Noored kipuvad pigem põllumeheks kui õpetajaks
Õpetajakoolituse erialadele asuvad õppima gümnasistid, kelle keskmine hinne sarnaneb pigem põllumajanduse erialadele astujate kui pingerea tipus olevate meditsiinivaldkonna valinute omaga.
„Enamikus Euroopa riikides on õpetajaamet kaotanud võime köita parimaid kandidaate. Ainult mõnes riigis – Iirimaa, Soome ja Šotimaa – on õpetajaamet jätkuvalt väga hinnatud parimate õpilaste hulgas,“ kirjeldas 2014. aastal ilmavalgust näinud Euroopa Komisjoni tellitud raport õpetaja elukutse atraktiivsust Euroopa Liidu riikides.
„Õpetajakoolituse lõpetanute hulgas on meie tulemused kõigis mõõdetud oskustes [funktsionaalne lugemisoskus, matemaatiline kirjaoskus, probleemilahendusoskus tehnoloogiarikkas keskkonnas] nii rahvusvahelises võrdluses kui võrreldes teiste kõrghariduse valdkondadega Eestis viimaste hulgas,“ kirjutas HTM-i analüüsiosakonna toonane juhataja Aune Valk ja Tartu ülikooli toonane doktorant Gerli Silm kolm aastat tagasi aruandes „Haridus ja oskused: PIAAC uuringu temaatiline aruanne nr 6“. „Vahe loodus- ja täppisteaduste ning õpetajakoolituse lõpetanute oskustes on ca 50 punkti, mis on sama suur kui vahe keskmise põhiharitu ja keskmise kõrgharitu vahel.“
„Kuigi õpetajakoolitusse astujate keskmine hinne on üldisest keskmisest kõrgem, on õpetajakoolitusse õppima asujate riigieksamite tulemused keskmisest madalamad,“ kirjutasid HTM-i analüütikud Rena Selliov ja Kristel Vaher värskes uuringus „Õpetajakoolituse lõpetanud ja alustavad õpetajad EHIS-e andmetel“.
Pilt on veelgi koledam
Ehkki tsiteeritud varasemad uuringud näitavad samuti üheselt õpetajakoolituse vähest atraktiivsust, jätab kõige värskem uuring siiski justkui kõlama positiivse noodi – õpetajakoolituse üliõpilaste keskmine hinne on üldisest keskmisest kõrgem.
Viimanegi positiivsus siiski kaob, kui võtta arvesse ka soolisi erinevusi. Tüdrukute ja poiste hinded ning valikud erinevad märkimisväärselt. Õpetajakoolituse erialad on tüdrukute pärusmaa – üle 90% on neiud – ja tüdrukute keskmine hinne on poiste omast kõrgem. Nende kahe asjaolu koosmõjus näibki õpetajakoolitusse astujate keskmine hinne üldisest keskmisest kõrgemana.
Mul on kasutada EHIS-est pärit andmed gümnaasiumi 2016. ja 2017. aastal lõpetanute kohta. Ühelt poolt andmed kohustuslike ainete hinnete keskmise kohta gümnaasiumis ja teiselt poolt, millisele erialale – kui üldse – gümnasist õppima asus. Tüdrukud ja poisid hoidsin tulemuste esitamisel lahus.
Päris õppekavade tasandile minna ei saanud – liiga vähe inimesi –, seetõttu kasutasin graafikutel üldisemaid õppekavade liigitusi ning tõin täiendavalt omaette rühmana välja õpetajakoolituse erialad.
Eesti kasutab paralleelselt kahte õppekavade liigitust. Üks neist on rahvusvaheline jaotus õppevaldkondadeks, õppesuundadeks ja õppekavarühmadeks. Teine on Eesti oma leiutis – õppekavagrupid. Õppekavagrupid on üldjuhul need, mida HTM jagab, kui ülikoolide vahel jagatakse vastutusvaldkondi.
„Nüüdsetel läbirääkimistel läksime mõnel juhul detailsemaks ja rääkisime läbi õppekavarühma tasandil,“ täpsustas HTM-i kommunikatsiooniosakonna nõunik Liisi Poll.
Ehkki detailid erinevad, ei sõltu üldpilt õppekavade liigitamisest. Meditsiiniga seotud erialad suudavad köita kõige enam viielisi õpilasi. IT-ga seotud erialad ei ole küll tipus, kuid keskmisest kõrgemal. Tehnikaga seotud erialad on seevastu keskmisest veidi madalamal.
Õpetajakoolituse – või üldisemalt haridusega seotud – õppekavad valinud gümnasistid asuvad oma keskmistelt hinnetelt pingerea lõpus ja jäävad tipust kaugele maha. Õppevaldkondade võrdluses, kus veterinaaria kuulub põllumajanduse, kalanduse ja metsandusega ühte punti, jääb hariduse valdkond lausa päris viimasele kohale. Õppekavarühmade ja -gruppide võrdluses, kus veterinaaria on omaette, on järjekord vastupidine.
Näiteks 80% meditsiini õppekavagrupi valinud naissoost gümnasistidest oli keskmine hinne 4,6 või kõrgem, seevastu õpetajakoolituse ja kasvatusteaduse õppekavagrupis oli selliseid vaid 20%.
Neil kahel aastal lõpetas gümnaasiumi kuld- või hõbemedaliga 1455 gümnasisti, neist vaid 24 valisid õpetajakoolituse õppekava. Võrdluseks: meditsiini õppekavade rühma kuuluvale erialale asus õppima 132 medaliga gümnaasiumilõpetajat. See viiekordne vahe ei tulene üliõpilaste suuremast arvust meditsiini erialadel. Vastupidi: õpetajakoolituse erialadel asus õppima rohkem gümnasiste kui võrdlusgrupis.
Õppetasemete võrdluses sarnaneb õpetajakoolituse valinute hinnete jaotus pigem rakenduskõrghariduse õppekavade hinnete jaotuse kui bakalaureusekraadi andvate erialade hinnete jaotusega. Võrdluse tasemetega muudab eriti kurioosseks asjaolu, et 30% õpetajakoolituse üliõpilastest õpib integreeritud õppekavadel, kus keskmised hinded on keskmiselt kõrgemad kui bakalaureusetaseme õppekavadel.
Kunstis hinded ei loe
„Vabad kunstnikuhinged pole kunagi hinnetest eriti hoolinud, nende keskmine hinne on üsna madal, kuid see ei takista neid tegemast geniaalset kunsti,“ võttis endine pikaaegne õpetaja, praegune riigikogu liige Toomas Jürgenstein (SDE, kultuurikomisjon) kokku ühe võimaliku suhtumise hinnetesse. Selline loogika tema sõnul õpetajaelukutse puhul siiski ei tööta. „Riigile on oluline, et tema kodanike füüsise ja vaimu eest hoolitseksid kõige targemad pojad ja tütred. Praeguse erialavalikute puhul võib öelda, et see kehtib eelkõige füüsise puhul, sest arstiks on mindud õppima väga kõrge keskmise hindega.“
„Tugevat õpetajaskonda ei saavuta ilma selleta, et õpetajaks saamine ja õpetajana töötamine oleks ühiskonnas auasi ning köitev valik parimatele,“ kirjutas ka toonane HTM-i analüüsiosakonna juhataja Valk 2016. aasta „Õpetajaameti atraktiivsuse“ uuringus. „Hädavajalikud on kõik poliitikad, mis mõjutavad õpetajaameti atraktiivsust ja tugevdavad õpetajakoolituse taset.“
Seevastu Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi üliõpilasi koondava noore õpetaja huviklubi juht, Tartu ülikooli koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala kolmanda aasta üliõpilane Margit Kägu seostas õpetajaametit pigem just kunsti valdkonnaga. Oskus oma teadmisi teistele edasi anda on tema sõnul kunst, mis ei pruugi käia käsikäes kõrge keskmise hindega. „Õpetaja ei pea alati olema enda valdkonna tipp, vaid see, kes suudab last suunata ise infot otsima.“
HTM-i üldharidusosakonna asejuhataja Vilja Saluveeri sõnul ei saa õpetajakoolituse valinute headust hinnata pelgalt õpetajakoolitusse astunud gümnasistide põhjal. „Bakalaureuseõppesse astujatest kõige suurem grupp on lasteaiaõpetajad − kolmandik õpetajakoolituses õppivatest üliõpilastest −, kes saavad kvalifikatsiooni kätte juba bakalaureuse tasemel. Seetõttu on analüüs kaldu lasteaiaõpetajate suunas, kellelt ei eeldatagi magistritasemel haridust.“ Saluveeri sõnul jätab siinne analüüs arvestamata võimaluse, et näiteks viieline gümnasist astub loodusteaduste erialale ning alles magistritasemel valib õpetaja elukutse.
„On tõsi, et õpetajakoolituse õppekavadele ei ole just kõige suuremat tungi, kuid kindlasti ei tasu gümnasistide keskmiste hinnete põhjal teha järeldusi selle kohta, kui head ja tublid meie praegused või tulevased õpetajad on,“ sõnas ka Tallinna ülikooli õpetajahariduse arendaja Merlin Linde.
Bakalaureuse tasemel õpetajakoolitus on kaldu alushariduse poole ja teiste erialade üliõpilased tulevad alles magistrantuuris õpetajakoolitusse. Kuid uue aspektina lisas ta, et pole üheselt selge, mida keskmine hinne üldse näitab – aineteadmisi, õpioskusi või midagi kolmandat.
Meedia võimendab kehva mainet
Noore õpetaja huviklubi juht Margit Kägu selgitas õpetajakoolituse – eriti just loodusteaduste õpetajate – vähest populaarsust kuvandiga, mis avaneb meediast. „Miks minna õpetajaks, kui pidevalt on pildis teemad, kui pööraselt lapsed käituvad ja kuidas õpetajate käitumine on mittesobiv. Hädaldatakse, kuidas koormus on liiga suur, palk väike ning õpetajaks olemine on äärmiselt näru ja tänamatu. Selline kuvand ei ole kutsuv!“
Eripedagoogide ja lasteaiaõpetajate erialad on Kägu sõnul noorte seas seevastu populaarsed „Pidevalt on meedias räägitud, kuidas eripedagoogid ja lasteaiaõpetajad on lapse arengus määrava tähtsusega, kuidas neist on puudus ja kui tänuväärsed ja ühiskonda panustavad on need erialad.“
HTM-i üldharidusosakonna asejuhataja Saluveeri sõnul näevad õpilased õpetajaametit väga lähedalt ja see tundub neile hirmutav. „Teised ametid terendavad alles tulevikus.“
Tallinna ülikooli õpetajahariduse arendaja Linde tõi õpetajakoolituse vähese populaarsuse põhjusena välja nii õpilaste enda kogemuse kui ka asjaolu, et meedia võimendab õpetajaameti negatiivseid külgi. „Lasteaias ja algklassides on õpilasel ja ka lapsevanemal õpetajast vägagi positiivne pilt. Põhikoolis on nii õpetajal kui ka õpilasel aga raskem ning õpetajaametit seostatakse keeruliste suhete, stressi ning suure töökoormusega. Meedia võimendab negatiivset kuvandit, kõneldes valdavalt õpetajaametiga seotud raskustest ja probleemidest, selmet tutvustada häid praktikaid ja kõnelda rohkem õpetaja võtmerollist kogu ühiskonna arengus.“
KOMMENTAARID
Merlin Linde, Tallinna ülikooli õpetajahariduse arendaja:
Mainekujundus ja ameti väärtustamine algab õpilase heast kogemusest klassiruumis ja positiivsest kuvandist meedias – sõnumitest, mis näitavad, kui põnev ja vaheldusrikas õpetaja töö on. Sama oluline on luua koolides töökeskkond, mis toetab õpetajate koostööd ja häid suhteid, võimaldab õpetajal end ametialaselt täiendada ning jätab talle võimaluse olla oma töös autonoomne.
Toomas Jürgenstein, riigikogu liige, endine õpetaja:
Mulle tundub, et küsimust õpetajaameti populaarsusest võib veeretada üht- või teistpidi, kuid jõuame ikka õpetaja töötasu ja töökoormuse tasakaalu juurde. Jätkuv probleem on ka õpetajaametiga kaasas käiv stereotüüp minevikust.
Tunnistan viimase puhul ka oma süüd. Olen kirjutanud vähemalt kahekohalise arvu artikleid, kus olen kurtnud õpetajate vähese töötasu ning suure töökoormuse üle. Sellega aga olen kaasa aidanud stereotüübi kinnistumisele, mis annab pildi õpetajast kui alamakstud ja ületöötanud tüübist. Aga koolis on ka palju rõõmu, loovust ja südamlikkust. Positiivsest poolest koolis olen vähem kirjutanud.
Mulle tundub siiski, et midagi on ühiskonnas liikuma hakanud. Palga puhul arvan, et kui suudetakse säilitada praegune tõususamm, mis on keskmiselt õpetaja kohta umbes 100 eurot aastas, ja eesmärk jõuda 120%-ni keskmisest palgast, siis raha poolest võiks õpetajaamet tunduda oma stabiilsusega ahvatlev.
Töökoormusega on raskem, sest Eesti õpetajad on maksimalistid, millele äsja tööle asunud õpetajate puhul lisandub veel suur annus idealismi. Jah, õpetaja „akude laadimiseks“ mõeldud suvepuhkus on pikk, kuid noortel õpetajatel, kes püüdlevad ideaali poole, tuleb nullist ette valmistada oma tunnid, suhelda lapsevanematega, tööde parandamine ja õpilastele tagasiside andmine võib kuhjuda. Kui lisanduvad näiteks veel distsipliiniprobleemid klassis ning üksijäämise tunne, on läbipõlemise ning koolist lahkumise oht üsna suur. Ning tänapäeva sotsiaalmeedias kajavad need lood vastu.
Kokkuvõttes tundub mulle, et noore õpetaja soov leida tuge koolis, omada vaba aega laupäeva lõunast pühapäeva õhtupoolikuni ning võimalust igal palgapäeval reisimiseks või mõneks mõõdukaks unistuseks natuke raha kõrvale panna, ei ole liiga palju tahetud. See oleks miinimum, kui tahame inspireerivaid õpetajaid ja arengukeskkonda meie lastele ka edaspidi.
Margit Kägu, noore õpetaja huviklubi juht, Tartu ülikooli koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala kolmanda aasta üliõpilane:
Omaette küsimus on, kas sisseastujad on võimelised eriala lõpetama ning liikuma meelekindlusega laste ette õpetajateks. Võrreldes teiste erialadega võetakse õpetajakoolituse erialadele vähe üliõpilasi. See on tingitud praktikast. Ei saa luua 50–70 inimesega kursust, kui on teada, et Tartu ei suuda tagada nii palju praktikakohti. Praktika on õpetajakoolitusel aga äärmiselt vajalik, sest see määrab kutsekindluse.
Tean, et klassiõpetajal ja koolieelse lasteasutuse õpetajal on praktikat palju, samas kui teistel õpetajakoolituse erialadel see nii hästi korraldatud pole. Õpetajaks suudavad ja julgevad minna tudengid, kellel on praktika näol olnud korralik toetus. Endas kahtlev ilma praktikata üliõpilane eelistab suunduda mitte õpetajaks.
„Kui kuhugi sisse ei saa, siis lähen õpetajaks“ on vale suhtumine. Müüt, mille noored õpetajad peaksid ümber lükkama. Iga õpetajakoolituse lõpetanu on nutikas, armastab valdkonda, mida ta õpetab, ja suudab seda sama sütitamist edasi anda. Et kooliajal on tohutu hulk õpitut pähe tuubitud, eksamid kõrgetele hinnetele tehtud, ei taga seda, et inimene suudab oma teadmisi edasi anda teistele, eeskätt just lastele. See on kunst, mida kõrge hinne ei taga. Õpetaja ei pea alati olema enda valdkonna tipp, vaid see, kes suudab last suunata ka ise infot otsima. Eriti oluline on see meie ühiskonnas, kus infoküllus on suur, aga oskust seda kriitiliselt läbi töötada ja olulist välja võtta jääb noortel justkui vajaka.
Tiia Randma, SA Kutsekoda juhatuse liige, OSKA arendusjuht:
Eri elualad on ühiskonna toimimiseks kindlasti vajalikud ning seetõttu ei saa anda hinnanguid, milliseid erialasid peaksid õppima minema kõrgemate hinnetega noored. Paljuski oleneb inimese hakkamasaamine tööl tema motivatsioonist seda tööd teha. Hea põllumees ei pruugi olla hea õpetaja ja vastupidi.
OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringute põhjal võib öelda, et tulevikus napib töötajaid, kes tegelevad uute tehnoloogiate kasutusele võtmise, arendamise ja hooldamisega. Seda nii info- ja kommunikatsioonitehnoloogias, energeetikas ja kaevandamises kui ka tööstuses ja mujal. Puudu jääb inseneridest, tööstusseadmete operaatoritest ja mehhatroonikutest. Samuti meditsiiniõdede, hooldustöötajate ja eriti aineõpetajate ning tugispetsialistide ametikohtade täitjatest. Liiga palju koolitatakse aga raamatupidajaid, personalispetsialiste ning teabe- ja dokumendihaldusega tegelejaid.