Ainult haridus teeb tõeliselt vabaks

Märt Läänemets.

Olen üdini hariduse usku. Minu suhe koolitemaatikasse on isiklik  ja filosoofiline, kuna leian, et inimeseks saamine ja kultuuri kestmine käib ainult ja eranditult hariduse kaudu. Seega peab riigi ja ühiskonna esmane hool olema hariduse edendamine. Kui see pole nii, on igasugune ühiskond vältimatu allakäigu teel.

Usun vankumatult õpetamisse ja õpetajatesse. Õpetaja on kõige tähtsam elukutse, elu kutse. Kui see aga millegipärast nii ei ole, ja Eestis kahjuks ei ole, on ühiskonna väärtushinnangud täiesti paigast ära.

Hindan väga budistide suhtumist Õpetajasse, keda nimetatakse heaks sõbraks ehk hüvesõbraks, inimeseks, kes pakub teistele omakasupüüdmatult kõige suuremat hüve – teadmisi ja elutarkusi.

Õpetajate-hüvesõprade otsimine ja leidmine, nende jäägitu austamine ja nende pakutava headuse vastuvõtmine ja järgimine peaks olema iga lapse ja noore inimese elu läbiv teema. Sest ainult haridus ja haritus teevad tõeliselt vabaks.

Üheksa valusat punkti

Eestis on haridussektoris valu- ja murekohti lubamatult palju.

1. Haridussüsteem on ülejuhitud ja -reguleeritud.  Kogu riikliku hariduse juhtimise loogika on pea peale pööratud: administreeritakse mitte õpetaja- ja õppija-, vaid ametnikukeskselt.
2. Üldhariduskooli õpetajatel on liiga suur normkoormus ja puudub arusaadav karjäärimudel. See põhjustab õpetajatele suurt stressi ja peletab noored õpetajad koolist eemale.
3. Koolid on kogukondadega kahetsusväärselt vähe seotud või hoopis sidumata.
4. Jätkub väikeste maakoolide sulgemine, mis on täiesti lubamatu.
5. Lasteaedu kui alushariduse andjaid ei väärtusta piisavalt kui haridusasutusi. Lasteaiaõpetajate palgad on alandavalt väikesed ja lasteaia kohatasud on omavalitsuse kaupa ebaühtlased ja sageli ebaõiglased.
6. Ei rakendata eestikeelse ühtluskooli põhimõtteid üldhariduskooli kõikidel tasanditel.
7. Teaduspõhise Eesti retoorika on sõnakõlks, kuna kõrgharidusse ja teadusesse suunatav riigi  raha pole piisav.
8. Tasuta kõrgharidusmudel on läbi kukkunud, sest Eesti riigil ei ole raha, tahet ega võimekust seda ellu rakendada.
9. Haridussüsteem ei ole isetoimiv, nagu oleks normaalne, vaid bürok­raatia üha kasvab, nagu ka tsentraliseerimine ja ametnike diktaat.

Professionaalsemaks!

Hariduspoliitika kujundamisel tuleb eelkõige näha suurt plaani, sest hariduse mõistlik ja piisav rahastamine sõltub kõigi teiste valdkondade edukusest. Hariduspoliitika kujundamine ja juhtimine peab muutuma professionaalsemaks, kaasama rohkem erialaliitude esindajaid ja juhinduma teadusuuringutest.

Õpetajakutse väärtustamine ei ole mingi PR-teema, vaid õpetaja igapäevatöö tingimuste parandamine, talle suurema otsustusõiguse ja usalduse andmine. Vabaerakonna eesmärgid ja tegevuskava selles valdkonnas on üksikasjalikult lahti seletatud ja sõnastatud meie valimisprogrammi hariduse peatükis.

Saame neid olemuslikke ja tõsiseid probleeme lahendada vaid juhul, kui meil on piisav hulk oma esindajaid riigikogus ja valitsusliidus.

Selge on aga see, et esmajärjekorras tuleb viivitamatult lõpetada haridussüsteemi ülejuhtimine ja -reguleerimine; õpetajate koormus peab olema normaalne ja palk õiglane; maakoolid ja lasteaiad asugu kodule lähedal; kõrghariduse ja teadusloome riiklik rahastamine peab oluliselt suurenema.