Sõnal sabast: Õõvar

Priit Põhjala.

November, kooljakuu. Õhtud on pimedamad ja ööd pikemad. Tuul vangutab raagus puuoksi, katuseplekil krabistab vihm, valgust ja helgust toov lumi argleb veel mägede taga … Ühesõnaga, on parim aeg aastas, et lugeda või vaadata mõnd head, närve ja kujutlusvõimet kriipivat õõvarit.

„Õõvar“, õuduslugu või -filmi tähistav keelend on tuletatud sõnast „õõv“, mis omakorda on üks Johannes Aaviku loodud tänapäevani pruugitavatest tehistüvedest. Märgata maksab olulist tähendusnüanssi: „õõv“ ei ole lihtsalt hirm, vaid midagi omajagu intensiivsemat – õudne, kange hirm või hirmuõudus.

Sõnast „õõv“ tulevad veel näiteks „õõvastama“, „õõvastus“ ja „õõvastav“. Harvemini kasutatakse ka omadussõna „õõvas“, millel on „õõvastavaga“ sama tähendus – õõva tekitav. Aga tähelepanu! Sõnadega „õõvas“ ja „õõvastav“ ei tasu ühte patta visata keelendit „õevane“. See tähendab hoopis oivalist või suurepärast. Dicentra eximia, õevane murtudsüda, ei ole järelikult mingi lilledemaa Frankensteini koletis, vaid üks pikka õiteilu pakkuv hunnitu püsilill.

„Õõvastava“ ja „õevasega“ sarnast segadust, ma kujutan ette, võib tekitada kihnlaste „jõlus“, mis pole teps mitte „jõle“, vaid hoopiski „ilus“. Nii nagu „jõla“ tähistab neil „ila“, „jõlm“ on „ilm“ ja „jõrk“ on „erk“. Ja Jõnn märgib neil nime Enn, mistap ka „Kihnu Jõnnu“, n-e palataliseerimata, mitte „Kihnu Jõnni“ pehmete n-idega, nagu „kõikjal peale Kihnu on harjutud käänama“ (Tiina Laansalu, „Kihnu Jõnn ja vanatädi Maali“, Postimees, 20.10.2018).

Aga tulles veel tagasi loo nimitegelase, „õõvari“ juurde: niisiis on võetud tüvi „õõv“, lisatud järelliide -ar ja saadudki mõnusalt mugav sõna õudusloo või -filmi tarvis. Muidugi, meil on ka samatähenduslik ja samuti suupärane „õudukas“, aga arvestatagu sellega, et siin osaleb sõnamoodustuses argikeele- ja slängiliide -kas, mis annab kogu sõnale argi- ehk kõnekeelse varjundi. Ja sedasorti sõnad ju päris kõikjale ei kõlba.