Huntide tarkus: kõik kodu ja perekonna heaks
Maie Tuulik.
Huntide elu tuletab inimestele meelde olulisi väärtusi, mis kipuvad ununema ja mistõttu oleme sageli õnnetud.
Hunt on kiskja. Ta rebib lihatükke veel elus olevalt saakloomalt. Kas hunte tuleb karta? Mina kardan, kohe väga.
Kooliajal lugesin ühte lugu, mis pole senini ununenud. Kauges Siberis sumab tüdruk lumme tuisanud teel. Ta tuleb koolist, kodu on mitme versta kaugusel. Korraga märkab ta, et teda jälitavad hundid. Tüdruk rebib oma koolivihikust lehe, paneb selle põlema ja viskab huntide poole. Need taganevad, aga siis liginevad jälle. Tüdruk viskab nende suunas teise põleva vihikulehe. Hundid taganevad, aga kui leht on ära põlenud, liginevad jälle.
Uus põlev leht huntide suunas, siis veel üks ja veel üks ja veel palju lehti. Niimoodi oma koolivihiku lehti põletades jõuab tüdruk koju. Ta pääseb huntide käest.
Muinasjutuhunt polnud hirmus. Mis sest, et ta sõi ära Punamütsikese, vanaema ja kõik kitsetalled. See on vaid muinsjutus nii ja mitte päriselt, teadsin kindlalt.
Neid päris hunte aga jäingi kartma. Tean, et Eestis on umbes 200 hunti ja mõned neist elavad meie maakodu lähedal metsas. Olen leidnud hundi jälgi nii lõõskava suve tolmusel teel, vihmase sügise porisel teel kui ka karge talve helevalgel lumel.
Homo Homini lupus est
Kui tahetakse rõhutada inimese kiskjalikku loomust, öeldakse, et inimene on inimesele hunt. Pikka aega saadi jälgida vaid tarandikuhuntide käitumist ja see kinnitas vanasõna kehtivust. Tänapäeval on teada, et tarandikuhundid käituvad pigem hundile ebatüüpiliselt.
„Nende sotsiaalne käitumine ei vasta ligilähedalsetki vabalt elava hundipere omale,“ kirjutab Elli H. Radinger raamatus „ Huntide tarkus“. Nad elavad nagu vanglaelanikud. Seal valitseb klassikaline vanglahierharhia, mille ülaotsas domineerib alfa. Juhthunt surub teisi alla kuni peksupoiss oomegani, kes saab paljudel juhtudel suuri vigastusi.
Vabal maastikul tehtud uuringud kummutavad mitmeid müüte, mis alfade kohta ringlevad: et nad määravad ja kontrollivad kõike, et nad juhivad jahti, et nad tohivad esimesena süüa, et ainult nemad paarituvad jms.
Elli Radinger on üks tuntumaid Saksa hundiuurijaid ja tema eesti keeles ilmunud raamat annab edasi aastakümnete jooksul kogutud hunditarkused. Oma raamatuga kummutab ta hirmu huntide ees. Vähe sellest, huntide elu tuletab meile, inimestele meelde olulisi väärtusi, mis kipuvad ununema, mistõttu oleme sageli õnnetud.
Armasta oma perekonda!
„Mul on olnud õnne jälgida hunte palju aastaid armastamas, elamas ja suremas. Nad on mulle õpetanud, kui tähtis on perekond, et me peame näitama oma poolehoidu nende vastu, keda armastame, ja et me peame pühitsema elu isegi siis, kui see on vaid lühike hetk. Hundid on mulle näidanud, mida tähendab olla inimene,“ kirjutab Radinger.
Huntidel keerleb kõik perekonna ümber. See on nende elu alus, kindlus ja stabiilsus. Hundiperekond toimib tingimusteta ühtehoidmise ja üksteise eest hoolitsemise kaudu. Kogenud juhtloomad naudivad ülimat austust. Hundilapsed jälgivad vanemaid ja imiteerivad nende käitumist. Hundivanemad rakendavad õiges vahekorras heatahtlikkust ja rangust, mõnusaid ühiseid hetki ja piiranguid. Vanemad on üksmeelsed ja tegutsevad koos. Kasvatusküsimuses hoiab kokku kogu hundipere koos onude ja tädidega.
„Just hoolitsemise oskus on see, mis muudab inimesed ja hundid nii sarnaseks,“ kirjutab autor.
Hundielu oluline osa on rituaalid, mis tugevdavad nende omavahelisi sidemeid. Näiteks kirjeldab autor ärkamistseremooniat, juhtloomade tervitamist, kui nad naasevad jahilt, ja ühist ulgumist.
Ehkki hundiperekonnas otsustavad vanemad ühiselt, on emahunt perekonna tõeline keskpunkt. Emahunt on see, kes seob isashundid oma seksuaalsusega enda külge.
„Nagu igas suurperes, on mõistagi ka huntidel isas- ja emasloomade vahel konflikte. Olen näinud emahunte, kes isastele „tappa andsid“ ja vastupidi,“ kirjutab ta.
Hundid ei hülga oma vanu kaaslasi. Erinevalt inimeste maailmas toimuvast, naudivad vanad hundid suurt austust. Neid armastatakse, toetatakse ja nad on äärmiselt lugupeetud pereliikmed. Nende väärtus seisneb nende elukogemuses. Kogenud karjaliige tähendab seda, et kari lõikab kasu mineviku teadmistest.
Hundid leinavad. Kui pereliige sureb või kaob, on hundid segaduses, otsivad teda, nad uluvad kurvalt ja kaua. „Aga ühel hetkel nad tõusevad, raputavad kasuka puhtaks ja elavad edasi. Nad teevad seda, mida teevad kõik elusolendid: nad pühitsevad praegust hetke,“ kirjutab autor.
Iga hundipere edu retsept põhineb kolmel sambal: kõik töötavad koos perekonna heaks, pidev suhtlus ning ühised rituaalid ja tugev juhtimine.
Hoia oma kodu!
„Iga hundipiirkond koosneb sisealast, kus hundid veedavad kuni kaks kolmandikku ajast – see vastab meie mõistes majale ja aiale –, ning välisalast, kus käiakse jalutamas või „linna peal“. Tavaliselt püsivad hundipiirkonnad aastaid ja põlvkondi ühesugusena, samuti kasutatakse poegimiskoopaid aastakümnete viisi,“ kirjutab autor.
Hundid on oma kodukohaga nii tihedalt seotud, et pärast hulkumist võõrastel aladel tulevad nad ruttu koju tagasi. Nad kannavad oma kodupaiga kujutist kui maakaarti enda sees. Nad tunnevad iga puud, teeristi ja allikat. Nad kasutavad tuttavaid teevõrke, oskavad teadlikult teed lõigata ja teavad neid kohti, kus on kõige parem jõge ületada.
„Juba viiekuused kutsikad saavad korraliku eluruumikoolituse, käies vanematel ja õdedel-vendadel mööda maastikku sabas. Nad õpivad tundma oma valduste piire, lõhnu ja maastikuvorme. See teadmine antakse kultuuriliselt edasi, järeltulijad „pärivad“ territooriumi ja sellega koos ka saakloomade piirkonnad,“ kirjutab Radinger.
Hundid on ülimalt intelligentsed ja kohanemisvõimelised loomad. Neil on tugevasti välja arenenud vajadus kaitsta oma kodu ja perekonda.
Hirmul on suured silmad
Hundid on suhtlemise meistrid. Nad räägivad silmade, kõrvade, koonu, sabaasendiga, aga ka märgistamise ja ulgumisega. Nende kehakeel on rikkalik. Ähvardussignaalid, nagu urisemine, hammaste näitamine, tee tõkestamine või sikutamine, on tõsiste võitluste ärahoidmiseks. Rahustavad signaalid on pea ärapööramine, pilgu langetamine ja käpaga katsumine. Lepitussignaalid on puudutused, külg külje kõrval lamamine või jooksmine, lakkumine ja karva näkitsemine. Hunt tajub otsest silmavaatamist ähvardusena. Kui ta vaatab alla või mööda, on see sõbralikkuse väljendus. Suheldes vaatavad nad teineteisele küll pidevalt korraks otsa, aga ei jõllita pikemalt.
„Hirm on hunti kohates täiesti loomulik tunne. Me kõik kardame seda, mis on meile võõras,“ kirjutab hundiuurija. Oma raamatus „Huntide tarkus“ püüab ta purustada meie eelarvamusi hundist kui kurjast loomast. Raamatus on hingematvalt ilusad hundipildid.
Hundid on paljude pärismaiste rahvaste jaoks väga tähtsad. Nad peavad neid oma sugulashingedeks. Kas on meeles, et mõni aeg tagasi valiti hunt eestlaste rahvusloomaks?
Tore lugeda, aga ikkagi… Olen huntidega kokku puutunud mitmesugustes olukordades ja ega nad mind omaks ei võtnud. Osavad varjujad, jälitajad, jahil on nendel kindel kord ja taktika. Tikud olid ikka videvikust alates taskus ja metsateedel tuli silmad lahti hoida. Muinasjutud on ilusad, aga talumees vaatas, et lambad terved ja koer ka hoitud. Võitlus nendega oli karm, hundiaugud, jaht jms. Ega nüüdki sellest loobuda saa. Karja juhiks peeti meie kandis emahunti. Karm loodud, karmid kombed. Aga huntidega koos tuleb ulguda ja vajadusel “tõmmata hundi või koera nahk silmadele. Nii arvab Alutaguse maadel kasvanud ja toimetanud loodusesõber, bioloog. Huvitav oleks hundi auks teha veel üks jooks hundijooks, siis ka maskid sobiksid. Kasvõi pärast Kadripäeva, nii saaks tähtpäeva hiljuti sündinud rahvusloomale, kas või nii. Siis algab hundijahi aeg. See arvamus nagu COMPAKT.
Väga hariv ja mõtlemapanev kirjatükk. Aitäh.