Meil õpib välistudeng eesti keeles

Narva kolledži fassaad. Fotod: Anna Markova

Tartu ülikooli Narva kolledžis õpivad välismaalt tulnud üliõpilased eesti keeles.

Olen märganud, et paljusid see üllatab. Ollakse harjunud mõttega, et välistudengite tõttu õpitakse Eesti ülikoolides üha rohkem inglise keeles ja et eesti keel on just ülikoolides kõige suuremas ohus. Kuid Narva kolledžis ei ole see nii. Välistudengite eesti keeles õppimisest kuuldes küsitakse minult uudishimulikult, kas Venemaalt tulnud tudengid õpivad meil samuti eesti keeles. Jah õpivad, ja mitte ainult Venemaalt, vaid ka näiteks Kasahstanist, Valgevenest, Mongooliast, Ukrainast tulnud. Eelkõige õpivad nad eesti keeles klassiõpetajaks, humanitaar­ainete ning vene ja inglise keele õpetajaks, aga ka infotehnoloogiks ja noorsootöötajaks – ja seda kõike eesti keeles.

Infotehnoloogiat õppiv Veronika Kudriavtseva tuli Narva kolledžisse Peterburist. Ta räägib eesti keelt paremini kui mõnedki vene gümnaasiumi lõpetajad.

Üliõpilase vaatevinkel

Vestlesin Veronika Kudriavtsevaga, kes tuli Narva kolledžisse infotehnoloogiat õppima Peterburist. Praegu õpib ta infotehnoloogia eriala esimesel kursusel, enne seda õppis kolledžis kaks semestrit ehk terve õppeaasta jagu eesti keelt. Jah, õppimist tuli tõsiselt võtta. Eesti keelt räägib Veronika peaaegu vabalt, ainult mõne eesti kõnekeeles harva esineva sõna tähendust küsib. Mitte sellepärast, et ta öeldu mõttest aru ei saaks, vaid soovides sõna tähendust täpsustada ning oma eesti keele sõnavara laiendada.

Veronika kurdab, et eestikeelseid õppeaineid on tal sellel õppeaastal oodatust vähem – suur osa õppest toimub inglise keeles. Nii kipub eesti kõnekeel ununema. Kaks semestrit eesti keelt õppides harjutas ta seda iga päev, nüüd oma eriala õppides aga juba vähem. Narvas ei räägita väljaspool kolledžit eesti keelt kuigi palju ja sellest on Veronikal kahju. Ta ütleb, et eesti keeles on kerge õppida, kuid lisab ettevaatuse mõttes, et eks eksamisessioon näitab, kui kergelt tal õppimine tegelikult läinud on.

Veronika õpib eesti keelt edasi, paraku peab ta seda tegema nüüd koos kohalike vene tudengitega, kes oskavad eesti keelt temast kehvemini. See üllatab Veronikat, sest temal on eesti keele tase B1, kohaliku vene gümnaasiumi lõpetanutel aga B2. Loodetavasti on see Eestis nii ainult Narvas, kus kohalikel vene noortel on vähe eesti keele praktikat.

Kuidas läheb välistudengitel, kellega koos Veronika kaks esimest semestrit eesti keelt õppis? Veronika arvates läheb igaühel neist nii, nagu nad eelmisel õppeaastal õppisid. Kes panustas eesti keele õppimisse rohkem, sel läheb paremini, kes vähem, sel kehvemini. Suurema või väiksema hoolega õppijaid on igal kursusel, ükspuha, mis ainet ka ei õpitaks, nendib Veronika.

Narvas õppides käib ta sageli Peterburis vanemaid vaatamas. Ei tihanud küsida, kui suur on tema kodu- või kodumaaigatsus, kuid olen kindel, et kodused igatsevad tema järele väga.

Narva kolledži eesti keele õpetaja Anne Reinsoo tõdeb, et kõige suurem üllatus on välisüliõpilaste jaoks meie õppemeetodid, õppekeskkond ja üldine õhkkond, mida võib nimetada demokraatlikuks.

Eesti keele õpetaja pilguga

Idast tulnud üliõpilastele õpetab aasta otsa eesti keelt ja on teatud määral ka nende tugiisik Anne Reinsoo. Anne ütleb, et välistudengitest sisseastujate motiveeritus ja õppimisvalmidus on suurem ning silmaring märksa avaram kui kohalikel sisseastunutel. Kuid välistudengite seas oli ka konkurents suurem – 26 õppekohale kandideeris 140 soovijat.

Anne Reinsoo sõnul on Narva kolledži kõik välistudengid intelligentsed noored, kuid nende lingvistiline võimekus on siiski erinev ning seetõttu on erinev ka eesti keele oskus, millega teisel õppeaastal erialaaineid õppima asutakse. On neid, kes erialaõpingute esimesel kursusel valisid võimalikult palju inglise keeles õpetatavaid aineid. Kui edukaks Narva kolledži eesti keele aastat pidada saab, sõltub iga õppija motiveeritusest, valikutest ning võimalustest oma eesti keele oskust arendada.

Enamik 2017. aastal õpetajaharidust omandama asunud tudengeid kasutas pärast eesti keele aasta läbimist võimalust õppida ühe semestri jooksul Tartus, peamiselt eesti keelt ja pedagoogika alusaineid. Anne Reinsoo tõdeb, et kõik tudengid, kes said valida Tartu semestri, seda võimalust ei kasutanud, mõni eelistas jääda õppima juba koduseks muutunud keskkonda Narva kolledžis.

Mille poolest erinevad piiri tagant tulnud tudengid meie oma üliõpilastest? Anne Reinsoo tõdeb, et kõige suurem üllatus on välisüliõpilaste jaoks meie õppemeetodid, -keskkond ja üldine õhkkond, mida võib nimetada demokraatlikuks. Meil eeldatakse igalt õppijalt õppimise iseseisvat korraldamist, oma seisukohtade ja arvamuse selget väljaütlemist, loomingulist panustamist iseseisvatesse töödesse. Mõnelgi välisüliõpilasel võtab kõige sellega kohanemine aega, aga just seda õppimise osa naudivad nad enim. Välisüliõpilased hindavad võimalust Eestis õppida kõrgelt, eriti innustab neid meie arutelude avatud ja rõõmus õhkkond.

Aineõpetaja nägemus

Aineõppejõuna ei osanud mina algul välisüliõpilasi omadest eristada. Paljud Narva kolledži tudengid, eriti IT-eriala üliõpilased, kellele ma sel semestril eesti keeles teadustöö aluseid õpetan, ei oska hästi eesti keelt. Mõne aja pärast märkasin, et probleem pole nii väga eesti keele oskuses kui selles, et nad ei tea, kuidas oma eriala õppida. Mõnele oli üllatus, et loetut või loengus kuuldut ei ole vaja peensusteni meelde jätta ning siis ümber jutustada, vaid seda on vaja mõista ning avardunud teadmistele tuginedes oma seisukoht kujundada. Selgitasin neile, et ei ole õigeid ja valesid seisukohti, on põhjendatud või põhjendamata seisukohad ning põhjendatud seisukohad võivad olla erinevad.

Sellise õppimisviisiga kohanemine võtab Narvas õppival välisüliõpilasel minu arvates üksjagu aega. Ta võib eesti keelt oma Narvast pärit pinginaabrist isegi paremini osata, tal võib haridustki rohkem olla, kuid harjumus oma seisukohti ise kujundada ja ka välja öelda vajab tekkimiseks aega. Eesti keele grammatika õpetaja Maarja Hein arvab, et eri­alaainete õppimist võib takistada seesama aastane eesti keele õppimise harjumus – keelt õpitakse valdavalt meeldejätmise ja äraõppimise, mitte mõtteviisi arendamise kaudu. Samuti märkis Maarja Hein, et ilmselt jätkab osa üliõpilastest ainetundides eelkõige eesti keele õppimist, süvenedes õppeaine sisulistesse küsimustesse alles teises järjekorras. Kes teab?

Minule on jäänud mulje, et eesti keele oskus areneb meie tudengitel eriala eesti keeles õppides edasi. Meil suudavad isegi lingvistiliselt vähe võimekad, kuid vähegi püüdlikud tudengid, kes esimesel kursusel eestikeelsete ainetega vaevu hakkama saavad, koostada kolmanda õppeaasta lõpus sisuliselt lausa suurepäraseid lõputöid, olgugi natukene konarlikus eesti keeles.

Kas on võimalik, et välismaalt tullakse Eesti ülikooli vaid eesti keelt õppima? Usun, et eelkõige tullakse Eestist saama demokraatlikku ülikooliharidust. Juba esimese semestri lõpus saab välistudeng meie kolledžis teada, et kui küsitakse näiteks, mis on teadus, siis peab vastama oma sõnadega. Loomulikult võib tunnis oma vastustele kinnituse leidmiseks arvutit või telefoni kasutada.