veel vähem ja ikka sulas, siis saab ka bussijuhi tööjõu maksudelt kokku hoida, aga millise bussifirma siis sellise raha eest saab? Ilmselt firma, kes ei hooli riigimaksudest ja ei pea kinni seadustest. Miks peaks selline firma hoolima aga lastest, turvalisest ja korras bussist?
Pahatihti me ei mõtle sellele, kas teenus on turvaline. Harvad ei ole näited, kus ühepäevase Tallinnast Tartusse väljasõidu hind võib näiliselt sama teenuse puhul erineda 200 eurot ja rohkemgi. Klassiekskursioonide puhul Riiga või Vilniusse, kus seadus nõuab kahte sõidukijuhti, võivad käärid osutuda veelgi suuremaks.
Need ja mitmed teised näited illustreerivad olukorda, kus hinnavahe kompenseeritakse enamasti bussijuhi töötasu arvelt ning sellega saavutatakse moonutatud hinnaeelis.
Sellega olen väga nõus, et bussijuhi amet on väga vastutusrikas ja alamakstud. Nagu enamikel töötajatel, kes igapäevaselt oma tööd tehes riskivad eluga või tervisekahjustusega.
Mõtlema peaksid tõesti õpetajad , huvijuhid, et riske maandada. President ütleb igal välisvisiidil, et meil on e- riik. Siis tulekski selliselt käituda, et asjatuid ja mittevajalikke sõite mitte korraldada.
Minimeerida sõite hilissügisel, talvel, kui on pime, loomad teel, teekate libe. Võimalusel kasutada raudteeühenduse võimalusi.
See argument, et turvalisemad on jõukamad ja riigimakse rohkem tasuvad firmad, ei ole tõsiselvõetav. Liiklussituatsioonid ei ole ühepoolsed, seal on osalejaid seinast seina oskustega.
Sisuliselt on riik praegu rahastamas oma ametnikke kuningliku palgaga just alamakstud töötajate arvelt. Toon ainult ühe näite: haigekasa juhataja -7800, juhatuse liikmed 2×6000, 1x 6800. Nõukogu liiknete palka ei õnnestunud näha.Kõik on valikute küsimus. Ja seda ei otsusta tädi Maali.
Samal teemal õpetajate seas tehtud küsitlusest saab lugeda Logistikauudised.ee-st
http://www.logistikauudised.ee/uudised/2018/11/29/oiglane-hind-sunnib-vaid-ausas-konkurentsis