Professionaalsel tasemel õppematerjalide loomine erineb suuresti tavalise raamatu kirjastamisest. Õppematerjalide kirjastamine on pika­ajaline ja mõtestatud protsess, mis selle asemel et vastata kiivalt ühiskonna suundumustele (kokaraamatud ja esoteerika) arendab teadlikult õppematerjalide kvaliteeti. Eestis toimub see vabaturu ja konkurentsi tingimustes ning on sellega tegelevatele kirjastustele valdavalt põhitegevus.

Tõsi, konkurents aitab õppematerjalide kvaliteeti tõsta. Kuid arvestades Eesti väiksust, on selle turu tasakaal ettevõtluse seisukohast ülioluline, sest nende ettevõtete elujõulisus ja töötajate sissetulekud sõltuvad turu „tervisest“.

Õppematerjalidest üldse

Õppematerjalide kirjastuste tööst saavad otseselt kasu koolid ja õpilased. Õpetajad kasutavad õppetöös professionaalsel tasemel loodud ja õppekavale vastavaid õpikuid, töövihikuid, töölehti ja digitaalseid õppematerjale.

Õpetajad on meil vabad valima, milliste kirjastuste ja autorite teoseid nad kasutavad. Kaudselt on õppematerjalide kirjastuste klient riik, kelle käes on rahakott, kust tuleb aastas umbes 50 eurot õpilase kohta, mis on ette nähtud õppevahendite toetuseks.

Summeerides 50 eurot ja õpilaste arvu, saame enam-vähem summa, mille ulatuses riik investeerib õppematerjalide turu korrashoidu ja stabiilsusesse. Tuleb öelda, et muude haridus­kulude kõrval on see väga väike osa. 2018. aasta riigieelarves oli omavalitsuste hariduskulude toetus tasandus- ja toetusfondide kaudu kokku 314 mln eurot. Õppekirjanduse tarbeks jaotati omavalitsustele kokku 7 908 532 eurot (https://www.rahandusministeerium.ee/et/kov/finantseerimine). See summa – u 50 eurot õpilase kohta – on püsinud pikalt sama, mis tähendab, et praeguste hindade ja kvaliteetse õppevara tootmis­kulude juures ei saa koolid endale just palju lubada.

Probleem ei ole pearahamudelil põhinevas rahastuses. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et Eesti õppematerjalide turg on väike ja tasakaalu hoidmine seal on oluline. Otsused peavad olema hoolega läbi mõeldud, sest nende mõju võib niigi haavataval turul pöördumatuid tagajärgi põhjustada.

Riigi toetused peavad minema koolidele, sest nii jääb õpetajale ning õppijale valikuvabadus. Koole tuleb isegi rohkem usaldada ja loota, et nad on võimelised oma vajadustest tulenevalt adekvaatseid otsuseid langetama.

Digitaalsed õppematerjalid

Ka digiõppematerjalide arendamise juures on oluline rääkida turu väiksusest ja äririskist, mis investeeringutega digiformaatide ja platvormide väljaarendamisesse kaasneb. Usun, et kõik Eesti õppematerjalide kirjastajad, kes on hingega asja juures, arvavad et õpik pdf-failina ei ole digiõppematerjal, vaid pelgalt paberõpiku digitaalne koopia.

Alates 2015. aastast kehtima hakanud seaduse järgi on õppekirjanduse väljaandjad kohustatud tegema oma õppekavale vastava õppekirjanduse digitaalselt kättesaadavaks. Kui seda seadust kohusetruult järgida, siis piisab õpiku pdf-ist, mis ei käi kuidagi kokku eesrindliku e-riigi kuvandiga.

Sel suvel korraldatud riigihanke „Digiõppematerjalide litsentside kättesaadavaks tegemine põhikooliõpilastele“ võitis Eesti suurimast õppematerjalide kirjastusest Avita välja kasvanud ettevõtte StarCloud. Nende digiõpikute litsentside soetamist rahastatakse Euroopa sotsiaalfondi meetmest „Kaasaegse ja uuendusliku õppevara arendamine ja kasutuselevõtt“. Praeguse seisuga tehakse seda ainult üheks ehk käesolevaks õppeaastaks, edasine rahastus otsustatakse 2019. aasta alguses.

Opiq.ee platvormil on muljetavaldav kogus teoseid – 127 – ja neid lisandub järjest. Nendest teostest kuuluvad praegu ainult 21 teistele kirjastustele kui Avita (nendeks on Koolibri ja Junior Achievement Eesti). Niisiis ilmnevad StarCloudi Opiq.ee platvormi puudujäägid alles siis, kui seda hakatakse toetama riigi rahaga, sest sellisel kujul on kasutajatele tasuta praegu suuresti vaid Avita kirjastuse õppematerjalid.

Probleemile juhtis tähelepanu ka Novaatori artikkel „Digiõpikute platvorm ei kergenda kõigi koolikotti ega ole tasuta“ (05.10). Ka haridus- ja teadusminister tõlgendab seda 19. oktoobri Päevalehes õigesti: „Hange oleks olnud teisiti üles ehitatud, kui Koolibri poleks samale platvormile tulnud /…/ See on natuke monopoolne, aga mitte monopol, kuna Koolibri ja Avita konkureerivad endiselt.“ Mailis Reps möönab ka, et väiksemad kirjastused on kehvemas konkurentsiolukorras, aga see ei ole neile fataalne.

Iseenesest peab HTM oluliseks, et õpetajatel oleks õigus valida endale sobivaim õpik ise, kuid kas selle hankega, mis on „natuke monopoolne“, ei loo riik just vastupidist olukorda? Õppematerjalide monopoolse kirjastamise vastu on argumente rohkem kui küll. Võtame näiteks sellise aine nagu ajalugu. Mis saab siis, kui ongi ainult üks 9. klassi ajalooõpik?

Eestis ei ole ametlikku ajalugu ja ajalooõpikuid luuakse kirjastuste ja autorite vabas konkurentsis. Toomas Hiio kirjutab 21. septembri Õpetajate Lehes: „See on hea, sest iga teadus, ka ajalooteadus, on väideldav. Väitluse faktid ja argumendid peavad vastama teadusliku uurimistöö nüüdisaegsetele tulemustele. Kui ajalooõpikuid kirjastaks ainult näiteks mõni Eesti rahvuskirjastus, kehtestuks neis õpikuis peagi ainus ja õige ametlik ajalookäsitus.“

Kui ühe ametliku ajaloo perspektiiv on äärmuslik, siis isegi ainetes, kus õpitav sisu on õppekavaga konkreetsemalt reglementeeritud (nt matemaatika, loodusained), erineb õppematerjalide metoodika, maht, materjalide struktuur jm. Ükski variant ei ole teisest objektiivselt parem ning materjali headus on ennekõike sobivus konkreetsele õpetajale ja tema õpilastele.

Ja mis saab ikkagi koolidest, kes kasutavad teiste kirjastuste materjale, aga tahavad ka õpilaste koolikotte kergemaks teha? Vähegi kooli ja õpetamisega seotud inimene teab, et uute õppematerjalide sissetöötamine ei ole lihtsa sõrmenipsuga tehtav töö ning õpikuid ei vahetata iga aasta. Õppematerjal väljendab õppekava, millele õpetaja oma töös toetub, ja loodetavasti on hea materjal üle viie aasta truuks kaaslaseks. Seega saab ka „võõras“ digiõpik olla sissetöötatud paberõpiku kõrval vaid lisamaterjal, mis loodetavasti rikastab, aga halvimal juhul on infomüra.

Digiõpik on traditsioonilise paberõpiku evolutsiooniline jätk ning seda ka levitatakse praegu paberõpiku kasutamise toetamiseks. Võttes arvesse, et on muutunud nõuded nii tunni sisule kui ka läbiviimisele, on loogiline, et digiõpik on edaspidi aina eelistatum õppematerjal. Paberõpikud ei kao kuhugi, kuid niigi ebakindlal õppematerjalide turul on riik loonud selle hankega olukorra, kus ta justkui eelistab ühe kirjastuse õppematerjale teiste kirjastuste omadele.

Väljavaated

Niisiis, isegi kui kõik mustad stsenaariumid kõrvale jätta, on selge, et lisaks Avita õpikutele on koolides kasutusel ka Koolibri, Mauruse, Künnimehe, Argo, Skriibuse, Studiumi ja mõnegi teise väljaandja õppekavale vastavad materjalid. Kuidas teha nii, et selle suvise hanke tulemus päriselt ja pikaajaliselt turgu ei pärsiks ning koolidel oleks reaalne võimalus valida, kas nad tahavad digiõppematerjale kasutada või mitte? Haridus- ja teadusministeeriumi ning õppematerjalide kirjastuste väärtused ning ettekujutus kvaliteedist ei saa ju lahkneda nii kardinaalselt.

Üks olulisi tahke on siin läbipaistev ja avalik info hanke võitnud opiq.ee platvormi kasutusstatistika kohta. Eesti kui e-riigi ja teadmusühiskonna seisukohast on oluline analüüsida, milline on meie koolide valmisolek digiõppematerjale kasutada. Kuid adekvaatset statistikat saab ainult siis, kui digiõppematerjalide turg vastab suures osas paberõppematerjalide turule eri materjali esindatuse seisukohast.

Oluline on ka pikem perspektiivplaan – strateegiline digiõppematerjalide rahastuse garantii vähemalt viieks aastaks. See tähendab, et on pikk nägemus ja asjaosalised on kaasatud arendusse. Pikemaajalisem plaan on oluline ka koolide jaoks, nemad on samuti äraootaval seisukohal: mis saab edasi, kas on mõistlik oma ressursse (eelkõige õpetajate aega) sinna investeerida või mitte?

KOMMENTAAR

Sten Otsmaa, haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooniosakonna konsultant:

Ministeerium ei sekku ettevõtlusesse ega sellega kaasnevatesse riskidesse. Kirjastustel on olnud kohustus teha õpikud digitaalsena kättesaadavaks alates 2015. aasta maist ning digiõpikute kasutuselevõtmine on järgmine loogiline samm. Juba enne seda alustas ministeerium toetavate tegevustega, et viia koolide digitaristu ning õpetajate ja õpilaste oskuste tase digiõpikute kasutamiseks piisavale tasemele.

Viimase kolme aasta jooksul on kirjastustel olnud võimalik analüüsida, kaaluda ja arutada, kuidas pakkuda oma õpikuid võimalikult atraktiivselt. Sel aastal valisime parimal võimalikul viisil – avatud ja läbipaistev hange – digiõpikute võimaldamise kõigile Eesti õpilastele. Hanke võitis ettevõte, mis suudab pakkuda võimalikult laiapõhjalist teenust. Hanke tulemuste kohta ei ole võimalik väita, et riik toetab ühte konkreetset ettevõtet, loob monopoli või rikub tasakaalu.

Ka enne keskse hanke korraldamist oli koolidel võimalik soetada digitaalseid õppematerjale, kuid eri põhjusel (koolide vastuvõtlikkus, turul pakutava kvaliteet, taristu tingimused jm) ei ole digiõpikute kasutamine koolides seni ülemäära hästi käima läinud. Koolide ja koolipidajate tagasiside on näidanud, et võimalused digiõpikute kasutamiseks ei ole olnud piisavad ning õppekirjanduse toetuse kasutamise praktikad ja eelistused on erinevad. Et digiõpikute kasutegur, alates koolikoti kergendamisest ja interaktiivsusest kuni õppeainete ja klassidevahelise lõiminguni, ellu rakendataks, on oluline, et koolide jaoks oleksid digiõpikud võimalikult kasutajasõbralikult kättesaadavad. Oli selge, et koolid olid huvitatud digiõpikute kasutamisest, kuid polnud valmis vajalikeks investeeringuteks.

Seetõttu otsustatigi pakkuda koolidele tasuta võimalust kasutada digiõpikuid täiendavate kulude või riskideta. See, kas või kuidas digiõpikuid kasutatakse ning kuidas edaspidi tegutsetakse, on koolide enda otsustada. Enne uue hanke väljakuulutamist kogume tagasisidet ning analüüsime, kas, kuidas ja mida teha teisiti. Hanke võitmiseks on vaja pakkuda kvaliteetset ja laiapõhjalist valikut digiõpikuid, selle loomine on aga iga ettevõtte kätes

Koolidelt õppekirjanduse toetuse raha mingil kujul ära ei võeta. Kool on oma valikutes jätkuvalt vaba, sealhulgas on võimalik kasutada eraldatavat toetust nt mõnes katseprogrammis mittekättesaadavaks tehtud digiõpikukeskkonna litsentsi soetamiseks. Õppekirjanduse väljaandjatel ja digiõpikute keskkonna loojatel on vaja keskenduda pigem sellele, et nende teenus või toode oleks niivõrd hea ja kvaliteetne, et kool kui klient seda eelistaks – on see siis paber- või digiõpik.

Loodame, et hanke praegune võitja näitab teistele kirjastustele, kuidas on võimalik atraktiivselt digiõpikuid pakkuda. Konkurents peaks olema turgu vedav mootor ning usume, et Opiqu platvormil praegu veel esindamata kirjastused võtavad eeskuju ning tulevad uuel aastal oma õpikutega hankel osalema.