Igasse kooli oma õnnetreener!

Hetk Erickson Internationali meeskonna-coaching’u koolituse lõpetamiselt. Fotod: erakogu, Intelligentne Grupp

Suvisel Paide arvamusfestivalil oli üks arutlusteema „Igale koolile oma ÕNNEalajuhataja“.

Sellega seoses arvati, et õpetajal võiks olla võimalus kord kvartalis psühholoogi või terapeudi vastuvõtule minna, et ta ei kibestuks ega elaks oma kibestumist õpilaste peal välja. Terapeudi juurde lähed aga enamasti alles siis, kui valu on juba väljakannatamatu, oled läbipõlemise serval või juba kuristikku kukkunud. Miks ei lähe me õpetajale appi palju varem?

Olen endine läbipõlenud õpetaja. Õpetasin 25 aastat inglise keelt ja olin oma ametis väga hea – õpetaja-metoodik, aasta õpetaja tiitel, tänulikud lapsevanemad, kiidusõnad endistelt õpilastelt, kellel polnud probleeme ingliskeelses maailmas hakkamasaamisega. Osalesin aktiivselt Eesti hariduselu edendamise projektides ja õpetasin õpetajaid („Õppimiskeskne õpetamine“, „Õppides loon ennast“, „Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujunemiseks“).

Aga viimastel kooliaastatel ei tundnud ma enam varasemat õhinat, rõõmu ja mängulusti, asemele oli tulnud tülpimus ja … viha. Ma olin tühi. Olin üha tigedam õpilaste peale, kes ei tundnud huvi, ei teinud kaasa, ei „süttinud“. Kujuta ette, mina raiskan oma õhtuid ja nädalavahetusi põhjalikult tundideks valmistudes, aga nemad … Töötasin veel rohkem ja vihasemalt, kuni mu mees seadis ultimaatumi: kas muudad midagi põhjalikult või ma ei jaksa enam sinuga koos elada.

Ja ma läksin koolist ära. Ega ma tegelikult teadnud, mida ma võiksin või tahaksin teha. Hariduselt filoloog, tegin üsna loogilise otsuse: hakkan tõlkijaks. Leidsingi tööpakkumise, kus otsiti tõlkijat finantsvaldkonnas töötavasse firmasse. Ja nii tõlkisin kümme aastat finantsaruandeid, maksumuudatusi ja lepinguid. Õppisin palju juurde, aga armastust rahamaailma tekstide vastu ei tulnud. Tuli hoopis neli aastat depressiooniravi ning lõpuks koondamine ja töötukassa. Ja siis coaching.

Erickson Internationali koolitusprogrammis „The Art and Science of Coaching“ osaledes sain aru, et muutusi ei ole õige teha lihtsalt meeleheitest ja teadmisest, et endistviisi enam edasi ei saa. Et muutuste tegemine rahuldust pakuks, peab olema selge nägemus sellest, mida sa oma edasisest elust tahad. Peab julgema ja oskama unistada. Kui oleksin saanud 12 aastat tagasi rääkida kellegagi, kes oleks aidanud mul sügavale endasse vaadata ja unistada, kes teab, võib-olla tähistaksin varsti oma 40. õpetaja-aastat. Või oleksin idufirma omanik. Või … Sest millest oskad tõeliselt unistada, selleks oled ka võimeline.

Mis on kootsing?

Kahjuks ei ole seni leitud sõnadele „coach“ ja „coaching“ häid eestikeelseid vasteid. Eesti keele instituut soovitab „kootsi“ ja „kootsingut“, kuid uude ÕS-i pole need veel jõudnud. Mõnikord nimetatakse coach’i arengutreeneriks, sest ta aitab inimesel keskenduda sellele, mida ta tegelikult tahab ja kuidas soovib tulemuseni jõuda.

Pealtnäha on coaching lihtsalt kahe inimese jutuajamine, aga tegelikult on see dialoog sinu endaga. Coach ei anna hinnanguid ega nõu, ta ei jaga oma kogemusi ega taha sind n-ö parandada. Coach kuulab, küsib, peegeldab. Ta aitab sul ise küsimustele vastused leida. Mida sa tegelikult tahad? Miks see sulle oluline on? Kuidas sa saaksid seda, mida tahad? Millest alustaksid? Kuidas sa tead, et oled kohale jõudnud?

Coach ei lase sul keskenduda sellele, mida sa ei taha, vaid paneb mõtlema, mida sa päriselt tahad. Üks coaching’u oluline osa on unistamine, visualiseerimine. Midagi ette kujutades tekivad niisamasugused närviseosed nagu midagi reaalselt kogedes. Aju saab signaali: „Kuule, sa oled seda juba teinud ja said hakkama. Ära karda, see on võimalik. Hakka aga pihta!“

Õpetaja hakkab särama!

Paraku on õpetajal väga palju kohustusi, vastutust, suhtlemist ning sageli ei ole saadud tagasiside just kõige toetavam. Ja need pidevad muutused: uued õpilased, ümberkorraldused kooli struktuuris või täiesti uus kool ja veel ja veel ja veel … Mõni ime siis, et kaob eneseusaldus, motivatsioon, loovus ja töörõõm.

Minu klientide seas on olnud päris palju õpetajaid, kelle rahulolu iseenda ning oma töö ja eluga on coaching’uprotsessi alguses üsna madal. Vestluste jooksul olen aga näinud imelisi muutusi. Võtame näiteks õpetaja, kes esimesel vestlusel arvas, et muutused kooli struktuuris tähendavad talle kogu ta senise töö mahaviskamist ja ta ei teagi, kas tahab enam koolis jätkata. Pool aastat hiljem rääkis ta mulle, kuidas ta tunnis särab ja õpilasedki märkavad seda. Kõik laabuks tal nagu iseenesest. Ta tunnistas, et pole kunagi varem enda ja oma tööga nii rahul olnud. Ta suutis oma teemade ja probleemidega vabalt ja avameelselt tegeleda ega kartnud enam otsa vaadata oma tulevikule, kas või 70-aastasele iseendale.

Minu teisel kliendil oli esimestel vestlustel väga raske loobuda kurtmisest ja välja mõelda, mida ta tegelikult tahab ja milline tulevik talle rõõmu tooks. Kui küsisin temalt protsessi lõpus, mida coaching talle andis, kõlas tema vastus: „Sellega on naljakad lood. Asjad on lihtsalt hakanud juhtuma. Kui oled mingid teemad enda jaoks läbi arutanud, siis hakkad neid kuidagi reaalsemalt nägema. Probleemid tunduvad lahendatavad või ei olegi need enam üldse probleemid. Asjad on hakanud kummalisel kombel kuidagi ise paika loksuma“.

Tõsiselt iseendasse vaatamine võib teinekord ka väga üllatada. On juhtumeid, kus coaching on toonud pinnale inimese endagi eest varjul olnud soovi võtta endale juhi roll. Aga on ette tulnud ka vastupidist: inimene on jõudnud arusaamisele, et juhi positsioon ei ole see, mis talle rahuldust pakub.

Coach ei lase sul niisama rõõmsamast tulevikust unistada. Vestluste ajal paned sa tema abiga paika tegevusplaani, mida järgides saad oma soovid reaalsuseks muuta. Kõva häälega välja öeldud lubadus kohustab tegutsema, ütles üks õpetaja coaching’ule tagasisidet andes. Teine tegi coaching’uperioodil ära pikalt edasilükatud remondi oma korteris. Tema enda sõnul on ta tohutult rahul koduga, mis tal nüüd on.

Mõnikord ongi rahulolematuse taga otsuste edasilükkamine – tead küll, et pead ära otsustama, aga ei julge-oska-viitsi seda teha. Üks mu klient oli juba mõnda aega mänginud mõttega, et peaks keskkonda vahetama, kolima, kuid tegutsema ei asunud. Kuni coach’i küsimused aitasid tal selgesti näha: otsusta ära, saad eluga edasi minna. Klient pani vestluse ajal täpselt paika, kellega ja millal ta ühendust võtab, mida küsib ja millest räägib. Nüüd on ta juba mõnda aega uues koolis tööl ja paneb arhitektiga paika viimaseid detaile oma uue kodu planeeringus.

Neli-viis kuud vestlusi

Olulised muutused ei sünni kiiresti ja seepärast on coaching pikaajaline protsess, mis kestab neli-viis kuud ja sisaldab kuus kuni kümme vestlust. Õpetajad on vestlustel otsinud enda seest vastuseid kõige erinevamatel teemadel, näiteks kuidas planeerida tunde nii, et endal ka põnev oleks, mismoodi suhelda lastevanematega, et mu sõnum neile kohale jõuaks, kuidas rääkida juhtkonnaga, et mu arvamust kuulda võetaks, mil viisil klaarida suhteid kolleegiga, kellega suusad on risti läinud, kuidas kasutada oma aega nii, et kõik saaks tehtud jpms.

Elukestva õppe strateegias on muu hulgas kirjas, et Eesti kooli ja kogu haridussüsteemi areng pole mõeldav enesekindla ja oma tööst rõõmu tundva õpetajata. Coaching on üks võimalus aidata kaasa, et meie koolides oleks rohkem enesekindlaid, rahulolevaid ja oma tööst rõõmu tundvaid õpetajaid ning et õpetaja maine tõuseks.

Üks coaching’us osalenud õppealajuhataja on öelnud, et igas koolis võiks olla oma coach, kellega õpetajad saaksid kõikidest asjadest rääkida. Ehk siis igasse kooli oma õnnetreener! See üleskutse võiks uues haridusstrateegiaski, mida praegu koostatakse, mingil viisil sees olla.

TIINA NURM on lõpetanud TÜ inglise filoloogia ning TLÜ pedagoogika magistriõppe. Töötanud inglise keele õpetaja, täiskasvanute koolitaja, tõlkija ja keeletoimetajana. Ta on läbinud Erickson Internationali lahenduskeskse coaching’u koolitusprogrammi „The Art and Science of Coaching“ ja meeskonna-coaching’u kursuse „High Performance Team Coaching“. Erickson Internationali programmil on rahvusvahelise coach’ide liidu ICF (International Coach Federation) akrediteering.