„Popi“ puudutab olulisi teemasid

Tim kuulas lugu suure huviga ja elas Popile kaasa. Foto: Mai Grepp

Heliose kirjastuselt ilmus sügisel koolieelikutele mõeldud lasteraamat „Popi“. Teksti ja piltide autor on Soome lastekirjanik Katri Kirkkopelto ning raamatu on soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz. See on lugu kiusamisest, eneseusalduse kasvatamisest, tunnetest ja sõbra leidmisest.

Tagakaanel on lühike kokkuvõte raamatust:

„Popi oli õhinas. Ta kavatses esimest korda minna metsa, kuhu teised olid ehitanud onni. Popi oli selga pannud Välgumehe riided, sest Välgumees oli kõige kiirem ja julgem. Aga juhtus nii, et uued kaaslased ei võtnudki teda kampa, vaid lõid ukse tema nina ees kinni.

Õnneks oli olemas Vana, kellel on soe süli. Vana rahustavad sõnad lohutavad kurba loomakest. Koos Vanaga mõtleb Popi, mida teha, et teda mängu võetaks, ja milline on hea kaaslane. Lõpuks leiab Popi omale sõbra.“

Fotograaf ja raamatukujundaja Mai Grepp luges raamatut ette nelja ja poole aastasele Timile ning jagab enda ja poja muljeid.

„Saime selle raamatu kingituseks. Kuigi „Popi“ on pilkupüüdvalt kujundatud, ei oleks ma osanud seda poeriiulilt ise üles leida, sest lasteraamatute valik on ääretult suur.

Meile mõlemale raamat väga meeldis. Tihti kipub olema nii, et ilusate illustratsioonidega raamatus on tekst teisejärguline või jätab tõlge soovida. Selles raamatus on lugu ja tõlge mõlemad väga head, tekst voolab ning lugeda on mõnus ja ladus. Minu jaoks oli see raamat igas mõttes hea üllatus.

Tim kuulas väga tähelepanelikult ja uuris pilte, mis on imeilusad ja sügiseselt pastelsetes toonides. Ta esitas palju küsimusi, kommenteeris ja rääkis vahele oma juhtumisi, mis looga seostusid. Raamatus on ju hästi huvitavad tegelased: nad ei ole päriselt loomad, vaid olevused, kes meenutavad mingeid loomi. Poiss leidis iga looma jaoks mingi vaste: üks meenutas talle karu, teine kassi, kolmas suslikut. See, et tegelastel pole nimesid, vaid neid kutsutakse väliste tunnuste järgi – kõige pikem olend, mütsiga tüüp, sinijuukseline, tuttkõrv – jätab fantaasiale ruumi. Tim jälgis kogu aeg, mida keegi ütles või tegi, ning mõtles pidevalt kaasa. Ainult Vana kohta küsis, kes see on, ja ma pakkusin, et see võiks olla vanaema.

Mulle tundus, et ta sai ka raamatu sisust aru. Poiss elas Popile kaasa ja kurvastas, kui teised teda onni sisse ei lasknud ja mängu ei võtnud. Samas pani ta tähele, et ka Popi ise käitus halvasti, kui oma pahameele ja kurbuse Vana peal välja elas.

Mina tundsin, et see lugu on otsekui elust võetud, paari koha peal tulid koguni pisarad silma. Meenus, kuidas vanem poeg hakkas lasteaias käima ja tal oli seal hästi raske kohaneda. Kuna kõik teised olid rühma tulnud enne teda, oli tal esimesel aastal eriti raske. Nägin, kuidas ta püüdis teistele meeldida ja silma paista, aga teda ei võetud kergesti omaks. Poeg rääkis meile kodus iga päev, et tema kõige suurem soov on leida endale sõber. Kohe, kui ta kooli läks, asi muutus. Ka Timil ei läinud sel aastal lasteaeda minek lihtsalt. Ta on loomult vaikne ja tagasihoidlik, talle ei meeldi agressiivsed mängud ja kindlat sõpra ei ole ta lasteaiakaaslaste seast endale veel leidnud. Ma ei usu, et lapsevanemad saaksid oma sekkumisega siin kuigi palju ära teha, kedagi ei saa sundida kellegagi sõber olema. Arvan, et pigem oskavad lasteaiaõpetajad lapsi mõjutada ja suunata, sest kahjuks tuleb kiusamist ja narrimist ette juba lasteaias.

Viisin selle raamatu ka oma tuttavale lasteaiaõpetajale, et ta seda rühmas lastele ette loeks. Ta ongi seda juba mitu korda teinud ja selliste teemade nagu kiusamine, mänguvõtmine, kurbus, solvumine, headus, sõbralikkus jne üle lastega arutlenud. „Popi“ põhjal on seda hea teha, sest tundub, et autor tunneb tänapäeva last väga hästi.

Raamatus oli hästi tabatud ka seda, et teised ei julge kiusajale vastu hakata, kuigi näevad, et kaaslasele tehakse liiga. Usun, et kui kiusamise teema lastega korduvalt jutuks võtta, oskavad ja julgevad nad vanemaks saades oma arvamuse välja öelda.

Hästi oli autor näidanud, kuidas Popi oma kurbuse, pettumuse ja viha Vana peal välja elab.

Täiskasvanul on tihti raske aru saada, miks on laps tema peale vihane ja käitub halvasti. Vana oskab sõbralikuks jääda ja anda Popile rahunemiseks aega, nii et see raamat on õpetlik lugemine ka lapsevanema jaoks. Tunnistan, et mul ei tule praegu ette ühtki teist raamatut, kus kõiki neid teemasid nii hästi käsitletud oleks.“

Et „Popi“ on hea raamat, on märgatud ka mujal. Rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu Eesti osakond (IBBY Eesti osakond) annab juba 2004. aastast välja Paabeli Torni tõlkeauhinda. Diplom antakse parimale tõlgitud lasteraamatu autorile, selle eesti keelde tõlkijale ning raamatu kirjastajale Eestis. 2018. aasta auhindade jagamisel „Popi“ küll tõlkeauhinda ei saanud, kuid pildiraamatute kategoorias oli see raamat üks kolmest nominendist. Tore, et häid lasteraamatuid tõlgitakse, loetakse ja hinnatakse.