Kunst on vahend, mille kaudu inimene areneb

2. nov. 2018 Annika Poldre toimetaja - Kunst on vahend, mille kaudu inimene areneb kommenteerimine on välja lülitatud

Asises maailmas, kus esiplaanile on seatud IT-, majandus- ja ettevõtlusõpe, peaks loovus- ja kunstiõpetusel materiaalsust tasakaalustava jõu ja vaimuna olema kindel koht. Mis toimub kunstiõpetuses, selgub intervjuust kunstniku, kunstiõpetaja ja õppejõu Tiiu Esnariga.

 

Kunstnik ja kunstiõpetaja Tiiu Esnar puhkusereisil Horvaatias. Fotod: Tiiu Esnar

Kas kunstiõpetaja töö siht on kunsti loov, seda luua oskav inimene või pigem kunsti tundja, kunsti hinnata oskav täiskasvanu?

Peaksime pidama silmas veel kaugemat eesmärki – ennast usaldav, elus ja ühiskonnas hakkama saav, probleeme lahendada oskav inimene. Ja kooli kunstiõpetajana näen kunsti pigem vahendina, mille kaudu arenevad parimal viisil kõik need oskused. Kunst võiks esmajoones arendada probleemi nägemise ja esitamise/lahendamise oskust. Kunstiõpetaja annab kätte kõik niidiotsad.

Kas õpetus ise kunstini jõuab, sõltub (kooli, haridussüsteemi) tingimustest, lisaks õpetaja kogemustest ja oskusest nendes tingimustes hakkama saada. Töö siht aga võiks olla mõistmine, et eri aegadel on kunstil inimese elus erinev roll. Nii ajaloos kui ka ühe inimese elus. Nii et esmalt siis kunsti hinnata oskav ja mõistev täiskasvanu.

Sama küsimus edasi: mida ootavad lapsevanemad kunstiõpetuselt? Kas nad huvituvad kunstiõpetusest koolis? Kas kooli hoolekogu on tundnud huvi kunstiõpetuse vastu?

Jah, see on probleem, et nii nagu on kunsti roll ja tähtsus tänapäeval muutunud, muutub ka suhtumine kunstiõpetusse. Hoolekogus on samad lapsevanemad. Kui veel inimpõlv-kaks tagasi oli meil kunsti roll inimest „tõsta“, muuta hingeliselt rikkamaks, ilusamaks, paremaks, siis hinnati väga kunstiharidust ja laste võimalust kunstiga süvendatult tegeleda. Nüüd, kus kaasaegne kunst annab võimaluse elada kunsti kattevarjus kõige madalamaid tunge välja, näidata avalikult kõige varjatumat, ennenähtamatut, ei taha paljud inimesed uue kunstiga kokku puutuda.

Muidugi, kunsti roll ühiskondlikus elus on järjest olulisem. Probleemide, harjumatu näitamine igaühele kättesaadavate lihtsate vahenditega annab kogemuse mõista ümbritsevat kiiresti muutuvat maailma. Aga inimlaps/lapsevanem lähtub palju lihtsamatest, et mitte öelda isiklikumatest eesmärkidest.

Mõtleme Maslow’ püramiidi peale: millisel tasandil on lapsevanemal endal probleemid? Eks oma lapsele püütakse kergemat ja ilusamat elu kindlustada, selleks palutakse-pakutakse juba lasteaias majandusõpet ja koolis esimesest klassist IT-suunda kunsti asemel. Ega meil ülearu palju lastega seoses kunstist räägita. Küll me pärast ravime depressiooni ja otsime (kunsti)terapeute, jõuame siis ehk uuesti kunsti juurde.

Kui kaasaegses kunstis valib kunstnik oma mõtte esitamise viisi ise ja tema vahendid on tihti väga lihtsad ja leidlikud, siis tundub, et nn klassikalised oskused pole enam päevakorral. Kooli tööplaanides on selliseid ülesandeid üha vähem, kuid süvendatud kunstiõppes neid ikka on.

Tean ja näen, kui innustunult enamik õpilasi lihtsalt joonistab ettekujutatut või nähtut, lihtsalt maalib. Kui ei võrrelda ennast teistega, on rahuldustunne tehtust võimas. Meie suur probleem on selles, et võrdleme end teistega ja näeme rohkem seda, mida meil pole.

Kaasaegne kunst muutub, eeldatakse, et õpetaja on sellega kursis ja viib lapsed kurssi. Uuendused kunstis – installatsioonid, videod, performance’id – võivad olla lastele põnevad, samas on vaja tunda ka kunsti ajalugu, stiile jm. On see õpetaja vaba valik, millele ta kui palju rõhku paneb, ja millest valik sõltub?

Tänapäeval on kunstiõpetaja vahendite valikul päris vaba. Kunst pole ka omaette eesmärk, eesmärgid on riiklikus ainekavas kõik toodud. Need on aineülesed. Eesmärk on lapse igakülgne ja tasakaalustatud areng ning hakkamasaamine ühiskonnas. Kunst on justkui liim ainete vahel. Kindlasti on tänapäeva kunstiõpetajal väga keeruline valida ja saada hakkama ühe nädalatunniga. Seda enam, et koolis õpivad nüüd teistega koos erivajadustega lapsed, kes nõuavad suure osa õpetaja ajast ja energiast endale.

Erinevuste väärtustamine algab kunstist. Kui ka laiemaid eesmärke silmas pidada, ei saa hakkama milletagi küsimuses loetletust.

Algklassides on ilmselt lihtne: joonistada meeldib kõigile. Aga mis nippidega saab äratada suurematel, teismelistel huvi kunsti vastu?

Just nimelt! Kui esimestes klassides panna laps „kinni“, siis hiljem on raske, peaaegu võimatu saada teda kompleksivabalt end kunsti kaudu väljendama. Kui kunstitundides püütakse jõuda „õige vastuseni“, näidatakse ette, kuhu peab töö jõudma, kuidas välja nägema, on halvasti. Laps on mõtlev olend ning oskab end võrrelda teiste ja näidistega. Tõsi ju on, et isegi näidiseks valime parima laste tehtud töö. Oluline on suunata ise lahendusi otsima ja leidma. Kui tööd näevad liiga sarnased välja, on töö eesmärk üldjuhul äpardunud. Kui tänapäeval rõhutatakse, et kunstis on sisu kõige olulisem, siis koolis on just eri vahendid need, mis hoiavad selle huvi üleval. „Puhas“ tehnika polegi nii oluline, oluline on julgeda proovida, katsetada, ka mängida. Nii ongi lõpptulemuses õnnestunud vahel sisu selge esitlus, vahel hoopis mäng tehnikaga, kogemata leitud tehniliselt huvitav tulemus. Siin on tulemi skaala palju laiem.

Lapsed ise on öelnud, et see, kuidas töö välja näeb, ei väljenda seda, mida nad sinna on pannud. Alles kaks aastat tagasi ütles üks 9. klassi lõpetanud noormees, et kui ta 7. klassis meie kunstiklassi jõudis, oli ta kunstist tüdinud. Aga mitmesugused kunstivahendid ja -tehnikad tekitasid temas hasardi luua, tuua isegi tema tagasihoidlik, mitte väljapaistev idee esitluseks päevavalgele. Nii et vastus on: lihtsalt joonistamise kaudu kellegi huvi pikalt ei hoia. Värvid, pintslid ja kõiksugused kunstivahendid on väga olulised, et ei tekiks nn mugavustsooni. Ja seejuures vabadus/siht end omamoodi väljendada. Minu erihuvi on ka mitmesugused trükitehnikad, mida olen paljudel täiendkoolitustel jaganud.

Kuidas kunstiõpetaja õpilaste töid hindab, millised on loovuse hinded?

Selleks on õpetajatele olnud pikad ja sisukad koolitused. Olen neid kunstiaines ka ise korraldanud. Üks algaja klassiõpetaja kurtis, et kohe üldse ei oska kunstitöid hinnata. Jah, ei olegi lihtsat nippi. Aga tegelikult on hinnatud täiesti valesid asju, et kas töö on ilus või õige.

Valmib „Torn“ (5. klassi grupitöö, ajalehed, teip, marker).

Väikestel on kõige olulisem kaasa mõelda, omaenda lahendusi pakkuda, julgus proovida, tööd edasi arendada ja lõpetada. Töö võib olla lohakas ja esmapilgul nn oskamatu, kui on tihedalt mõtet täis. Seda on huvitav vaadata, seda on huvitav teha, kui on julgust ja pealehakkamist. Kui laps ise kaasa ei tee, on see pool probleemi; kui ta segab teisi, siis suur probleem. Ilus tulemus on lisaväärtus. Sellest saabki loovus, hakkamasaamine ja kogukonnas toimimine alguse.

Muidugi on vahel vaja ka õiget vastust, kui õppeaineid integreeritakse. Seda enam saab rõhutada, et loovus tähendabki erinevate vastuste otsimist ja hindamist, aga need vastused leitakse ise analüüsi, kogemuste või intuitsiooni najal. Nagu andekustki, ei saa loovust koolis eraldi hinnata, aga seda saab pidevalt päevakorral hoida ja selle ilmnemist esile tõsta.

Soovitatakse tunde ja õppeaineid integreerida. Kas ja kuidas saab kunsti integreerida teiste ainetega, millistega?

Meie Pelgulinna gümnaasiumis on selline kogemus olemas. Selle eest on meie koolijuhte juba premeeritudki. Esimeses astmes on soovituslik käia samas rütmis klassiõpetajaga, kelle käsitletavatest teemadest kunst sisu võtab või ettekujutust visualiseerib.

Kaks korda aastas on põhikooli II ja III astmes üks nädal võetud teemadeks, kus kõik ained käsitlevad samas astmes sama teemat oma vaatevinklist, iga kord eri ainega koos. Kunstiõpetajad panid pead kokku ja esialgse tagasiside põhjal tundus tulemus suurepärane. Kõik töörühmad täitsid ülesanded ja nende avalik esitlus oli tõesti kõigile põnev.

Sel aastal oli kunst seotud IT-ga. Õpilased kasutasid nutirakendusi animatsioonideks, videote tegemiseks, pildistatud objektide liikumapanekuks, muusika loomiseks ja teosele lisamiseks, teose sünnietappide jäädvustamiseks, tööde saatmiseks ühisele esitlusele. Seekord oli kunstivahend siis nutiseade.

Kas kunsti õppekavas on ka reklaam või meedia ja kuidas õpetaja neid kunstitunnis kasutab/käsitleb?

See on õppekavas, aga on õpetaja valik, kuidas ta seda käsitleb. Mul endal on huvitav kogemus üliõpilase-praktikandiga, kes jälgis minu disainitundi gümnaasiumis. Kui rääkisin õpilastele värvuspsühholoogiast – kuidas värvid mõjutavad inimest ka siis, kui ta seda tähele ei pane; selle teadmiseta tehtud reklaam/kujundus võib kehvalt või ka vastupidiselt mõjuda –, oli ta tõsiselt üllatunud. Ta töötas mitmendat aastat reklaamibüroos, oli pedagoogikaülikooli (TPÜ) lõpukursusel, aga polnud sellest kunagi midagi kuulnud. Uurimise tulemusel selgus, et ei TPÜ-s ega ka
EKA-s peetud vajalikuks sellest rääkida, õpetajakoolituseski mitte. Kõik jäi intuitsiooni hooleks. Aga tavakoolis disaini veel üldse ei käsitletud, rääkimata reklaamist.

Kas õpetate lapsi ka koomikseid tegema? Kas see on neile põnev?

Just nädal tagasi oli tore kogemus meie kooli eesti keele õpetajaga, kes andis lastele ülesande luua murdekeeles koomiks. Kavandid tulid kunstitundi ja vormistus jäi kunstiülesandeks. Algul tundus lastele olukord ideedega nigel, aga pärast enesekindlat teostust imestasid nad ka ise tulemuse üle. Vaat nii võikski olla!

Kunstiõpetaja töövahendid, õppevahendid – on neid palju/piisavalt ja on need vanematele taskukohased?

Eks töövahenditega ole probleeme, eriti kunsti süvaõppe lastel. Kuna seadus keelab vanematelt raha küsida, on kunstiõpetajad probleemi ees: kas paluda igaks korraks mingid spetsiifilised vahendid õpilasel endal kaasa võtta (neid ei osata osta, unustatakse maha, üksikult ja üheks korraks on neid kulukas soetada) või organiseerida need kuidagi kunstiklassi kappi.

Soomes täiendkoolitust korraldades oli mul sealsetele kolleegidele sama küsimus: kuidas oleksid igaühel õigel ajal vahendid olemas, kusjuures head ja erinevad? Materjalid ostetakse koos ja need on kunstiklassis. Kapist võtavad asju need, kes on neid oma raha eest ühiselt muretsenud. Ja enamik osaleb.

Vahenditest sõltub töö laabumine. Alla 10 euro aastas on piisav, kui ka korra-paar muuseumis-näitusel käia. Päris tüütu on muuseumisabas iga lapse peenraha lugeda, selle asemel et võtta aasta algul toodud summast ühispilet. Muuseumi-näituse pilet on päris kallis. See on tegelikult õppekava osa, mis peaks lastele tasuta olema. Paistab, et mingites ainetes on juba leitud tasuta õppekäikude variandid.

Kas kunstitunniks võiks suur klass olla pooleks jaotatud?

Jah, kindlasti. Pelgulinna gümnaasiumis see nii on. Kui pidada silmas isiksuste kasvamist, siis kunstis on ülioluline iga õpilasega suhelda, tema arvamusele/lahendusele tähelepanu osutada. Me ei saa kontrollida õiget vastust, iga vastus on / võiks olla eriline ja väärtustatud.

Valik Tiiu Esnari õpilaste töid: üleval „Nõiaköök“ (Kevin, 5. klass, A2, akvarell ja tušš), all „Koristuspäev“ (Kris, 2. klass, A2, guašš).

Kas kunstitunde võiks olla rohkem kui kord nädalas?

See sõltub eesmärkidest. Kahjuks on IT-areng koolis hägustanud ka kunsti eesmärke. Kunsti vaatenurgast on IT vaid üks vahenditest, et end väljendada. Küll jääb kunstivaramuga tutvumine, mis aga ei asenda elavat kunsti näitustel ja muuseumides. Kuidas jõuda ühe nädalatunniga muuseumi? Seda enam, kui õppekavas ette nähtud muuseumitunnid maksavad vanematele kena kopika?

Üldistatult ja tulevikku vaatavalt: mida rohkem kasutatakse digitehnoloogiat koolis kõigis ainetes, seda suuremat tähelepanu võiks kunstiainetes pöörata inimese hingele, tundemaailmale. Inimlik käepuudutus midagi luues on see, mis mõjub jätkuvalt maagiliselt, eriti kui asi meisterlikkuseni jõuab. Rääkimata kunstist kui teraapiavahendist, mida koolis järjest rohkem vaja on.

Milline on kunstiõpetajate täiendkoolitus ja on seda piisavalt?

Olen kaua aega loonud täiendkoolituskursusi nii kunsti- kui ka klassiõpetajatele. Kunagi pakkusin oma koolituskogemust EKA-le, aga seal on koolitajateks ainult omaenda õppejõud. Vilistlase pikka koolikogemust ei vajatud. Paaril koolitusel olen seal ka ise käinud, aga tavakooli õpetajal pole selle kogemusega suurt peale hakata. Põhikoolitused on olnud TLÜ-s, aga abiks on olnud ka Õpetajate Maja, kunstiõpetajate ainesektsioon. Nüüd on viimases ümberkorraldused.

Oma koolitustes olen ikka haaranud nii eesmärke, sisu kui ka vahendeid kompleksselt, uus, nn kujundav hindamine sealhulgas. Samas on kunstiõpetajad riikliku õppekavaga püsti hädas, sest toimetulemist kõigi kaunisõnaliste eesmärkidega pole keegi õpetanud. Katse-eksituse meetod võtab päris palju aega ja energiat. Noored õpetajad paluvad abi, aga aine mentorit koolides ei peeta vajalikuks. Miks peaks keegi heast südamest aitama, kui palka saavad niikuinii kõik võrdselt, õpetaja miinimumi? Ainekoolituste vastu ei tunne kooli juhtkonnad huvi, selle jaoks polevat raha, kuigi kursusi aeg-ajalt pakutakse. Mõttetu on teha ära suur töö kursuse ettevalmistamiseks, kui gruppi ei tule kokku. Pidevate ümberkorralduste tõttu on koolikoormus niigi kurnav.

Praegu on laiemas huviorbiidis ainete koosõpetamine. Ja kompleksideta võetaksegi kunstiaine oma ainele abivahendiks, saamata aru, et ka vahend vajab professionaalset oskust. Kunsti võiks nagu igaüks koolis anda ja seda kinnitab ka statistika. Järjest rohkem on kunstiõpetajaid, kes on teiste ainete õpetajad. Kedagi ei huvita, miks kunst siis lapsi ei huvita. Ka õpetajakoolitus on nüüd aineülene. Kui palju me siin kunstist kui sellisest enam rääkida saame? Pole imestada, et tahtes parimat, kaob klassikaline kunstiaine ja üldse huvi selle vastu.

Kas kunst võiks olla riigieksamiks, valikuna näiteks?

Miks üldse on riiklikke eksameid vaja? Mida me kontrollime ja keda võrdleme? Igal koolil võiks olla oma nägu, mida võrrelda ei saa. Pelgulinna koolis on kunsti süvaõppega õpilastel mahukas kunsti lõputöö avalikul näitusel, aga seda võiks saada ka teised valida. Küsimus on, mille alusel seda hinnata saab, sest siin on kogu protsess väga oluline. Kooli võiks lõpetada mingis punktisüsteemis, kus näiteks ühiskondlik töö, aktiivsus koolis või väljaspool seda punkte annab.

Ühel kunstihariduse ühingu suurkogul umbes kümme aastat tagasi räägiti sellest kui probleemist, et kunstiõpetaja ei tegele teadustööga, ei taotle kraadi. Kas kunstiõpetajal on vaja kraadi?

Millest selline probleem? Kui kõik kunstiõpetajad oleks kunsti ja kunstiõpetamisega tihedamalt kokku puutunud, oleks see algatuseks hea küll. See, mida on vaja riigil, mida koolil, mida õpetajal endal, ei lähe sageli kokku. Olen ise nn kraadimagister ja oleksin olnud väga huvitatud töö jätkamisest doktoriõppes, nagu ülikoolis soovitati. Mida aga sellega pärast peale hakata? Nii ülikoolid kui ka koolid on huvitatud õpetajale vähem maksmisest, koolis räägitakse ülekvalifitseeritusest. Kraad, staaž ega isegi rahvusvaheline aktiivsus kunstiõpetajale lisapalka ei anna. Eesmärk tundub olevat laiemat olukorda ja tehtavat vähem analüüsida, jätame selle rea teoreetikutele. Selge see, et koolis esitatavatele nõudmistele mingi kraad allahindlust ei anna. Aga kooli kunstiõpetajate õpetamine-juhendamine võhikute poolt on vahel päris naljakas, et mitte öelda kurb.