Kuidas spetsialiseeruda inimeseks? Hariduskongressi järelmõtteid

12. dets. 2018 - 5 kommentaari
Tiiu Kuurme.

Tiiu Kuurme.

Kes ei teaks, et alguses oli Sõna. Ja mitte raha. Hariduskongressiga just nii oli. Sõna ehk idee teha taoline suurüritus ütles kaks aastat tagasi välja emeriitprofessor Viive Ruus, kes ise ei jõudnud kongressi ära oodata.

Raha ei olnud ja niipea ka ei tulnud. Aasta tagasi oktoobrist alates hakkas koos käima grupp entusiaste, kes tasapisi mõtet edasi arendasid. Nad tegid seda vabatahtlikult, saades vastu tegemisrõõmu ning osalejate tänulikkuse. Korraldajateks kujunesid Eesti kultuurikoda, Eesti haridusfoorum, õpetajate liit ja teaduste akadeemia. Peamine soov oli tuua kokku kultuuri- ja haridusrahvas, sest on põhjust muret tunda, et need institutsionaliseerunud valdkonnad on liiga lahus, dialoog on napp, inimesega toimuv teeb muret, rahvuskultuurid lahustuvad globaalsetes trendides, kirjaoskus väheneb, teaduse autoriteet langeb, vihameel suureneb ning protsessid hariduses on üha arusaamatumad. Kui inimesed saavad kokku ja neist asjadest räägivad, võib sellest midagi sündima hakata.

Kongressile eelnes kaks ümarlauda, ühel neist (rahvusraamatukogus) püüti sõnastada inimest tema suhestumise eri tasanditel. Teisel, mis toimus Viljandis, püüti sõnastada teemasid, millele pühendada töörühmade töö. Töörühmi kujunes üle 30 ning seegi töö, mida vedas hulk tuntud inimesi, oli vabatahtlik.

Riik, kus kodanikud on nõus nii töömahukal viisil ja nii olulistele asjadele oma aega ja energiat kinkima, võiks oma kodanike üle heameelt tunda. Kahtlemata kujunes kongressist eestluse elujõu väljendus ja tubli kingitus Eesti riigile saja aasta täitumisel. Niimoodi, südame sügavast igatsusest, loodi kunagi ka Eesti riik. Nagu mainis kultuuriminister Indrek Saar, poleks majanduslikel kaalutlustel keegi seda riiki tegema hakanud.

Lennuka idee elluviimine oli korraldamise käigus aeg-ajalt jalgupidi kinni maises mudas. Raha tilkus suure vaevanägemise peale jupphaaval, jäädes kolmandikuni kavandatud eelarvest. Mitmed rahakotiraudade valvurid pöörasid selja. Ent vaimuenergia suudab tekitada eimiskist nii lootuse kui ka selle täitumise.

Hariduskongressile tuli inimesi vähem, kui lootsime, ent siiski rohkem, kui kartsime. Viljandi päevale üle 300. Meie inimesed on väsinud ega jaksa enam käia rohketel kõneüritustel, kuivõrd nad teavad, et tavaliselt ei saa sõna tegudeks ja rohujuuretasandi rahvast ei kuulata üldse.

Ilus hele idealism

Kui rännata mõtetes tagasi, siis mis see kõik kokku oli? Pakun mõne subjektiivse mõttearenduse, sest küllap kujunes igaühe jaoks oma kongress tema tõlgendushorisondist lähtuvana.

Kongressi sõnavõtud olid taaskohtumine nende kahe mõõtmega, mis on kohe kohal, kui kõneks haridus ja kasvatus. Need on ilus hele idealism ja see, mis toimub päriselt. Ning nagu ikka, ei saanud need ka seekord kokku. Mõistagi oleks tahtnud rohkem kuulda, mis toimub nende vahel, miks pärisilm tõrgub ideid vastu võtmast.

Püüdmist selles suunas oli aimata strateegiate töörühmade juhtide sõnavõttudes. Elame sedasorti aja vaimu armust, millist meile teadaolev ajalugu ei tunne. Saame teateid kriisidest ja ohtudest, tajudes omaenese jõuetust. Paljud teavad, et peavoolu tee on umbtee, ja mida kaugemale seda mööda minna, seda kallimaks tulemus läheb. Ent kes oleks küll see, kes võimsa masinavärgi suunda muudaks? Maailmas, kus kõike hinnatakse ja väärtustatakse vaid rahas ning rahvus ja tema kultuur on maailma rikkuste ümberjagamisel pigem segav tegur!

Hele idealism peegeldus väljapeetud kujul meie presidendi Kersti Kaljulaidi ja Alberto Zucconi kõnedes. Ja neil ongi õigus, ideaalid on meie vaimne ühine vara. „Kui masinad teevad ära töö, saame meie spetsialiseeruda inimeseks olemisele,” kõneles president, kes kutsus kasvama kultuuri kaudu suuremeelseks.

Hariduse ülistamine ja pöördumine inimese kõrgema-parema loomuse poole oli läbiv Zucconil. Tulevikku kõndiva inimese saatesõnadeks kõlasid „empaatia“, „respekt“, „autentsus“, „usaldus“, „loovus“, „tasakaal“, „intuitiivsus“, „vastutus“, „terviklikkus“, „eksistentsiaalne sügavus“, „avatus“, „usaldus“, „intuitsioon“. See vooruste kataloog ei ole pärit ratsionaalse modernistliku kooli sõnavarast, ehkki pole sugugi võõras ka sajanditetagusele haridusdiskursusele.

Hariduse paradigma muutuse märksõnadeks pakkus Zucconi: „ideel põhinev“, „kontekstuaalne“, „elukeskne“, „väärtustele toetuv“, „transformatiivne“, „orgaaniline“, „sünteetiline“, „integraalne“. Kuidas sellisesse tulevikku minek välja näeb, jättis kõneleja enese teada.

Mis teeb inimese?

„Oleme praegu tagasi seal, kus olime sada aastat tagasi, uus on hästi unustatud vana,” alustas oma paneeliesinemist Margit Sutrop, kelle vanavanaisa oli olnud esimese vabariigi ajal ministri nõunik. Ka siis püüti õpetamine ja õppimine muuta inimesest lähtuvaks. Miks see meil ometi välja pole tulnud?

Miks jäävad paralleelteedena kulgema jutud sellest, milline meie haridus, meie kasvatus ja muu maailm olema peaksid, ja teisalt, mis toimub tegelikult? Mailis Repsil ei olnud laval kerge, kui pidi aru andma järjest väheneva armetu teadusfinantseerimise teemal ning vastama vihastele huvijuhtidele, miks neile nende töö eest palka ei maksta.

Meie mudakarvatriibuline tegelikkus on kompleksne, nagu väitis oma ettekandes Jüri Engelbrecht. Mittelineaarne, ennustamatu, kaootiline, tundlik ka väikestele muutustele. Haridussüsteem on sotsiaalne komplekssüsteem. Majandusteadlane Raul Eamets väidab: „Enamik soovitud üldpädevusi on seotud humanitaaria ja filosoofiaga.“ Ent miks ometi kaovad need õppekavadest ja kiduvad ülikoolides ning üle kõige troonib tehisintellekti ülistamine?

Nii nagu kunagi oli ühe teatud riigi sihiks kogu maa elektrifitseerimine, näib nüüd olevat kõigi Eesti koolide robotiseerimine. OECD suunitlusi refereeriv Pille Liblik tunnistab: „Tehnoloogiline areng paneb küsima, mis teeb meist õieti inimese?“ Ning jätab lisamata, et endiselt ei huvita vastus neid, kes määravad ära meie arengusuundi (sest siis tuleks sellega arvestada).

Ülikoolides on välise surve ajel saanud määravaks see, mida haridus ei ole ja mida haridusel pole vaja. Just nüüd võiks mängu tulla rahajutt, kui küsida: „Mis see kõik maksma läheb, kui silmas pidada võimsat bürokraatiaaparaati ja selle domineerimist?“ Inimese instrumentaliseerumisest ja hariduse alandumisest poolhariduseks kirjutasid 60 ja enam aastat tagasi valuliselt Frankfurdi koolkonna klassikud.

„Inimloomus ei muutu,“ kordub refräänina Mika Waltari paksus „Sinuhes“. Sellega peab autor silmas, et ei muutu pahede loomus. Meil pahedega ei tegelda, neid ka ei nimetata nimepidi. Mingi nähtamatu käsi alandab haridust ja seeläbi inimest ning kultuuri. Ja ometi pole ta neist jagu saanud.

Liiga sügavuti on kultuuriliselt settinud see, kuidas inimene võiks olla õilis, milline süvavaimne protsess on kasvatus, kust leiab inimene oma väärikuse. Selle püsimine kultuuriliste tähendustena meie väärtusruumis, meie loojate loomingus ja inimeste meeltes ei ründa SKP eelarveridu, nagu ei maksa rahas midagi ka empaatia, respekt, vastutus, autentsus ja loovus meie koolide seinte vahel.

Väärtused, mis oleksid meie laste turvaruum maailmatuulte eest. Ometi kõlas teadlaste vestlusringist: „Kes selle kõik kinni maksab?“ Juttu oli individuaalsetest õpiradadest. Tõepoolest, Eesti on rikkam kui kunagi varem, ent enam pole raha, et maksta kinni pedagoogilisele avalikkusele suunatud erialaajakirja ilmumine, mille veerud oleksid avatud diskussioonideks, mitmesugusteks mõttekäikudeks, mitte nii väga kõrgtasemelisteks (indeksiga märgistatud) uurimusteks, mille sisu oleks aga see, mis inimesi tõeliselt huvitab, õpetajate, õpilaste, üliõpilaste mõtteavaldused ja ideed, uurijate esseed ja teaduse populariseerimine. Selliseid ajakirju ilmus meil läbi okupatsioonide katkematult alates 1919. aastast kuni 2012. aastani, mil suleti Haridus. Raha sai otsa.

Selg sirgu!

Nii ongi jäänud veel kultuuriline tähendushorisont. Et see, mis inimeses ilus, ka tõesti elab, ning eriti igatsus selle järele, võib veenduda MTÜ Loovhariduse suvistes Villevere noortelaagrites, kus nädalate kaupa oma mõtetes unistuste kooli kujundatakse ja iseeneses selgust otsitakse. Need noored väljendasid oma valu ja soove täiskasvanuile kongressi Estonia päeva videokõnedes.

Meie uuringutes ning kasvatus- ja hariduskõnelustes pole õieti sugugi käsitlemist leidnud võim ja selle toime, mis on olnud pikki aegu mõjukas ja paljusid mõtlejaid kaasa haaranud diskursus nii meie põhjanaabrite juures kui ka rahvusvaheliselt. Millist võimukasutust toodame tegelikult oma kasvatuspraktikates, millise vormi võtab noorte arusaam elust meie igapäevakoolis, kuidas paneb nähtav ja nähtamatu võim tegema seda, mida ei tohiks ega tahaks – kui tunda ja teada seda kõike, oleks juba seeläbi maailm väheke parem paik, sest teadvustades saab inimene rohkem aru, mida ta teeb.

Kongressi sõnavõttudes võimust ei räägitud. Aga räägiti armastusest. Viivi Luige isamaakõnet kuulati hinge kinni pidades: et kui mõni rahvas ei suuda hoida oma isamaad, siis lükkab ta paigast terve maailma tasakaalu; et kõikjal, kus asjad ei toimi, on võtmekohaks armastuse puudus; et haridus on see koht, kus otsustame, kas armastame oma maailma ja oma lapsi, et mitte neid maailmast välja heita. Kuigi maailma ehitavad surelike käed, ei tohi teda ennast muuta sama surelikuks. „Otsused, mis kas moonutavad isamaa palet või pühivad seda puhtamaks, on alati konkreetsed,“ ütles kirjanik.

Kas käib kõik tõesti üle meie pea? Või on taas aeg ajada selg sirgeks ja vajame ehk uut iseseisvuse väljakuulutamist vaimses mõttes? Ikka ja üha tajume oma olemise eksistentsiaalset haprust, ja nagu alati, jäävad pääseteeks haridus ja kultuur, millele kunagi ei jätku raha. Kõik ju toimib, milles küsimus, koolid, ülikoolid, muuseumid, raamatukogud, kultuurimajad, huviringid. Neid hoiab toimimas enamaltjaolt naiste nähtamatu alatasustatud või tasustamata töö. Nad jaksavad lõputult. Nad tegid teoks selle kongressi.

Hariduskongress peavoolu meediasse ei jõudnud. Vastupidiselt peavoolu tehnoloogilistele ning võimuvõitluse trendidele oli kongressi kõigi päevade punaseks juhtlõngaks inimese teema. Nädal varem pidasid meie põhjanaabrid oma ajastukriitikaküllast kasvatusteaduste aastakonverentsi, pealkirjaks „Tõde, ilu ja headus kasvatuses“. Kas õhus on lootust, et tuul võibki muuta oma suunda?

 


5 kommentaari teemale “Kuidas spetsialiseeruda inimeseks? Hariduskongressi järelmõtteid”

  1. Kaire Viil ütleb:

    Kogen hariduses pidevalt mõtet, et tehnika ei muuuda inimeseks olemist. Ma ei olnudki eriti üllatunud, kui gümnasistid väitsid, et nõustuvad e-õppega vaid äärmistel juhtudel. Õppimine oli ja jääb suhtluspõhiseks.

  2. Reet ütleb:

    Braavo, Tiiu!

    Toetan ja jagan Sinu seisukohti,eriti seda,
    – Kongressi sõnavõtud olid taas kohtumine nende kahe mõõtmega, mis on kohe kohal, kui kõneks haridus ja kasvatus. Need on ilus hele idealism ja see, mis toimub päriselt. Ning nagu ikka, ei saanud need ka seekord kokku. Mõistagi oleks tahtnud rohkem kuulda, mis toimub nende vahel, miks pärisilm tõrgub ideid vastu võtmast.

    Lisan veel mõned mõtted, mis Viljandi päeval ilmnesid meie 10 liikmelises täiskasvanuhariduse rühmas ja mida ise oluliseks pean.

    1. Meie väikeses riigis on olemas juba perekondade kaupa inimesi, kes ei tööta ega õpi! Miks see on nii, kas keegi uurib probleemi tekkepõhjuseid? Ühe lahendusvõimalusena nägime kohustusliku lasteaia aasta täitmisel ema või isa suunamist kõrvalruumi kursusele, häälestusele, eneseleidmisele.

    2. Eestlastel on vanasõna – ei tule kurvast peest rõõmsat peeru! Sestap ei maksa arvata, et eestlane õpib ainult töö leidmise või tegemise pärast, ikka elukvaliteedi pärast ka!

    Ja nüüd avatud klassiruumist, millest arukad inimesed juba ammu loobuvad ja mis täiskasvanuhariduses ei tuleks kõne allagi (kuigi ministeerium seda soosib).
    Nagu teame, on meil igasuguste häiretega lapsed ühisõppes, vaatamata sellele, kas neile jagub personaalseid toetajaid või jääb ka see õpetaja kanda. Ometi on teada, et need lapsed (keda miskipärast on üha rohkem) vajavad rahulikku ja stabiilset keskkonda, et keskenduda. Nüüd on siis 20 lapse asemel 40 või 60 õppurit suures ruumis koos 2-3 õpetajaga ja sellest tulenev müra ning õpiprotsesside juhtimisraskused kulutavad osapooli halastamatult. Kui otsustajad aru pähe ei võta, tuleb taas individuaalõpe ja üha rohkem erakoole. Aga järsku see ongi võimulolijate vaikne valik!

    Tõsi, inimene õpib kogudes, kogedes ning kogemata. Mida siis meie mehed kogevad, et nad ei taha enam ka kogemata koguda teadmisi enesest ja ümbritsevast maailmast?

  3. Lembit Jakobson ütleb:

    Peavoolu meediat ei huvita enam see, mis hariduse andmises toimub? Küsin, keda see ülepea huvitab.
    Kas eesti õpetaja saab tänapäeval aru, mis asja ta koolis üleüldse ajab? Kui ühiskond ei tunne enam huvi koolimaailmas toimuva ning selle maailma toimimise vastu, siis on midagi väga mäda selles riigis. Miks see nii on? Mida teha, et see poleks nii?
    Need on probleemid, millele peaksime vastust otsima. Aga me ei tee seda. PISA testide ja e-riigi positiivne maine ei lase meil enam tegelikult süüvida sellesse, et tegelikult oleme allakäigu trepil. Meie tulemused on seepärast täna veel suhteliselt head, et teistes maades õpivad heaoluühiskondade lapsed veelgi vähem kui meil.
    Kui keegi vaatas kunagi filmi hiina koolide õpetajatest Inglismaal. Siis peaks tal olemas meeles see fakt, et see materjal, mis Hiinas matemaatikas õpetatakse.. Selle õpetamiseks ja omandamiseks kulus Hiinas (6.kl.) veerand tundi, Inglismaal nädal.Kommentaarid on vist liigsed.

  4. Lea ütleb:

    Suured tänud Tiiule, et südamevalu sunnil nii häid ja vajalikke artikleid kirjutab.

  5. Laine ütleb:

    Oleme muretsejad või hoopis kõrge lennuga, aga tiivad ei kanna. Rikkamad ja elame paremini kui kunagi varem. Ja raha, raha, raha, seda ei jätku kellelgi ja millekski. Suured rahad kaovad kui mutiauku. Ilusad valed küll, aga mõtle, kui ilusad. Heldime Tootsi lugudest ja õpetaja Laurist, kes kinkis Arnole viiuli. Aga tõsilugu oli hoopis, et õpetaja prototüüp oli vene keele õpetaja ja teistes koolides mitte just ei kuulus ega hea. Aga viiuli Arnole tõi kooli ta isa, kes palus selle üle anda pojale. Selle asja salgas hea õpetaja maha. Õpetaja ütles: tee pool tööd kui tervet ei oska. Kas ka tööandja on nõus nii ütlema ja ikka täispalka maksma? Pahed kasvavad koos inimestega ja peavoolu salatsemised on selle tõenduseks. Kui pea enam täisteksti või veel hullem -filosoofilist teksti – mõista ei suuda, siis on parem puhuda juttu robotiga. See ei arva midagi ega pane ka hindeid. Suundumised ja tagajärjed on omavahel põhjuslikult seotud, kui olulisim osa haridusest, hingeharidus ja kasvatus puudulikud. Ei imesta kõik on omavahel seotud kasvamises.