Eesti hariduse tulevik: haridusasutuste koostöö ja õpilasekesksus
Sellel nädalal suure kriitika alla sattunud ja kolmapäeva õhtul oma tagasiastumisest teatanud haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Tea Varrak peab ministeeriumi uue aasta suuremateks väljakutseteks „Haridusstrateegia 2035“ väljatöötamist ja hariduskeskuste töölerakendamist. Õpetajate leht tegi Tea Varrakuga intervjuu teisipäeval.
Tea Varrak. Foto: Robin Roots / Õhtuleht
Olete töötanud HTM-i kantslerina aasta ja üheksa kuud. Milline on teie varasem kokkupuude haridusvaldkonnaga?
Olen olnud suure osa oma teadlikust elust seotud haridusega, koolidega, ehitanud oma meeskonnaga nullist üles kaks kooli: Mainori majanduskooli ja Audentese. Mainori kaudu olen olnud seotud rakendusliku kõrg- ja kutseharidusega, Audentese kaudu aga kooliks ettevalmistuse, algkooli, põhikooli ja gümnaasiumiga. Olin esimese erakooliseaduse koostamise juures.
Tean päris hästi, millised on nii lapsevanemate kui ka õpetaja ootused koolile. Mu viimane töökoht enne HTM-i oli Tallinna tehnikaülikool, kus puutusin kokku kõrghariduse, teaduse ja ettevõtluse ning ülikoolide omavahelise koostööga. Julgen öelda, et valdkonnad, mis meil siin ministeeriumis on, on kõik mulle tuttavad. Põhjus, miks ma üldse siia tulin, oli just see, et tulin n-ö süsteemist, koolist. Kujutasin ette, mis on meie hariduse seis, seda eri kooliastmete puhul.
Millises astmes teie enda lapsed on?
Mul on kolm poega. Kõige noorem on gümnaasiumi esimeses klassis, teised juba täiskasvanud. Ainuüksi selle põhjal, mida poeg kodus räägib, on mul hea pilt põhikoolist ja gümnaasiumist. Kui rahul ta on, kui palju on õppida ja kuidas ta tahab õppida.
On ta rahul?
Jah, aga muidugi on tal ka raske, gümnaasiumis on koormus suur ja tase kõrge. Hea on vaadata, kuidas ta innukalt iseseisvalt õpib.
Kuidas te nüüd erakoolidesse suhtute?
Peaksime ühtlaselt head haridust andma nii era- kui ka riigi- ja munitsipaalkoolides. HTM-i eesmärk on, et iga õpilane saaks oma võimetele vastava hariduse. Meil on tugevaid ja häid erakoole, on põhjust nende üle uhkust tunda.
Eesti hariduse tulevik sõltub riigi, kohalike omavalitsuste ja eraõiguslike asutuste oskusest teha omavahel koostööd. Peame vältima olukorda, kus oleme hariduses üksteisele halvas mõttes konkurendid. Järgmisest aastast käivitub hariduskeskuste või -konsortsiumide projekt, mille mõte on luua võimalused anda haridust õpilasest lähtuvalt, luua keskkond, kus ühe katuse all on koolid, kelle koostöös korraldatakse õpilaste nõustamine ja toetamine, et vältida väljalangust, mis on praegu suur probleem. Norras kutsutakse seda ühe ukse poliitikaks – sisened koolisüsteemi ja nõustamise abil aidatakse sul valida õige haridustee.
Õpilast tuleb toetada tema võimetest lähtuvalt. Seda mõtet pooldavad ka „Haridusstrateegia 2035“ eksperdid. Näiteks, kui su võimete põhjal on näha, et sa ei pruugi gümnaasiumis kõige edukam olla, või sul pole plaani minna ülikooli, siis on üks tee kutseharidus. Kui gümnaasiumis selgub, et sa ei saa näiteks matemaatikaga hakkama, otsitakse konsortsiumis sulle kool, kus saad oma õpiteed jätkata.
Konsortsiumi kaudu saab toetada ka väga andekaid. Meil on näiteid, kuidas mõned gümnaasiumiõpilased ülikooli juures matemaatikat õpivad. Õpilasekeskne lähenemine on Eesti hariduse tulevik. See on ka üks meie suurimaid väljakutseid.
Mille baasil need keskused luuakse, kas need tulevad piirkondlikud?
Eri riikides lähenetakse erinevalt, enamasti on need piirkondlikud, aga võivad olla ka valdkondlikud. Eesti koole külastades on selgunud, et koostöö toimib juba igal pool: kus teeb kutsekool koostööd ettevõtetega, kus gümnaasiumiga. Mõnes kohas võtavad kutsekool ja gümnaasium üheskoos õpilasi vastu. Juba vastuvõtu käigus aidatakse õpilasel mõelda, kas tal on mõttekam minna gümnaasiumi või kutsekooli.
Kõige hiljemalt 2019. aasta lõpuks võiks Eestis olla neli katsekeskust. Meile on tulemas tööle spetsialistid, kes hakkavad piirkonnakoolide n-ö kokkuviimist arendama – kuidas ja kas on võimalik ühendada õppekavad jne. Piirkondlikkus on Eestis oluline: kui inimesele meeldib konkreetses piirkonnas õppida ja elada, anname talle selleks võimaluse. Hariduskeskused aitavad ka kutsehariduse mainet tõsta.
Viimasel ajal on palju räägitud õpilasekesksest lähenemisest hariduses. Samas tuleb uuringutest välja, et Eesti õpetaja väärtustab kõrgelt oma autonoomsust …
Õpetaja peabki olema tugev isiksus, kellele tuleb anda oma töös vabadus. Oluline on vaid väljund – kuidas tema töö tulemustes kajastub. Mis tee ta selleks valib, peaks olema õpetaja ja koolikollektiivi, miks mitte direktori otsustada. Tahame õppe- ja ainekavades seda vabadust suurendada.
Aruteludest on selgunud, et ootused õpetajale järjest suurenevad, tihti eeldatakse, et õpetaja on justkui imeinimene – pedagoog ja psühholoog ühes isikus, kes peab saama hakkama nii õpilaste kui ka nende vanematega, lisaks bürokraatiaga. Meil tuleb selgemini lahti mõtestada ootused õpetajale ja moodused, kuidas teda toetada.
Võimalik, et koolides moodustatakse meeskonnad, kus õpetajale on toeks psühholoog ja sotsiaalpedagoog. Ehk tuleks üle vaadata õpetajate kvalifikatsiooninõuded – kas kõikide õpetajate kvalifikatsioon peab olema ühesugune? Järsku peaks andma meeskonna komplekteerimisel suurema õiguse direktorile, kes otsustab hariduse kvaliteedi eest koolis?
Kuidas saab HTM õpetajaameti väärtustamisele kaasa aidata?
Õpetajaamet on kesksel kohal ka uue haridusstrateegia väljatöötamisel. Teame, et õpetajat ei motiveeri ainult raha, teame, et õpetajatöö on keeruline ja pingeline. Oleme analüüsinud õpetaja toetamise mehhanisme: lähtetoetus, täienduskoolitus, töökoormuse määratlemine jne – mida, kuidas ja kas need on aidanud.
Praegu on ameti väärtustamise puhul kõige olulisem õpetajate tagasiside selle kohta, mis neid motiveeriks, mis mitte – et kolme aasta pärast ei oleks pooled ametist lahkunud. Läbi tuleb mõelda praktika osa õpetajakoolituses, et noored saaksid senisest parema ettekujutuse õpetajatöö praktilisest poolest. Oluline on toetada noort õpetajat ja samal ajal motiveerida staažikaid ametis püsima.
Kuidas hindate digivahendite kasutamist õppetöös?
Koolid on selles suhtes väga erinevad. Eelkõige peame tagama, et koolides oleksid vahendid, millega saab kasutada e-materjale õppetöös. Selle soetamiseks oli meede ja uuest aastast ei saa enam ükski kool tuua põhjuseks, et neil ei ole selleks digivahendeid. Teine teema on seotud vabavara kasutamisega. Oleme korraldanud hankeid e-õpikute kasutuselevõtuks, aga ka päris õpikud ei kao koolidest niipea.
Kolmas teema on õpetajate suutlikkus neid materjale kasutada. HITSA teeb tõsist tööd õpetajate väljaõpetamiseks, ettevalmistamisel on õpetajate digipädevuste testimine tuvastamaks, kuidas toetada õpetajaid digimaterjalide kasutamisel. Tahame, et iga kool saaks kasutada haridustehnoloogi, kes toetaks õpetajaid kohapeal ja annaks neile kindlustunde. Püüame kaasata ka erasektorit.
Millised on teie enda suuremad saavutused ministeeriumis?
Tulin siia tööd tegema, südamega. Tulin, et aidata haridusstrateegiat ette valmistada ja kasutada selleks oma kogemusi haridussüsteemist, reaalsest elust. Kui tööle asusin, oli HTM-i ametnike keskmine staaž kõvasti üle kümne aasta, töö käis sissetöötatud süsteemi järgi. Eks minu HTM-i kutsumise mõte oli paljuski selles, et keegi tuleks ja vaataks värske pilguga, mõtleks, mida saab siin paremaks teha.
Tõsi, olen emotsionaalne. Arvan, et ametnik ei pea olema kuiv inimene, kes konutab nurgas. Ta peabki olema emotsionaalne, julgema ideid välja käia ja kaitsta, oskama argumenteeritult vaielda.
Kui sa oled midagi elus teinud ja korda saatnud, siis on sul nii toetajaid kui ka vaenlasi. Ilmselgelt olen nõudlik ja tahtnud, et oma töö ja tulemuste suhtes oleksid seda ka kõik meie ametnikud. Arvan, et avalikus sektoris töötades peamegi sellised olema. Mul on hea meel, et paljud on selle mõtteviisiga kaasa tulnud. Pean oma saavutuseks, et meie hariduspoliitiliste otsuste, aga ka personalipoliitika taga on meeskondlikud otsused.
Mul on hea meel, et meie osakondadest tuleb ettepanekuid selle kohta, kellega ja kuidas koostööd teha. Näiteks õppekavade arenduse puhul ei tule vaadata ainult üldharidust, vaid selle kõrval ka kutse- ja kõrgharidust. Arvangi, et praeguseks on need valdkondlikud „silotornid“ suuresti kadunud, ja see on oluline muutus.
Kindlasti leidub neid, kes ei ole valmis muutustega kaasa tulema. Aga kui mind süüdistatakse inimeste lahkumises ja kompetentsuse kadumises, on selle juures kõige kurvem, et siin töötavad tublid inimesed tunnevad end häirituna. Ma ei nõustu väitega, et kompetentsus on ära läinud, vastupidi, meil tuleb valdkonna kogemusega kompetentseid inimesi juurde. Näen, et meie inimestel silmad säravad ja minu käest pole küll sarjata saanud keegi, kes oma tööd hästi teeb ja lubadusi täidab.
Kompetentsuse kadumisest ei saa rääkida ka tulemusi vaadates: uus kutsehariduse seadus, kõrghariduse seadus, ülikoolide seadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused jne. Loetelu on pikk.
Mul on hea meel, et meiega on liitunud ja liitumas väga tugevaid eksperte. Suhted on paranenud teiste ministeeriumidega, on tekkinud ministeeriumiülesed teemad ja arutelud. Oleme hakanud ministeeriumi inimestega käima koolides üle Eesti ja meie arutelud on järjest sisukamad. Oleme hakanud tõhusamalt ka hariduspoliitikat kujundama.
Lugesin selle keeruliste sõnakonstruktsioonidega intervjuu läbi, ja mis mulle meelde jäi?
Tea Varrak ütles, et ainuüksi selle põhjal, mida poeg kodus räägib, on mul hea pilt põhikoolist ja gümnaasiumist.
Ühest küljest väljendab selline konkreetne arvamus tõsiasja, et meil on liiga palju riigieelarvel tegutsevaid MTÜ-sid ja arvamusliidreid, kes kõik haridusse puutuva võimalikult keerukatesse sõnavahtu täis arvamustesse uputavad. Teisalt on selline tippametniku primitiivne arvamusavaldus intervjuus esitatud keerukate sõnaseadmistega ilmses vastuolus.
Ekskantsler ütleb veel, et järgmisest aastast käivitub hariduskeskuste või- konsortsiumide(!) projekt. . .et vältida väljalangust, mis on praegu suur probleem. Aga intervjuus ei tõstatata kordagi õpimotivatsiooni languse ja väljalangemise ühe põhipõhjusena digidementsust, mille esilekutsumises on just süüdi äärmusesse keeratud digipädevuse nõudmine HM ja koolide juhtkondade poolt.
Küsiksin selle intervjuu põhjal ka seda, et mille üle on mul hea meel. Ekskantsler kasutas sellist väljendit intervjuus kolm korda.