Sõnal sabast: Tiidus

Priit Põhjala.

Novembris oli Hardi Tiiduse sajas sünniaastapäev. Mina tean teda kõige paremini tema raamatutõlgete kaudu: Avdejenko „Tisza kaldal“, Twaini „Võhikud võõrsil“ ja „Kirjad Maa pealt“, Shaw’ „Noored lõvid“, Gravesi „Mina, Claudius“ … Aga Tiidus ei olnud üksnes tõlkija, teda tuntakse ka ajaloolase, teletoimetaja ja -saatejuhi, muusiku ja näitleja, keele-, kirja- ja naljamehena. Peale selle oli Tiidus legendaarne, elavaks entsüklopeediaks tituleeritud mälumängur. Hüüdnimigi oli tal kohane, saalomonlikule elutarkusele ja eruditsioonile osutav Vana Hõbe.

Küllap teadis Tiidus mõned aastad tehnikaülikoolis õppinuna sedagi, mida tähendab kõikide tema tiitlite, ametinimetuste ja hüüdnimede kõrval see kõige peamine, nimelt perekonnanimi – üht tehnikavigurit, täpsemalt nurgamõõteriista.

Aga „tiidus“ on ka sõna tähendusega ‘kiire, kärme, pakiline, rutuline’, samuti ‘rutt’. Etümoloogiasõnaraamatu järgi on siin laenuallikaks rootsi tid ‘aeg’. Murdekaarte uurides näeme, et „tiidus“ ja selle teisendid olidki levinud peamiselt Rootsi poole jääva Eesti murretes: saarte ja läänemurdes.

Kui mõõteriista tähistav sõna on omastavas käändes „tiiduse“ ja osastavas „tiidust“, siis tolles viimases tähenduses „tiidus“ käändub nagu „vaher“: „tiidsa“, „tiidsat“, „tiidsasse“ ja nii edasi. Nende teadmiste toel võib ju vahel mõnuga veidi originaalitseda, revideerides oma keelekasutust ja kasutades väljendeid stiilis „tiidus tööpäev“, „tiidsa sammuga tütarlaps“, „kas teil oli midagi tiidsat“ ja „lahkumisega tiidus taga“.

Ilusaid näiteid pakub eesti kirjandusklassika, näiteks „Kell tiksus tiitselt, kui kubjastaks teda keegi“ (Eduard Vilde „Mäeküla piimamees“) ja „Tiidsa aja möödamineku järel vajub küla jälle harilikusse hoosse“ (Jakob Mändmetsa „Küla“). Dante „Põrgus“ on aga Harald Rajametsa tõlgitud read: „Ta viskas alla kandami ja pistis / nii tiidsalt plagama, et varga kannul / ei torma lahtilastud koer nii kiirelt.“