Soomes on 2000. aastatel õpilaste õpitulemused langenud. Eriti paistab silma poiste mahajäämus tüdrukutest. Helsingi ülikoolis on valminud uurimus, millega otsiti 15-aastaste soomlaste õpitulemuste languse põhjusi. Uurimus näitab, et koolide uued õppemeetodid muudavad õpitulemused märkimisväärselt kehvemaks.
Soome on olnud õpilaste rahvusvahelises PISA uuringus oma tulemustega tipus. Soomlastele teeb muret, et õpilaste PISA tulemused on käesoleval aastakümnel nõrgenenud. Helsingi ülikoolis valmis oktoobris uurimus, kus otsiti põhjuseid, miks 15-aastaste õpitulemused langevad.
Vaatluse alla võeti 2012. ja 2015. aasta PISA tulemused, lisaks osales uuringus üle 5000 15-aastase tüdruku ja poisi üle kogu Soome. Uurimuses osalenud psühholoogiadoktor Aino Saarinen nimetab kaks languse põhjust: arvutistumine ja probleemõppe meetod.
Psühholoogia emeriitprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen juhib tähelepanu sellele, et varem olid õpilased võrdsemad, aga nüüd kool n-ö toodab üha rohkem häid ja halbu õpilasi. Üha enam nõutakse aina noorematelt õpilastelt iseseisvust otsustamisel, enesesuunamist, hakkamasaamist ja vastutust, milleks kaugeltki kõik põhikooliõppurid oma vanuses võimelised ei ole.
Varasemast halvemates õpitulemustes ilmnevad selgelt arvutistumise mõjud. Mida rohkem kasutati õppetöös digiseadmeid, seda nõrgemad olid tulemused kõigis PISA valdkondades: matemaatikas, loodusainetes, lugemises ja koostööle tuginevas probleemide lahendamises.
Digiõppimine koormab mälu
Tulemused polnud seletatavad sellega, et õpilased poleks osanud kasutada digiseadmeid. Neil, kes oskasid juba varem digiseadmeid väga hästi kasutada, langesid tulemused rohkemgi. Saarinen peab võimalikuks, et nad kasutasid seadme muid rakendusi või ei suutnud kuulata õpetaja juhiseid digiseadme kasutusest. Tahvelarvutit või arvutit kasutades on oht, et keskendumine killustub: õpilase tähelepanu siirdub õpitavalt kergesti mujale, see raskendab süvenemist õpitavasse. Töömälu on liiga koormatud, õppimist ei toimu.
„Et digiõppimine koormab töömälu, on selgunud ka varasematest uuringutest,“ mainib Saarinen. Tema arvates ei peaks digiseadmeid koolist täielikult eemaldama, kuid nende kasutamine tuleks põhjalikult läbi mõelda, et see ei oleks eesmärk omaette, vaid õppimist soodustav vahend.
Uurimus näitas, et nn riskirühmadesse kuuluvate õpilaste õpitulemused halvenesid kõige rohkem. Riskirühmi oli kuus: poisid, kelle tulemused langesid viimastes PISA testides, palju puudujad, üksikvanemate, sisserändajate, väikese sissetulekuga perede ja madala haridustasemega emade lapsed.
Probleemõpe ei sobi kõigile
Uurimusest selgus ka, et probleemõppel oli tähelepanuväärne seos nõrgemate õpitulemustega. Saarineni sõnul ei sobi digi- ja probleemõpe kõigile, eelkõige aga riskirühmade, õpi- või keskendumisraskustega õpilastele. Probleemõppe kasutamist on põhjendatud sellega, et see tasakaalustab erineva taustaga perede laste õpitulemusi. Uurimus näitab vastupidist.
Keltikangas-Järvinen on saanud lastevanematelt palju tagasisidet. Ta tõi näiteks ema, kes küsis, mida teha olukorras, kus tema 10-aastase poja õpetaja oli öelnud, et õpilased võivad valida matemaatikaülesandeid ise. Tema poeg polnud kogu sügise jooksul toonud matemaatikaõpikut koju ega valinud ühtki ülesannet. „Küsimus ei ole selles, kas laps õpib matemaatikat või mitte, vaid selles, kas ta saab õppimisega hakkama,“ ütleb Keltikangas-Järvinen. Poiste ja tüdrukute erinevus ilmneb juba üsna varakult, sest tüdrukute areng on põhikoolis keskmiselt kaks aastat poiste omast ees. Tüdrukutel tekib poistest varem algatusvõime ja vastutustunne.
Uurimusest ilmnes ka selge vahe haritud ja vähese haridusega vanemate laste vahel. Vanemad, kes jälgivad oma algkoolilaste koolitöid ja teevad koduseid töid nendega koos, on sageli kõrgharidusega. Nende lapsed jõuavad koolis edukamalt edasi kui väheharitud vanemate lapsed. Keltikangas-Järvineni sõnul peegeldub vanemate lapse kooliharidusele kulutatud aeg otseselt lapse õppeedukuses.
Saarinen on hämmastunud suurest hulgast tagasisidest. Õpetajatelt on ta saanud teada, et digi- ja probleemõppe kitsaskohtadest pole võimalik koolis rääkida, sest paljude õpetajate meelest on see teema tabu. Osa õpetajaid on mõistnud, et uusi meetodeid ei tohi kritiseerida, sest neisse on palju investeeritud. Õpetajate arvamused uute õppemeetodite kasust ja riskidest on jäetud arvestamata, mis on Saarineni arvates eriti murettekitav.
Probleemõpe tuli Soomes õppekavadesse 2016. aastal. Õppijakeskse õppe osana hakati seda kasutama juba 2000-ndatel, et vähendada õpetaja autoriteeti ja suurendada õppija aktiivsust ja enesesuunamist. PISA tulemusi käsitleti uurimuses laiemalt, mitte ainult probleemõppe kaudu.
Kui rahvusvaheline töörühm selle uuringu heaks kiidab, siis avaldatakse see teaduslikus väljaandes. Seetõttu ei kõnelda praegu palju uurimuse üksikasjadest. Kuid Saarinen rõhutab, et Euroopas, Aasias ja USA-s on sarnases uurimuses jõutud pea samasuguste tulemusteni. Soomes on sel teemal uurimusi vähe, kuid uued õpetamismeetodid on koolides juba laialt kasutusele võetud.
Refereeritud Helsingin Sanomatest, 18. ja 20.11.18
Lisa kommentaar