Margus Pedaste: Usun, et kutsestandard arendab iga õpetajat

14. dets. 2018 Eda Tagamets - Margus Pedaste: Usun, et kutsestandard arendab iga õpetajat kommenteerimine on välja lülitatud

Margus Pedaste.

5. detsembril tunnustas Kutsekoda oma aurahaga pikaajalisi kutsesüsteemi arendajaid. Järjepideva töö eest kutse­standardite ja -eksamite arendamisel hariduse vallas pälvis tunnustuse hariduse kutsenõukogu esimees, Tartu ülikooli Pedagogicumi juhataja professor Margus Pedaste. Kutsesüsteemi 20. aastapäeval on paslik tunnustatut õnnitleda ning küsida, kuidas õpetajakutse süsteem elab ja areneb.

Miks õpetajate atesteerimise vana süsteem ei sobinud?

Varem atesteeriti ja anti ametijärke nii, et fikseeriti millegi tegemine. Näiteks olid õpilased edukad olümpiaadil ja see andis õpetajale atesteerimisel punkte. Aga sellega ei hinnatud õpetaja kompetentsust. Võib-olla oli õpilaste olümpiaadivõidu taga hoopis huvikooli tugev töö? Samuti läks kirja avaliku õppematerjali koostamine ning sellena kvalifitseerus sisuliselt üks veebileht. Paljud atesteerimiskriteeriumid olid suunatud oma klassist väljapoole – näiteks ainesektsiooni juhtimine. Kutsestandard väärtustab rohkem õpetaja tööd oma koolis või lasteaias ning oma klassis või rühmas. See ei ole preemia tegevuse tunnustamiseks, vaid kirjeldab tunnuseid, millele peab vastama, et edukalt õpetajana töötada.

Kes otsustab, milline peab olema meie õpetaja?

Eelkõige kirjeldab õpetajate enda kogukond või tsunft, missugune peab olema nende kogukonna liige. See ideoloogia tuli eriti eredalt esile 1990. aastate keskel, kui logopeedid tõesti kirjeldasid ise ära oma kutsestandardi ja on seisnud oma kogukonna kutsenõuete järgimise eest tööturul. 2012.–2013. a oli Eesti õpetajate liit samasuguse protsessi keskmes, lisaks osalesid Eesti haridustöötajate liit, koolijuhtide, lasteaednike, koolitajate esindajad. Oleme kogu aeg liikunud ühes suunas ilma põhimõtteliste vastuoludeta. Ülikoolidele on kutsestandard aluseks nii õpetajate esmakoolituse kui ka täienduskoolituse pakkumisel.

Õpetaja ei mõista, miks ta peaks hakkama jälle kellelegi midagi tõestama, kui tal on kõik hästi.

Ei peagi. Aga samas, kust ta teab, et kõik on hästi? Kutsete süsteemil on neli peamist eesmärki ja neist kõige olulisem on anda alus kompetentsuse hindamiseks. Küsimus ei ole teistele tõestamises, vaid iseenda hindamises. Maailm muutub ja kui sa eile olidki kompetentne, siis täna ei pruugi enam olla. Kutsestandard annab raamistiku iseenda analüüsimiseks; see on võimalus saada professionaalse kõrvaltvaataja pilk ja Eestis on seda kasutatud üle 100 000 korra – nii palju on meil kutseid kokku välja antud. Kehtivaid õpetajakutseid on 1366 ning sellele lisaks veel kutseõpetajate, eripedagoogide, noorsootöötajate jt hariduse kutsenõukogu pädevusvaldkonda kuuluvad kutsed ning paljud muud valdkonnad.

Seega võiks ka koolis töötav ja kvalifikatsiooninõuetele vastav õpetaja kutset taotleda?

Oluline pole, kas õpetajal on paber. Oluline on, et kõik õpetajad oleksid professionaalid, ja professionaali üks tunnus on, et ta analüüsib ja arendab ennast. Kutsekoja konverentsil leidis professor Marju Lauristin, et tema ei vasta suures osas õpetaja kutsestandardile, kuigi on 50 aastat õpetaja olnud – järelikult on süsteemil midagi viga. Mul on väga hea meel, et õpetaja Lauristin võttis standardi kätte ja asus ennast hindama. Mul on kahju, et ta ei jõudnud analüüsimiseni, kas tal on vaja endas midagi muuta. Äkki ei ole viga süsteemis, vaid meie ettekujutuses, et maailm meie ümber ei ole muutunud ja oleme piisavalt kompetentsed. Ma usun, et kutsestandardist leiab iga õpetaja midagi, milles ennast arendada.

Otsest motivatsiooni kutse taotlemiseks ei ole, sest õpetaja töötasu see ei mõjuta?

Kutsekoda ei saagi töö tasustamise aluseid mõjutada. Õpetaja kompetentsus näitab ikkagi seda, milleks ta võimeline on, mitte seda, kui palju ja kui keerulisi tööülesandeid ta täidab. Üha enam on koole, kus kutse olemasolu arvestatakse, aga toome kõrvutuseks näite, et ülikoolis võib doktorikraadiga õpetada nii lektori, dotsendi kui ka professori ametikohal. Kraad näitab kompetentsust, palganumber peegeldab ametiülesandeid. Ülesandeid omakorda jagab koolijuht. Üldjuhul on meil ootus, et kõrgema kutsetasemega õpetajal on rohkem kolleegide toetamist, juhendamist, uurimist, õppematerjalide väljatöötamist. Kui see nii on, siis on igati õigustatud ka suurem palk. Tõsi, selleks peab riik raha tagama.

Kas koolijuhid väärtustavad kutsesüsteemi?

Paljud teevad seda, kuid kõik ei ole teemaga piisavalt kursis. Ometi on kutse­standard ka koolijuhile hea töövahend personalijuhtimiseks ja töötajate professionaalseks arendamiseks. Olen vestelnud kahe koolijuhiga, kes rääkisid lugusid, kus nende kooli õpetajad läksid uue standardi järgi meisterõpetaja kutset taotlema ja esimesel katsel ei saanud seda, sest kuigi nad olid tublid õpetajad, nägi komisjon nende puudujääke just oskuses end analüüsida. Õpetajad ei järeldanud, et nad ei kõlba või on süsteem kuidagi vale, vaid jätkasid enda arendamist ning kokkuvõttes tõid kogu koolimeeskonda uutmoodi mõtlemise ja suhtumise.

Kas koolijuhil on kutsestandard?

On koolijuhi kompetentsusmudel, mida koolijuhid ise arendavad. Seda võib sisuliselt vaadelda kutsestandardina, kuigi see pole nii vormistatud. Koolipidaja võiks seda arvestada koolijuhi tööle võtmisel. Aga ta võiks küsida ka direktoriametisse kandideerijalt, kuidas too kavatseb toetada õpetajate professionaalset arengut kutsestandardis kirjeldatud kompetentsidest lähtuvalt.

Ma kuulen ikka õpetaja vastuväidet, et tal pole töö kõrvalt aega kutse taotlemise protsessi läbi teha.

Mis siis saab, kui südamekirurgil pole aega operatsioonitehnikat selgeks õppida? Kui õpetaja ennast ei analüüsi, võibki ta teha palju mõttetut tööd. Halvimal juhul võib ta lapse elu täiesti ära rikkuda. Meil on liiga palju inimesi, kes haridussüsteemist välja kukuvad ja elu hammasrataste vahele jäävad. Kui meie õpetaja tegelik tööaeg on väidetavalt 50 tundi nädalas, siis kui palju sellest kulub professionaalsele enesearendamisele ja mis võimalusi selleks kasutatakse? Täienduskoolitus, lugemine, kolleegide tundide vaatlemine, professionaalses õpikogukonnas osalemine? Õpetajal on inimeste elude eest suur vastutus.

Kas selle vastutuse eest makstakse väärilist palka?

See on valede poliitiliste otsuste küsimus. Meil räägitakse suurte taristu­objektide, maanteede ja sildade maksumusest. Võiks küsida, kui palju saaks selle eest tõsta õpetajate palku. Või teine näide: hiljuti rääkis professor Peeter Saari, et Eestis ostetavate esoteerikatoodete kogumaksumuse eest võiks iga õpetaja saada 3000 eurot aastas palka juurde. Äkki see esoteerika on õpetajate tegemata töö? Kui nad teeksid paremini tööd, siis poleks seda raha võib-olla vaja kulutada.

Õpetajad ostavad ka esoteerikaraamatuid! Kas selles on süüdi õpetajate õpetajad?

See on mõnes mõttes nõiaring. Hea seegi, et õpetajaks tulevad õppima üldjuhul need, kel on endal häid õpetajaeeskujusid. Me püüame kujundada olukorda, kus vastutustundlikud professionaalid töötavad mõtestatult ja eesmärgistatult. See – õpetajate kollektiivne tõhusus – sõltub väga palju koolijuhist. Nüüd, pärast haldusreformi, on kohalikel omavalitsustel kui koolipidajatel rohkem võimalusi hariduspoliitikat juhtida ning professionaalselt toetada. Stanfordis töötades nägin, kuidas Palo Alto koolipiirkonnas oli üles ehitatud süsteem koolijuhtide sisuliseks valimiseks ja nende töö toetamiseks. Meil olid need võimalused seni vaid suuremates linnades. Väikses kohas jääb koolijuht üksi ja see pole hea.

Kuidas näevad meie õpetaja kutse­standardid välja rahvusvahelisel taustal?

Eesti kutsekvalifikatsioonide kaheksa­astmeline raamistik (kus seitsmes tase tähendab tippspetsialisti) on seostatud vastava rahvusvahelise raamistikuga ja nii on see paljudes riikides. See võimaldab kutseid omavahel võrrelda, kuigi Eesti õpetaja kutsestandard ei pruugi täpselt vastata Läti või Soome omale. Meie kutsete ja standardite süsteem on arenenum kui paljudes teistes riikides.

Mis saab edasi? Praegu kehtivat kutsestandardit pikendati viis aastat?

Seadus näeb ette, et iga viie aasta järel vaadatakse kutsestandard üle. Töö muutmisettepanekutega käib, aga see võtab veel aega. On kolm peamist suundumust, mis peavad uuenenud kutse­standardis kajastuma: kaasav haridus, nüüdisaegne õpikäsitus ja digitehnoloogiatega seotud pädevused.