Erinevalt jalgpallist ei pea koolis otsuseid kahe sekundiga langetama

Direktor Reelika Turi esimesel koolipäeval. Fotod: erakogu

Raasiku põhikooli uut direktorit Reelika Turi võib vabal ajal näha vilistamas ja vahel tuleb tal kollast kaartigi näidata. Reelika Turi on nimelt FIFA kvalifikatsiooniga jalgpallikohtunik – üks kahest Eesti naisest, kel õigus vilistada ka rahvusvahelisi mänge. „Juhitöö on igas valdkonnas natuke sarnane, vastutad kõige ja kõigi ees ja eest ning pead olema julge, et sellesse olukorda üldse sattuda,“ arvab Turi. „Väga harva on mul direktorina vaja langetada otsus näost punasena kahe sekundiga ning puudulike andmete baasil. See on suurim erinevus, kõik muu on sisuliselt sama.“

Jalgpallikohtunik Reelika Turi.

Reelika Turi on pärit Vändrast, õppinud Tartu ülikoolis paar aastat juurat ja saanud Tallinna ülikoolist magistrikraadi psühholoogias. „Noored kooli“ programm viis ta Pelgulinna gümnaasiumi emakeeleõpetajaks. Ambitsioonika ja teoka inimesena kandideeris Turi peagi koolijuhtide järelkasvu programmi ning osutus 70 kandidaadi seast üheks väljavalituks. Võimalus vastseid teadmisi proovile panna avanes kohe programmi lõppedes, kui Raasiku kool kuulutas välja uue juhi konkursi.

Miks otsustasite kandideerida direktoriks?

Direktoriks kandideerimine oli minu jaoks väga loomulik jätk eelnevale aastale. Olin 2017. aasta suvel astunud koolijuhtide järelkasvuprogrammi teise lendu. Olin mõtteid koolijuhiks olemisest mõlgutanud juba kaks aastat, kuid tundus, et olen veel veidi roheline. 2018. aasta kevadel aga hakkas ka enda jaoks selgeks saama, et mulle väga meeldib koolis olla ja soovin näha kõike natuke teisest rollist kui eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Otsin alati elus väljakutset ning põnevust, tahan areneda ning õppida, uus koht ja uued inimesed tundus just õige valik. 

Millised olid teie esimesed muljed koolist ja kuidas paistavad asjad nüüd, kui esimene poolaasta on läbi saamas?

Esimesed muljed suurt muutunud ei ole. Meie kool on küllaltki pisike maakool, meil on ilusad ruumid ning minu ümber toredad inimesed. Hirmud on kahanenud küll – kartsin, kuidas mind omaks võetakse, kui palju pean end tõestama ning inimesi veenma selles, millist kooli me Raasikul ehitame. Need hirmud pole kinnitust saanud. Võin öelda, et tänaseks on pilt selge, visioon ning tegevuskava paigas ja esimesed sammud nende suunas astutud. Keskendume digiteemade arendamisele ning kooliruumi muutmisele õpilase liikuvust toetavamaks. 

Mis on kõige rohkem meele mõruks teinud? Kas olete mõnel päeval oma valikut ka kahetsenud?

Oma valikut ma kahetsenud ei ole. Mõni päev on ikka teisest raskem, mõnes päevas on palju veenmist ning põhjendamist, teises rohkem paberitööd. Kõige rohkem on meele mõruks teinud see, et asjad võtavad aega. Olen iseloomult üpris kärsitu ning tihtipeale ootan, et kui plaan on läbi mõeldud-kaalutud, võiks tulemus kohe tulla, aga selles süsteemis tähendab tulemuseni jõudmine sageli mitut kuud kuni aastat – pean siin silmas igasuguseid projekte, rahastusi, hankeid, struktuurimuutusi jne. Kõik see on minu jaoks uus maailm ning pean end tihti rahustama, et see on normaalne ning nende tingimustega tuleb lihtsalt harjuda. 

Millal olete tundnud kõige suuremat rõõmu?

Kõige suuremat rõõmu teevad väiksed asjad. Teises klassis õppivad kaksikud, kes peaaegu iga päev käivad kontrollimas, kuidas mul läheb. Kolleegid, kes oma sütitavate ideedega minu juurde tulevad. Minu inimesed, kes nelja kuuga on juba väga omaks saanud. 

Kuivõrd on praeguses töös olnud kasu koolijuhtide järelkasvu programmi koolitusest?

Kõige suurem rikkus, mida järelkasvuprogramm andis, olid kontaktid. Uue juhina on mul alati keegi, kellele helistada, keegi, kellelt uurida midagi sisulist, keegi, kellele oma ideid peegeldamiseks „nuusutada“ anda.

Kaaslased aitavad asju õiges perspektiivis näha – millega on oluline tegeleda. Algaja juhina tundub, et kõigele tuleb kohe kiiresti reageerida, aga see pole nii. 

Loomulikult andis programm häid kogemusi koolitajatega ning õpetas oma aja kulutamise suhtes väga kriitiline olema. 

Kas lapsed teavad, et olete ka jalgpallikohtunik? Millised on olnud reaktsioonid?

Teavad, et olen jalgpalliga seotud. Koolis seda seotust otseselt pole, küll aga väärtustan väga meie kogukonda ning siinset sporti. Oleme palju vaeva näinud, et saada koostöös vallaga meie uus spordihoone toimima. Spordil on Raasiku kooli elus oluline roll.

Koolijuht vastutab meil ka spordihoone tegevuse eest, see tähendab, et peame tagama hea täitumuse trennide näol. Üritame meile mängima saada Eesti mõistes tippvõistkondi, käsipallis ja saalijalgpallis näiteks. Palju teavitustööd on veel teha ning inimestes on vaja kasvatada kohale tulemise kultuuri. Spordihoone on ehitatud kogukonnale. 

Aga laste kõige ehedamad reaktsioonid on olnud mõnes tunnis, mida olen asendanud. Kui asendasin teises klassis kehalise kasvatuse õpetajat, eeldasid lapsed kohe, et saab jalkat mängida.

Kas mängite ka ise jalgpalli?

Ise järgin oma treeningkavasid, need baseeruvad enamasti jooksmisel, jalgpalli saab kahjuks mängida vaid korra nädalas ühistreeningul. Kõik kohtunikud treenivad individuaalselt või väikestes gruppides, korra nädalas on jalgpallilliidu hallis ühistreening meie oma treeneri juhendamisel. Tavaliselt teeme selles kõrge intensiivsusega jooksuharjutust, ebameeldivalt raskeid kerelihaste harjutusi ning mängime jalgpalli. 

Kuidas võrdlete kohtuniku ja direktori tööd?

Kohtunikuks olemine on teinud mind palju rahulikumaks direktoriks. Väga harva on mul direktorina vaja langetada otsus näost punasena kahe sekundiga ning puudulike andmete baasil – kohtunikutöö võlu aga just selles peitub. See on suurim erinevus, kõik muu on sisuliselt sama. Väga palju tööd tuleb teha endaga: end ette valmistada, tunda reegleid-seadusi-traditsioone, osata inimestele oma otsuseid müüa – tõsi, koolis tuleb selgitusi jagada rohkem kui jalgpalliväljakul. Juhi töö on igas valdkonnas natuke sarnane, vastutad kõige ja kõigi ees ja eest ning pead olema julge, et üldse sellesse olukorda sattuda. Senimaani olen kohtunikutöö õppetunde juhtimises rohkem ära kasutanud kui vastupidi. 

Millised jalkareeglid koolis kehtivad?

Meie koolis kehtib jalgpalli kõige üldisem printsiip: tegutsema peab ausalt ja reegleid järgides. Ausalt just selle nurga alt, et kõigi jaoks õiglaselt. Sama kehtib ka jalgpallis, vigu ei tohi teha. 

Parafraseerides Hendrik Sal-Salleri laulu: jalgpall on parem kui …?

Jalgpall on parem kui muud spordialad. Olen elus igasuguseid alasid harrastanud, aga jalgpall on südamesse jäänud. Elu käib hooaegade rütmis, hooaja lõpuks on kerge küllastustunne, aga juba mõne nädalaga tekib igatsus.

Reelika Turi

Sündinud 9. jaanuaril 1989 Pärnus

Haridus

• 1996–2005 Juurikaru põhikool
• 2005–2008 Vändra gümnaasium
• 2008–2010 Tartu ülikool, õigusteadus
• 2010–2013 Tallinna ülikool, psühholoogia bakalaureuseõpe
• 2013–2015 Tallinna ülikool, psühholoogia magistriõpe
• „Noored kooli“ programmi 8. lend
• Koolijuhtide järelkasvuprogrammi 2. lend

Töö

• 2014–2018 Pelgulinna gümnaasium, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
• 2018 – … Raasiku põhikooli direktor

KOMMENTAAR

Andre Sepp, Raasiku vallavanem:

Reelika on Raasiku kooli juhtimist võtnud esimesest tööpäevast täie tõsidusega.

Mulle on meeldinud tema konkreetsus ja suhtumine kogukonna kooli arendamisse osapoolte koostöös.

Algus on olnud Reelikaga väga hea ja suur abi on temast ka meie valla spordihoone töö käivitamisel alates 1. oktoobrist.

Reelika on väga avatud, hea suhtleja. Noore FIFA akrediteeringuga jalgpallikohtunikuna on temas arenenud õiglustunne, mida läheb organisatsiooni juhtimisel väga vaja.