Mõned olulised tähtpäevad alushariduse ajaloos

14. dets. 2018 Mare Torm haridusloolane - Kommenteeri artiklit

Aegade algusest on laste põhitegevus lasteaias laul, mäng ja töö. Alati on tähistatud ka tähtpäevi ja peetud pühi. Jõulunäidendi „Püha öö“ kandsid Tallinna linna 1. lastepäevakodu lapsed ette 20. detsembril 1934. Foto: Eesti pedagoogika arhiivmuuseum

 

Armastus oma riigi, keele ja kultuuri vastu saab alguse kodust ning kohalikust kogukonnast maal ja linnas. Riiklike tähtpäevade tähistamisel on oluline roll ka haridusasutustel. Lasteaedade panus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamisse on olnud hindamatu. Saadud muljeid ja ülevaid hetki kannavad lapsed endaga kaasas aastakümneid hiljemgi.

Riiklike tähtpäevade kõrval on haritud pedagoogil vaja teadvustada olulisi ajaloolisi tähtpäevi, mis on olnud valdkonna arengus määrava tähtsusega. Kursisolek oma kutseala ajalooga on üks pedagoogilise kultuuri näitajaid. Allpool heidame pilgu neile alushariduse valdkonna olulistele tähtpäevadele, mis 2018. aastast eriti meenutamist väärivad.

70 aastat muusikaõpetaja ametikoha loomisest lasteaias

Tuginedes Friedrich Fröbeli (1782–1852) lasteaiapedagoogikale, on juba aastast 1840 olnud laste põhitegevus lasteaias laul, mäng ja töö. Et lapse ja ema vahel kujuneks tugev side, ilmutas Fröbel 1844. aastal teose „Ema-, mängu- ja hellituslaulud“, mis sisaldab 50 laulumängu. Fröbeli pärandit uurinud Anneli Loddes on avanud selle teose ühe mõtte: haridus algab lapse sünnihetkest. Raamat oli mõeldud käsiraamatuna lasteaia tegevustes nii emadele kui ka kasvatajatele.

Eesti Vabariigi ajal (1918–1940), mil järgiti valdavalt Fröbeli pedagoogilisi põhimõtteid, arendasid laste muusikavõimeid (peamiselt laulmist) kasvatajad. Üks neist, Tallinna 5. lasteaia omaaegne kasvataja, hiljem tunnustatud pedagoog ja juhtivmetoodik Meeta Terri (1906–1993) tundis juba Tartu lasteaednike seminaris õpinguid alustades muret lastele eakohase laulurepertuaari puudumise pärast. Tema sulest ilmus artikkel „Vokaalsest kasvatusest lasteaias“ (Eesti Kool, 1938, 8, 526–531), kus ta juhib tähelepanu liiga valjuhäälse laulmise kahjulikkusele. Lasteaiaõpetajal lasub tema hinnangul suur vastutus, et hoida kahjustumast laste hääleaparaati. 80 aastat tagasi ilmunud artikkel on aktuaalne tänapäevalgi, mil meedia abil vormitakse meie lastest juba koolieelses eas „staarikesi“.

Eesti Vabariigi annekteerimise ja okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal tsentraliseeriti teiste elualade kõrval kogu haridussüsteemi juhtimine. Hakkasid kehtima üleliidulised alusdokumendid, millele tuginesid Eesti NSV juhtorganite välja antud määrused, korraldused jm. See puudutas ka koolieelsete lasteasutuste tegevust. Tänapäeva seisukohalt parim tolleaegne otsus oli täiendada lasteaedade koosseisu muusikaala juhataja ametikohaga. NSVL ministrite nõukogu 1. novembri 1947 korraldusega lisati senisele tüüpkoosseisule muusikaala juhataja ametikoht – 0,25 koosseisulist ühikut iga grupi kohta. See tähendas nelja rühmaga lasteaias tervet ametikohta. Kui rühmakasvatajal oli kuuepäevase töönädala jooksul ette nähtud kuus tundi pedagoogilist tegevust päevas, siis muusikaala juhatajal neli.

Meeta Terri õpetas tulevastele kasvatajatele ja sotsiaaltöötajatele muusika metoodikat omaaegses Tallinna sotsiaal- ja kodundusinstituudis alates 1940. aastast. Lõpuks täitus ka tema ligi 20-aastane unistus koostada laulik. Nii ilmuski „Eelkooliealiste laste laulik“ (1954). Teise tolle aja muusika­kasvatajate hindamatu käsiraamatuna ilmus Aino Roomere koostatud kogumik „Muusikalised mängud ja tantsud“ (1958).

27. septembrist 2. oktoobrini 1948 toimus Tallinna 5. lasteaias (praeguses Tallinna Jaan Poska lasteaias) seminar tulevastele muusikakasvatajatele. Sealt algaski lasteaia muusikakasvatajate tegevus laste muusikavõimete süstemaatilisel arendamisel, millel on erakordne tähendus.

Milline on muusikaõpetuse olukord lasteaias praegu? Esimene murendamine toimus siis, kui lasteaias loodi liikumisõpetaja ametikoht ning selleks võeti muusikaõpetaja koormusest ära 0,5 ametikohta. Ajalehest töökuulutusi lugedes selgub, et mõnes 10–12 rühmaga lasteaias pakutakse praegu muusikaõpetajale 0,75 ametikohta varasema 2,5 asemel. Sel juhul ei saa me enam rääkida laste muusikaliste võimete arendamisest, vaid lasteaiast läbi kihutavast muusikaõpetajast, kes peab ette valmistama laste esinemisi kontsertideks. Juba Fröbeli ajast on teada: kui jätame ühes arenguetapis laste uinunud anded äratamata, pole seda kahju võimalik hilisemates arenguetappides korvata.

50 aastat programmi „Koolieelsest kasvatusest lasteasutuses“ sünnist

1960. aastast, mil haridusministriks sai Ferdinand Eisen (1914–2000), hakkas meie hariduselu, sh koolieelne kasvatus, uuenema. See puudutas ka erialast terminoloogiat, mille üks kujundajaid oli tuntud pedagoog Lea Nurkse (1904–1960, aastani 1941 Raud). Ta tõlkis eesti keelde venekeelse õpiku „Eelkoolipedagoogika“ (1949) jt dokumente. Just 1960. aastatest ongi kasutusel mõisted koolieelne lasteasutus, koolieelne kasvatus, koolieelne iga jt, mida keeleteadlased tänapäevalgi kasutada soovitavad.

Juba esimese Eesti Vabariigi ajal tõstatasid lasteaednikud küsimuse lasteaia töökavade ühtlustamisest, milleni siiski ei jõutud. Marta Haas (1901–1996) kirjutab oma mälestustes, et 1940. aastate lõpus olid kasvatajate töökavad väga loomingulised, st varasema perioodi vaimus. 1950. aastate lõpuks jõuti eesotsas Meeta Terriga selgusele, et Eesti NSV lasteaiad vajavad oma programmi. Ester Vee kirjast ühele kolleegile selgub, et ettevalmistusi selleks alustati 1959. aastal. Ester Vee oli tol ajal kolmas erialase kõrgharidusega õppejõud omaaegses Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogilises Koolis. Tema koostaski tulevase programmi aluse, millest hakkasid välja kasvama programmi teised osad.

Programmi koostamist ohjas haridusministeeriumi koolieelsete lasteasutuste valitsuse juhataja Rudolf Selg (1928–2007). Programmi ettevalmistamisel oli tähtis roll vabariiklikul koolieelse kasvatuse ainekomisjonil, kes hakkas haridusministeeriumi juures tegutsema oktoobris 1964. Töö ei läinud sugugi kergelt ning tekkis ka tagasilööke – ühel koosolekul 1966. aastal leiti näiteks, et tuleb teha muudatusi emakeele programmis. Lõpuks anti käsikiri 1967. aasta detsembris Valguse kirjastusele üle ning 1968. aasta septembris ilmuski haridusministeeriumi välja­andel „Koolieelsest kasvatusest lasteasutuses. Programm ja juhendid“ (toim Meeta Terri). Programmi autorid olid Stella Ernesaks, Ester Lepik, Linda Lilleaas, Eva Lootsar, Laine Mets, Agnes Piirma(a), Milvi Pohlak, Juhan Sõerd, Meeta Terri, Ester Vee.

Samal ajal tuli Moskvast 1968. aasta suvel korraldus, et kõik liiduvabariigid peavad tõlkima äsjailmunud üleliidulise programmi ning võtma selle töö aluseks. Siinkohal tasub rõhutada ja uhkust tunda, et Eesti oli ainus liiduvabariik, kes koostas oma autoritega emakeelse programmi. Väga tähtis on seegi tõsiasi, et sõimed ja lasteaiad asusid tööle ühtse programmi alusel. Lastesõim oli nüüdsest kasvatusasutus nagu lasteaed ja kool, mitte mudilaste hoiukoht.

1960–1980 olid epohhiloovad aastad koolieelse kasvatuse arengus – paljusid nende aastate vilju oleme nautinud tänaseni ega tohiks neid alahinnata. Siinkohal tuleb nõustuda Ferdinand Eiseniga: „Tuleb võimalikult säilitada ka nõukogudeaegses hariduskorralduses selitunud sotsiaalsed saavutused – hariduse üldine kättesaadavus, koolieelsete lasteasutuste laialt arenenud süsteem, huvihariduse võrk ja kättesaadavus, õpilaste klassi- ja koolivälise isetegevuse viisid, töö lastevanematega jm, mille pedagoogilist väärtust ei või eitada nende vastuvõetamatu välise ideoloogilise raamistuse tõttu.“ (Haridus, 1994, 2, 4)

25 aastat koolieelse lasteasutuse seaduse vastuvõtmisest

Tänavu 9. juunil möödus 25 aastat koolieelse lasteasutuse seaduse vastuvõtmisest Eestis. See 1993. aastal vastu võetud seadus on riigi tasandil esimene seaduslik õigusakt koolieelsete lasteasutuste kohta üldse.

Vaadates minevikku, tõstatasid selle küsimuse juba 1931. aastal Pärnu lasteaednike ühingu liikmed, kes olid Tartu lasteaednike seminari vilistlased. Nende koostatud märgukirjaga haridus- ja sotsiaalministrile Jaan Piiskarile ühinesid Tartu lasteaednike seminari vilistlaskogu liikmed. Märgukirjas on kahe esimese punktina kirjas:

1. Tuleb maksma panna lasteaedade suhtes eriseadus, nagu see on iga teise kasvatus- ja õppeasutiste tüüpide kohta maksev, milles oleks fikseeritud omavalitsuse, eraisikute ja eraorganisatsioonide lasteaiad, nende korraldus; õppe- ja kasvatusviisid, hoolekogud, pedagoogika nõukogud, õppe- ja kasvatusained jne.

2. Lasteaedade seadusega koos maksma panna lasteaednikkude õigused, kohustused, valimine, palgamäär, haigusekindlustus jne. Samavõrdselt kui see on maksev õpetajate suhtes. jt.

Tol ajal reguleeris lasteaedade asutamist puudutavaid küsimusi 1928. aastal kehtima hakanud eraõppeasutuste seadus, mis aga jättis lahendamata lasteaiatöösse puutuvad sisulised küsimused. Uuesti kerkis seaduse vajalikkuse küsimus üles 1930. aastate lõpul, kuid Aleksander Elango (1902–2004) arvates ei leidunud selle koostamiseks piisavalt lasteaia sisulist tööd hästi tundvaid inimesi. Seepärast keeldus ta ka ise tehtud ettepanekust.

Iseseisvuse taastanud Eestis võeti haridusseadus vastu 1992. aastal ning sellega seostuvad eri haridusvaldkondi puudutavad õigusaktid, sh koolieelse lasteasutuse seadus 1993. aastal. On uskumatu, et tänapäeval on see tõsiasi unustatud ning lähtutakse sellest, et kõnealune seadus võeti vastu alles 1999. aastal. Ei saa jätta märkimata, et OECD mitteliikmesriikidega koostöö keskuse 2001. aastal ilmunud kogumikus „Riiklike hariduspoliitikate ülevaated. Eesti“ leidub eksitavat informatsiooni nii kõnesoleva seaduse kui ka erakooliseaduse kohta (lk 44, 51, 57 jm). On häbiväärne, et materjale koostanud riigiametnikud ei vaevunud küsima ega konsulteerima valdkonna spetsialistiga ning saatsid OECD riikidele väära sõnumi, mis näitab meid halvemas valguses.

Koolieelse lasteasutuse seaduses on esmakordselt kasutusel mõiste alusharidus. Tagasiulatuvalt tehti muudatus ka haridusseadusesse, milles mõiste eel­õpe asendati mõistega alusharidus. Kahetsusväärsel kombel kohtab ajakirjanduses aeg-ajalt mõistet eelpedagoogika, mis on arvatavalt tuletatud sõnast eel­õpe. Sellist teadusdistsipliini ei ole olemas!

Kui vaadata seaduses kirjapandut, torkab esimesena silma laste piir­arv rühmas. Nii on maimikurühmades (1–3-aastased) rühma suuruseks sätestatud kuni 12 last, mudilasrühmades (3–7-aastased) 18 last ning liitrühmas kuni 16 last. Lasteaiapedagoogide palkade küsimust ei ole seaduses reguleeritud. Palgaküsimust ongi poliitikud veeretanud nagu kuuma kartulit praeguse ajani. Viimasel ajal on asjad hakanud küll paremuse poole liikuma, kuid haritud lasteaiaõpetajate põud on väga suur.

Lõpetuseks võib öelda, et tänapäeva alushariduse seisukohalt on nii programm „Koolieelsest kasvatusest lasteasutuses“ (1968) kui ka koolieelse lasteasutuse seadus (1993) põhjapanevamaid akte 20. sajandil.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!