Tulevikupilt: õppimine aastal 2018

Aune Valk.

Haridusstrateegiaid on Eestis koostatud palju ning erinevalt paljudest eelnevatest on viimast neist, elukestva õppe strateegiat 2020, püütud ka ellu rakendada. Selle lõplikku edukust on veel vara hinnata. Strateegia vahehindamine valmib 2019. aasta suveks.

Eelmisel kevadel tehtud ülevaade näitas, et üheksast võtmeindikaatorist kuues oleme strateegia perioodi (2014–2020) poolajaks ehk aastaks 2017 liikunud edasi oodatud tempos ehk 50% kaugusel eesmärgi saavutamisest. Siiski on palju kõhklusi, kas mõõdame õigeid asju ja kas meie ideaalne tulevikupilt Eesti koolist, kus valitseb uuenenud õpikäsitus, arvestatakse õppijate individuaalseid vajadusi ning arendatakse loovust ja kriitilist mõtlemist, on ikkagi lähemale liikunud.

Praegu, kus sihikul on uus strateegia vaatega 2035, on paslik meenutada varasemaid püüdeid vaadata ja mõjutada tulevikku. Üks sahtlisse kirjutatud strateegiatest oli Arengufondi eestvõttel tehtud teekaart IT+Haridus: EST_IT@2018 – infotehnoloogia kasutamisest hariduses. Vedasime selle koostamist koos Ene Koitlaga aastatel 2009–2010, töösse oli kaasatud arvukalt hariduse ja IT-asjatundjaid. Nagu pealkirigi ütleb, oli selle töö peamine siht leida võimalusi, kuidas lahendada IT abil Eesti hariduse olulisi probleeme.

Keskendusime toona üldharidusele ja seadsime fookusesse, et strateegia tagajärjel peaks paranema:

• õppijate individuaalsete huvide ja vajaduste arvestamine, mis aitab parandada õpihuvi, vähendada väljalangust ja tõsta õpilaste kooliga rahulolu;
• õpetajate oskused ja valmisolek muuta IKT abil õpet loovaks ja probleemipõhiseks, ning selleks vajalikud tugisüsteemid;
• IKT kasutamine õppeprotsessis, mh õppematerjalide (tekstis, helis ja pildis) kättesaadavuse tagamine igale õpilasele, sõltumata elukohast, koolist või perekonna majanduslikust olukorrast;
• ühiskonna ja majanduse vajadustega seostuv loodus-, täppisteaduste ja tehnoloogiaõpe (LTT).

Kui haridusandmeid vaadata, siis tundub küll, et mitmed nihked eelnimetatud sihtides on toimunud.

• Katkestamine III kooliastmes on alates 2010. aastast kaks korda ja gümnaasiumis 20% võrra vähenenud, rahulolumõõtmise aegread on veel liiga lühikesed, et muutust hinnata.
• Õpetajate oskusi on keeruline võrreldavalt hinnata, kuid selgelt on koolides kasvanud haridustehnoloogide arv, eelmisel aastal loodi haridustehnoloogide liit, kuhu kuulub haridustehnolooge rohkem kui 70 koolist.
• Alates 2015. aastast peab ilmuv õppekirjandus olema kättesaadav ka digitaalsel kujul, kuid eri põhjustel pole koolides digiõpikuid aktiivsemalt kasutama hakatud. Umbes 70% üldhariduskoolides pakutakse õpilastele võimalust osaleda IT-huviringis, samas pole digioskuste arendamise piisavusega rahul ligi pooled 11. klassi õpilastest ja 43% 8. klassi õpilastest.
• Suur ja selge muutus on toimunud LTT-õppes. LTT-lõpetajate osakaal kõigist kõrghariduse lõpetajatest on kasvanud 23%-lt 29%-le ja IKT-valdkonna lõpetajate arv kasvanud 54% Ka õppijate arvestuses on IKT olnud ainuke valdkond, kus üliõpilaste arv on kasvanud: 2017/2018. õa-l õpib IKT-valdkonnas 20% rohkem üliõpilasi kui 10 aastat tagasi (2008/2009. õa).

Meie vaade oli suunatud „kaugesse tulevikku“ – aastasse 2018, kui Eesti saab saja-aastaseks. Tulevikupilt, mille toona kirja panime, oli selline. Võrreldes seda pilti tänase tegelikkusega saab igaüks ise otsustada, kaugel sellest oleme ja kas probleemid ning lahendused on oluliselt teisenenud.

Väljavõte IT + haridus 2018 teekaardist

Priit lõpetas 2018. a kevadel Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas magistriõppe ning on uuesti uhke esmakursuslane – seekord doktoriõppes koos 12 riigi doktorandiga. Osaga kohtub Priit küll vaid ekraaniavataride vahendusel, kui neil on videoseminarid. Seda enam ootas ta talvist silmast silma toimuvat õppesessiooni, kui ka Maria Brasiiliast pidi kohale lendama.

Maria oli olnud siin magistriõppes, kuid tiheda konkurentsi tõttu ei saanud jääda tasuta doktorantuuri. Ta valis osakoormusega, suuresti võrgu teel toimuva õppe ning läks kodulinna bioloogia-keemiaõpetajaks.

Priit alustas sügisel oma õpetajakarjääri: virtuaalkooli kuuendas klassis oli õpilasi üle 100, kellest 20 olid tema juhendada. Seekordne seltskond oli üsna Eesti-keskne: üheksa last Vormsilt, neli kodusel õppel Eesti eri paigus, kolm Brüsselist ja veel üksikud maailma eri riikidest. Tore, et sellesse kampa juhtus ka üks poiss Brasiiliast, temalt sai aeg-ajalt värskeimat teavet ilmast ja olulistest sündmustest, millega Mariat üllatada. Kursus oli veebipõhiselt valmis tehtud ning Priidule tuttav.

Materjal oli suuresti sama, mis kõigi õpilaste hulgas kasutusel olevas e-õpikus, ainult iseseisvaks tööks mõeldud ülesandeid oli siin enam kui tavakooli e-töövihikus. Kursusel oli mitu simulatsiooni ja projekti, mille Priidu kursusekaaslased magistrantuuri ajal koos pärisõpetajatega olid teinud.

Arendusprojekte tegevad õpetajad otsisid endale ikka juhendajaid magistrantide ja doktorantide hulgast ning nii oli õpetajatest ja üliõpilastest kujunenud vahva seltskond: õpetajad käisid ülikoolis n-ö teadust tegemas ja üliõpilased koolis õpetamas. Priidu rühmal jäi video vanade kaevanduste taimestiku arengust suvel pooleli. Tema juhendatavad Roman ja Mikaela arvasid, et ehkki Eestis on vanu põlevkivikaevandusi piisavalt, on õpilastele oluline näidata ka teiste maade näiteid, ja nii otsustasid nad järgmiseks aastaks taotleda lisatoetust Venemaale ja Itaaliasse sõiduks.

Venitamine Priidule ei meeldinud, kuid ta mõistis hästi Romani ja Mikaela soovi vaadet laiendada: Roman õpetas venekeelses koolis ja tema klassis oli nii venelasi, eestlasi, ukrainlasi kui ka soomlasi, Mikaela õpetas eesti koolis ning tema klassis olid õpilased väga erinevatest maadest. Priit pidi kuuendikke juhendama ette antud probleemide lahendamisel, mida tehti kolmestes rühmades. Suur osa energiast kulus alguses rühma tööle saamisele. Ikka juhtus nii, et ajavööndid või inimesed ei sobinud.

Hiljem oli vaja jälgida, et mingi pisiasja peale liialt aega ei kulutataks, ja suunata vahel vajalike e-materjalide juurde. Muidugi juhtus ka nii, et õpilased ise andsid üksteisele põnevaid viiteid, mida keegi oli internetist leidnud. Vormsikatelt võis seda oodata, nemad olid juba esimesest klassist alates looduse-tehnoloogia suunaga õppes ning eelmisel aastal ehitasid iseliikuvaid Lego kaevandusmasinaid. Sealt see kaevanduse taimestiku video­idee pärineski. Peale selle pidi Priit lapsi hindama. Kuuendaks klassiks oli laste enesehinnang paigas ning harva juhtus, et laste endi hinnang, mis iga töö lõpus tehti, erines õpetaja omast üle ühe palli. Samas pidi ta töid siiski hoolikalt lugema ning materjali usaldusväärsust kontrollima. Kohati läksid ideed väga lennukaks ning polnud kindel, kas internetiavarustest leitu oli ikka tõsiseltvõetav.

Peale suhete korraldamise oligi juhendamise juures üks keerulisemaid asju selgitada lastele, millist infot usaldada, millist mitte. Ja muidugi tahtsid kõik lapsed, et nende iganädalastel videoseminaridel just neid kiidetaks. See on nii inimlik. „Maria, sa näed nii hea välja oma uues pluusis“ oli esimene asi, mida Priit telefoni vastu võttes ütles.