Gümnasist hakkab õppima veebis

Digiõppevaramu avaleht.

Tänu „DigiÕppeVaramu“ projektile on Eestil nüüd kogu gümnaasiumi õppekava ulatuses veebipõhised tasuta õppematerjalid, mis laiendavad oluliselt e-õppe võimalusi koolides.

Tõsi, eesti keele ja võõrkeelte valdkond jäid projektist välja, kuid matemaatika, loodus-, sotsiaal- ja kunsti­ainete valdkond on täielikult kaetud. Lisaks loodi algupärane digiõppevara ka sellistele valikkursustele, mille jaoks pole seni veel isegi paberõpikuid või mingeid muid õppematerjale. Eelmisel kevadel läbisid kõik need materjalid 30 koolis katsetuse, mille põhjal tehti parandusi ja täiendusi. Tänavu 31. augustil anti valmis materjalid HTM-ile üle ja pandi e-Koolikotti üles (https://e-koolikott.ee/).

Kokku lisandus e-Koolikotti gümnaasiumi tasemel üle kümne tuhande interaktiivse õpiobjekti. Välja töötas neid ligi sada Eesti parimat õpetajat. Kokku teeb see keskmiselt sada õpiobjekti ühe õpetaja kohta, mis on väga suur töö. See on üldse kõige suurem õppevara projekt, mida on Eestis HTM-i tellimusel kunagi tehtud. Interaktiivseid õppematerjale ja nende loomiseks ehitatud tehnilist platvormi tutvustati septembri algul rahvusvahelisel teaduskonverentsil ICEM (icem2018.tlu.ee) ja detsembri algul tutvustatakse neid Mel­bournis H5PConi konverentsil.

Kes selle töö ära tegid?

Mart Laanpere.

2017. aasta algul kuulutas HTM-i välja veebipõhiste õppematerjalide hanke ja selle võitis TLÜ pakkumus „DigiÕppeVaramu“. Projekti koordineerisid TLÜ haridustehnoloogia keskuse vanemteadurid Mart Laanpere ja Kairit Tammets, ainevaldkondade projektijuhid olid  Jüri Kurvits, Mare Oja, Tago Sarapuu ja Lumi Kristin Vihterpal. Igal ainevaldkonnal oli kaks õpetajat-eksperti.

„DigiÕppeVaramu“ koordinaator Mart Laanpere märgib, et eesmärk oli luua interaktiivsed õppmaterjalid, mida kasutades saab õppija omal käel gümnaasiumikursusi õppida ja ühtlasi kontrollida, kas ta on kõigest õigesti aru saanud. Selleks vastab ta teooriat lugedes ja ülesandeid lahendades pidevalt kontrollküsimustele, mis on esitatud valikvastustena, lünkade täitmisena, sõna õigesse kohta lohistamisena, viktoriiniküsimustele vastamisena jne. Kui õpilane eksib, saab ta uuesti proovida, ja seda nii mitu korda, kuni tal on teema selge.

Laanpere toonitab, et interaktiivsed õppematerjalid muudavad tõhusamaks nii õppimise kui ka õpetamise. Õpetajal on nüüd lihtne anda õpilastele iseseisvat tööd, olgu siis üksikule õpilasele, paarikaupa õppijatele või rühmale. Õpilased aga saavad interaktiivseid veebiülesandeid lahendades liikuda igaüks just talle sobivas tempos ja sellega on Eesti haridus astunud olulise sammu personaalse õppe suunas. Õpetajale on veebiülesanded mugavad veel kahel põhjusel. Esiteks parandab õpilaste vigu arvuti ja see hoiab õpetaja aega kokku. Teiseks saab õpetaja seda materjali üsna lihtsalt oma klassi taseme ja isegi iga üksiku õpilase jaoks kohandada, näiteks noppides suurematest ülesannetest välja õpiobjekte, mida tema ühel või teisel õpilasel on vaja kõige rohkem harjutada. Nii saab õpetaja koostada täpselt oma klassile sobiva interaktiivsete õppematerjalide kogu.

Kuidas interaktiivsed õppmaterjalid sündisid?

Mart Laanpere nendib, et kõige suurem väljakutse oli matemaatika, mille laias ja kitsas harus on 30 kursust. Kurja vaeva nähti võrrandite ja matemaatiliste valemitega. Ka eksamite infosüsteemis ei saa murde, juuri, astmeid jms kirjutada arvutis niisama lihtsalt, nagu neid paberil kirjutatakse. Nii üritati „DigiÕppeVaramu“ projektis välja töötada uusi tehnilisi vahendeid, mis oleksid käepärased nii õpetajale kui ka õpilastele, ja lõpuks see õnnestus. Teisalt on matemaatikasse lõimitud õpetajatele juba tuttav GeoGebra, analoogilise generaatori toel koostatakse keemias struktuurivalemeid. Lisaks GeoGebrale leiab gümnaasiumi digiõppematerjalide hulgast mõningaid Koolielust tuttavaid ülesandeid, videoklippe, animatsioone jms.

Loodusainete materjale iseloomustavad Laanpere sõnul ilmekad joonised ja fotod, mis selgitavad loodusnähtusi. Algselt oli kavas teha rohkem videomaterjali, kuid hankelepingus seatud kõrged nõuded videotele eeldasid professionaalse võttemeeskonna palkamist ja see osutus liiga kulukaks. Muusika valdkonna õppevara autorid tegid siiski tosin videointervjuud tänapäeva heliloojatega ja seda lihtsalt korraliku nutitelefoniga.

Ajaloos on rohkesti välistel allikatel ja algtekstidel põhinevat materjali. Algtekstid ja videod tulevad tihti ERR-ist, aga lingid viivad sealt edasi veebientsüklopeediate juurde ja muude allikateni.

Kui muusikast veel näiteid tuua, siis seal saab õpilane kasutada arvutiekraanile kuvatud interaktiivset noodijoonestikku, et harjutada intervalle, harmooniat jms.

Kunsti valdkonnas osutusid päris raskeks ülesandeks kirjeldustõlked ehk subtiitrid, mis selgitavad tahvelmaalil nähtavat või videoklipis toimuvat. Nimelt oli HTM-i üks nõue, et ka erivajadustega lapsed peavad saama interaktiivseid õppematerjale maksimaalselt kasutada, ja see nõue täideti. Sellega seoses said just kunstiõpetajad kõvasti pead murda. Sest mida näiteks „Mona Lisa“ juurde kirjutada? Kas „muigavast brünetist“ piisab?

Lõpetuseks märgib Mart Laanpere, et juba on HTM hankinud interaktiivsed õppematerjalid ka põhikoolile ja needki kõigile tasuta. Põhikooli digiõppevara hanke võitja pakub Opiq’ keskkonnas kümneid digiõpikuid, mis on loonud kaks suuremat õpikukirjastust.

Kuidas valmisid keemiamaterjalid?

Martin Saar.

Martin Saar, Tallinna reaalkooli keemiaõpetaja, projekti „DigiÕppeVaramu“ ekspertõpetaja:

Hakkasime interaktiivseid õppematerjale välja töötama 2017. aasta aprillis. Keemia valdkonda vedasime meie Katrin Soikaga Gustav Adolfi gümnaasiumist. Võtsime ühendust paljude keemiaõpetajatega, kuid üsna mitmed ei saanud kaasa lüüa, sest olid väga hõivatud. Nii liitusid meie töörühmaga peamiselt noorema põlvkonna keemiaõpetajad, kes olid alles hiljuti ülikoolis õppinud. Nooremad kolleegid on arvuti alal nagu pärismaalased, koos arvutiga üles kasvanud, ja see oli ilmselt üks põhjus, miks nemad kergemini kaasa tulid. Kuid kaasa lõi siiski ka staažikaid õpetajaid.

Mina ise liitusin „DigiÕppeVaramu“ projektiga missioonitundest ja solidaarsusest nendega, kes seda tegid. Aga olin ka kindel, et selline töö annab mulle kui õpetajale professionaalsust juurde. Näiteks valikkursuse materjali välja töötades õppisin päris palju. Seal oli vaja koostada kolmel tasandil ülesandeid ja see pani materjali põhjalikult läbi töötama, aine süsteemi mõtestama. Juba tasandite eristamine oli suur töö. Sealt edasi tuli küsimus, mis aspektid on olulised, kuidas nad peavad üksteisele järgnema, mis seosed tuleb välja tuua jne.

Meie meeskond

Kõik meie töörühmas said muidugi ruttu aru, et lihtsalt tundide kõrvalt seda kõike ära ei tee, ja nii kuluski meil nii 2017. kui ka 2018. aasta suvevaheaeg täielikult keemia interaktiivsete õppematerjalide koostamisele. Töö käigus selgus, et mõni õpetaja ikkagi ei saanud kahte suve järjest ainult keemiale pühendada. Kokkuvõttes lõid sisu lisaks minule ja Katrin Soikale kuus õpetajat: Helen Kaljurand (Gustav Adolfi gümnaasium), Martin Tamm (Kadrioru saksa gümnaasium), Kaupo Oja (Kohila gümnaasium), Andrus Kangro (Tallinna reaalkool), Eha Paabo (Hugo Treffneri gümnaasium) ja Linda Kask (Loksa gümnaasium).

Meie töö oli meeskondlik. Me ei andnud tervet kursust kindlale autorile, vaid ühe kursuse teemasid tegid eri autorid, vastavalt sellele, milles keegi end kodusemalt tundis. Seevastu teemade põhi- ja süvakäsitluse valikkursuses andsime eelistatult ühele ja samale õpetajale, et valikkursuses tuleks sisse järgmine, sügavam tasand. Meie Kat­rin Soikaga andsime autoritele vajadusel nõu ja soovitasime katsetada mitut varianti, kuid tehtud töö toimetamise ülesannet meil ei olnud.

Töö oli meeskondlik ka selles mõttes, et puutusime pidevalt kokku teiste loodusainete rühmadega. Meil olid Tallinna ülikoolis füüsika, bioloogia ja geograafia valdkonna ekspertõpetajatega pidevalt ühised koosolekud. Arutasime üldisi põhimõtteid ja tekkinud murekohti. Palju tööd käis e-kirja teel. Füüsika, matemaatika ja bioloogia digiõppematerjalide loojate hulgas oli minu reaalkooli kolleege, kellega kokku juhtudes rääkisime ikka, kui kaugel keegi asjaga on ja mida põnevat parajasti käsil on. Matemaatikutega oleks tahtnud rohkemgi kokku saada, sest algul oli suur probleem, kuidas matemaatilist teksti arvutisse kanda. Hiljem see probleem lahenes.

Interaktiivsete ülesannete kogu

Me teadvustasime endale, et maailmas on keemia kohta väga palju vabavaralist interaktiivset õppematerjali. Paraku on nendega nii, et ühel päeval on nad olemas, aga teisel päeval ei leia neid enam kusagilt, ning muidugi on tarvis eestikeelseid ja Eesti õppekava järgivaid interaktiivseid õppematerjale. Meie mõte oli teha selline interaktiivne keemia õppematerjal, mis on n-ö keemia raudvara ja kuhugi ära ei kao. Kuid iga peatüki juures on viited lisamaterjalidele, sealhulgas vabavaralistele ja interaktiivsetele.

Meie õppematerjalid on eelkõige interaktiivsete ülesannete kogu. Seal on toetav teoreetiline materjal, millest õppija saab tuge, kui ülesannete lahendamisel hätta jääb. Ülesanded on kolmel tasandil: lihtsamad, keskmised ja keerulisemad. Õppijale on näidatud, mis taset ta parasjagu lahendab.

Muuhulgas on nüüd interaktiivsena olemas ka keemiliste protsesside seaduspärasuste valikkursus. Mitmeid selle teemasid kooliõpilastel paberile trükituna praegu veel polegi. Koostasime selle kolmekesi: mina, Katrin Soika ja Andrus Kangro.

Struktuurivalemid!

Selles õppematerjalis meeldib mulle endale kõige rohkem, et seal saab õpilane iseseisvalt molekulide struktuurivalemite koostamist harjutada. Näiteks peab ta koostama äädikhappe struktuurivalemi. Hakkab nullist pihta. Paneb kõigepealt paika ühe sideme, mille mõlemas otsas on süsiniku aatom. Siis paneb järgmise sideme, mille ühes otsas on süsiniku ja teises hapniku aatom. Nii hakkab ta ehitama iseloomulikku funktsionaalrühma. Kui ta jõuab enda arvates sihile ja vastust kontrollib, tekib ekraanile roheline linnuke või punane ristike. Viimase puhul saab ta uuesti proovida, mõeldes järele, mis vea ta teha võis jne.

Keemia õppimise lahutamatu osa on uurimisoskuste kujundamine. Arvatakse, et e-ülesannetega ei ole see võimalik. Aga meil on siiski ka mõned sellised ülesanded, mis jäljendavad uurimistöö läbiviimist. Nendes on esitatud reaalselt tehtud eksperimentidest kogutud andmed, mida õpilased analüüsivad.

Olen andnud neid interaktiivseid ülesandeid ka oma õpilastele ja nad on lahendanud neid kaunis suure innuga. Kui on hätta jäänud, on vaadanud teoreetilist materjali, aga küsinud ka üksteiselt. Tore on vaadata, kuidas üks õpilane näitab teisele sõrmega ekraanil, kuidas süsiniku aatomite arvu põhjal saab teada, missugusest karboksüülhappest on ester moodustunud. Olen kasutanud neid ülesandeid ainetunnis ja andnud ka iseseisvalt harjutamiseks. Tore, et õpilane saab neid ülesandeid lahendades kogu aeg tagasisidet ja näeb, kas ta on asjast aru saanud.

Uusi ideid õpetajale

Loodan, et keemiaõpetajad lahendavad neid interaktiivseid ülesandeid ka ise. Kui nad töötavad need läbi, saavad nad kindlasti uusi ideid, kuidas oma klassis näiteks probleemülesandeid püstitada, nende ülesannete toel arutelusid korraldada jne. Kui ma ise meie meeskonna koostatud ülesandeid läbi lahendasin, leidsin sealt mitmeid huvitavaid nüansse, millele ma polnud seni tulnudki.

Neid digiülesandeid võib mõnel juhul ka lihtsalt ekraanile kuvada ja näidata seal õpilastele ette, kuidas üht või teist ülesannet lahendatakse. Õpilased jälgivad ja arutlevad kaasa. Üks võimalus on töö juhendi järgi. Õpetaja paneb lühidalt kirja, missuguse teooriaosa peavad õpilased läbi lugema, missuguseid ülesandeid lahendama, mida seejuures silmas pidama jne. Need ülesanded saab seostada Moodle’i kursustega jne.

Kujutan ette, et aja jooksul kujuneb välja kombineeritud õpe, kus osa õppest toimub veebis, teine aga klassis. Klassiruumi jäävad muidugi mõtlemismustrite ehitamist-korrastamist-struktureerimist kujundavad töövõtted, nagu põhjalikumad arutelud, rühmapõhine tegevus, aga ka keemiakatsed kemikaalidega jms. Õpetaja jääb ikkagi selleks, kes protsesse juhib. Interaktiivsed õppematerjalid on tema kõrval justkui abiõpetaja rollis.

Tänu interaktiivsele õppematerjalile kui abiõpetajale on pärisõpetajal loodetavasti rohkem aega õpilastega arutleda ja probleemülesandeid lahendada, teha paaris- ja rühmatööna eksperimente ning muud, mis sisuka tegevuse käigus nende loodusteaduslikku ja muud pädevust kujundavad. Näiteks ühiseid arutelusid hindan ma väga kõrgelt, kuid kui õpilane tahab asja päris selgeks saada, peab ta ikka üksinda ka pusima ja kõik läbi tegema. Interaktiivsed õppematerjalid on talle selle juures suureks abiks.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas te „DigiÕppeVaramut“ kasutate?

Heli Israel.

Heli Israel, Keila Kooli õpetaja:

Olen kasutanud seda õpilaste puhul, kes on olnud õppetööst eemal. Kahjuks ei võimalda see õpilaste teadmisi kontrollida ja hindeid panna. Kui tahad hinnata, siis pead selle põhjal õpitu kohta õpilastega arutelu korraldama. Seal oli kontrolltöö, mida oleksin hea meelega kasutanud, kuid vastuseid kontrollida ei oleks saanud. Teine probleem on, et materjali tervikuid ei saa väiksemateks osadeks teha, näiteks kümnest ülesandest ainult kahte õpilaste jaoks välja valida. On tulnud ette, et artikli link ei avane, ei saa vastust kasti kirjutada jms.

Minu õppeaine puhul annab teemade läbiarutamine ja nende üle vaidlemine klassis õpilastele palju rohkem kui individuaalne küsimustele vastamine nutiseadmes. Seepärast ma e-koolikotti eriti ei kasuta. Mu õpilased ütlesid tagasisides, et neile „DigiÕppeVaramu“ väga ei meeldinud, seepärast olen kasutanud rohkem muid veebimaterjale.

Ulvi Urgard.

Ulvi Urgard, Saue gümnaasiumi õpetaja:

Kasutan seda platvormi geograafia ja bioloogia õppeprotsessi mitmekesisemaks muutmiseks. Selgitan selle abil tunnis uusi teemasid ja annan võimaluse huvilistel endal oma õppimist juhtida. Õpilastele on materjalid meeldinud, eriti neile, kes on valmistunud kevadisteks koolieksamiteks, samuti tippsportlasele, kes peab käima treeninglaagrites. „DigiÕppeVaramu“ abil saavad ka puudujad aktiivselt õppetöös osaleda ja püstitatud õpieesmärgid täita.

Kui kevadel ei saanud selle platvormiga veel tagasisidet õpilaste teadmiste kohta, siis nüüdseks on see tehniline lahendus olemas, kuid tagasisidestamise võimalusi võiks olla veel rohkem.

Õpilasi tuleb suunata „DigiÕppeVaramut“ kasutama, päris ise nad seda üles ei leia. Õpetajatelegi tuleks selle platvormi võimalustest rohkem rääkida.

Külli Relve.

Külli Relve, Audentese erakooli õpetaja:

Mul oli terve rühm õpilasi kaks nädalat treeninglaagris ja siis kasutasimegi bioloogia õppimiseks „DigiÕppeVaramu“ materjale. Arvuti ise kontrollis. Kui õpetaja on haige, saavad õpilased samuti selle toel iseseisvalt õppida. Materjal ei ole siiski selline, et ainult selle järgi õpetadki. Igal õpetajal on ju väga palju muid digitaalseid õppematerjale. Suur pluss on aga, et see on tasuta. Olen võtnud ka internetis pakutavatest keskkondadest oma õpilastele üksikuid sobivaid materjale, aga siis on hakanud tulema internetist küsimusi, miks ma seda platvormi rohkem ei kasuta, miks ma endale kontot ei loo, miks litsentsitasu ei maksa jne. Sellega võrreldes on „DigiÕppeVaramu“ mugav koht. Lisaks katab ta ka riiklikku õppekava. Kui ettepanekuid teha, siis nendes materjalides võiks rohkem interaktiivsust olla. Näiteks rakendusbioloogias on videod, mis jäävad seisma ega liigu enne edasi, kui õpilane annab küsimustele õiged vastused. Selliseid lahendusi võiks seal senisest enam olla.

Anu Tintera.

Anu Tintera, Tartu kutseharidus­keskuse õpetaja:

Kasutan seda platvormi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ning suhtlemis- ja karjääriõpetuse õpetamisel. Mulle see meeldib, sest näitab teistmoodi õppimise võimalusi. Näiteks kohaliku omavalitsuse teema puhul tuli selgelt välja, mil määral oskab õpilane oma koduvalla või -linna kohta infot leida ja kui vähe seda infot tegelikult on. Olen kasutanud „DigiÕppeVaramu“ materjale iseseisva tööna (kas tunnis, kui on olnud asendusõpetaja, või kodus). Õpilased lahendavad neid hea meelega. Teist tüüpi ülesannete hindamiseks kasutan muid programme (nt Quizziz, Kahoot, Quizzlet jne). Päris nii siiski ei saa, et siin on materjal, tehke see endale ise selgeks. Ikka koos peab üle vaatama, kuidas asjast aru saadi. Mõnest ülesandest tahaks võtta ainult osa, kuid süsteem ei võimalda. Siis oleme õpilastega kokku leppinud, et teeme sealt ülesandest ainult selle jupi. Meelehärmi on teinud, kui osutatud video või artikkel pole olnud kättesaadav või on olnud tasuline. Mõni allikas on olnud ühel päeval kättesaadav, teisel mitte. Ka platvormi välimus võiks olla atraktiivsem.

Aarne Silas.

Aarne Silas, Tallinna 32. keskkooli õpetaja:

Gümnaasium vajab lihtsat ja ühtse loogika järgi üles ehitatud füüsika põhikursuse õppematerjali, millega ka nõrgemad õpilased hakkama saaksid. Kahjuks on „DigiÕppeVaramu“ üles ehitatud autorite erinevate loogikate põhjal ja õpilane peab iga järgneva õppematerjali puhul uude loogikasse sisse elama. Õpilased, kellel on suur huvi füüsika vastu, kasutavad seda materjali hea meelega ja leiavad internetist teisigi interaktiivseid õppematerjale. Kolmemeestele on see platvorm aga just oma ebaühtluse tõttu liiga raske. Nende jaoks on vaja kokku koondada hädavajalik raudvara ja seda vähemalt kolmel tasemel. Olen kasutanud kadunud Jaan Hendre lüümikuid ja arvan, et nende baasil saaks õpilastele pakkuda häid jooniseid ja valemeid sisaldava ülevaate nii põhikooli kui ka gümnaasiumi teemadest. Omaette probleem on näpu- ja arvutusvead, aga tuleb ette ka sisulisi eksimusi. Puuduste silumisel võiks sellest platvormist saada huvilistele hea õpikeskkonna.