Välishindamise uut hingamist otsimas
Välishindamise mõttetalgutele olid kutsutud HTM-i, riigikogu, õiguskantsleri kantselei, riigikontrolli, linnade ja valdade liidu, koolijuhtide ühingute, erakoolide ja kristlike erakoolide liidu, Noored Kooli, Innove, Archimedese, õpilasesinduste ja lastevanemate liidu, TÜ eetikakeskuse, ülikoolide haridusinnovatsiooni keskuse jt organisatsioonide esindajad. Foto: Raivo Juurak
Hariduses toimuvad suured muutused eeldavad ka muutunud välishindamise süsteemi.
Nii tõdeti 18. detsembril Tallinna ehituskoolis välishindamise mõttetalguid sissejuhatavates sõnavõttudes.
Muutusi on olnud viimasel ajal aga palju. Üks suuremaid neist on kahtlemata erivajadustega laste jõudmine tavaklassi. Mitmed suured muutused on käsil praegu: ainekavade mahu vähendamine, gümnaasiumis kohustuslike kursuste arvu kärpimine, laialdane üleminek veebiõpikutele jpm. Lisaks on osa koole avaldanud rahulolematust välishindamise praeguste kriteeriumide hajuvuse pärast ja nii on koolide välishindamine pooleks aastaks peatatud, et teha kindlaks õige fookus.
Professor Marju Lauristin tutvustas kokkutulnutele suuremaid muutusi, mis haridussüsteemi mõne aja pärast ees ootavad. Üks neist on personaalõpe ehk õpilaste individualiseeritud õpirajad. Sellesuunaline areng kirjutatakse üsna kindlalt sisse uude haridusstrateegiasse. Lauristin ütles, et personaalõpe tähendab õpilaste kõigi tugevate külgede ülesleidmist ja võimestamist. Õpetaja ja lapsevanemad hakkavad juba väikese lapse puhul jälgima, mida on tal kasulik selles või teises vanuses õppida. Ülikoolides alustati individualiseeritud õpiradadega aastal 1992, kui tudengitel tekkis võimalus valida endale ise kursusi. Sama teed läheb üldhariduskool, oletas Lauristin.
Ta märkis ka, et praegu õpilaste riskitaluvus välishindamise orbiiti ei kuulu, sest koolid ei õpeta ega harjuta seda. Tagajärg on liigne lootmine meditsiinile. Kui vanasti maandati stressi kunsti, kirjanduse ja muusikaga, siis nüüd minnakse kohe arsti juurde.
Milles on siis probleem?
Õppe sisu ja koolid muutuvad, kuid meil pole kriteeriume ega mõõdikuid, kuidas muutusi hinnata. Võtame näiteks meeskonnatöö: missuguste kriteeriumide alusel seda väljastpoolt kooli hinnata? Sama küsimus on personaalõppe kohta. Kui koolis õpib suur osa õpilasi ühte ja sama õppeainet eri süvenemise ja tempoga, siis kuidas sellise kooli tulemuslikkust hinnata? Ülikoolid näiteks ei oska oma instituutide tulemuslikkust võrrelda, ütles Marju Lauristin.
Laudkond, mille aruteludest ma osa võtsin, pakkus välja, et ilmselt tuleks hakata juba põhikoolis jälgima kooli panust õpilaste arengusse. Klassidele ja koolile seatakse ootuspärased eesmärgid ja vaadatakse siis, kuidas õnnestub neid saavutada. Kui jõutakse eesmärgist kaugemale, on kooli panus positiivne. Sedasama põhimõtet hakatakse ilmselt kasutama ka iga õpilase puhul, sest digitehnoloogia on teinud selle lihtsaks.
Teisalt pidas meie laudkond väga oluliseks ka üleriigilisi tasemetöid, sest võrdlus teiste koolidega aitab jääda realistlikuks.
Tekkis küsimus, kas ei peaks väikestele maakoolidele kehtima omaette kriteeriumid. Tihti tulevad suurematest keskustest sinna just nõrgemad õpilased. Keskuste suurte ja ääremaa väikeste koolide taset sama mõõdupuuga mõõtes võrreldakse mustsõstraid musträstastega. Ääremaal võib kooli panus oma õpilaste arengusse olla isegi suurem.
Meie arutelurühmas pakuti üheks kriteeriumiks ka õpetaja, õpilase ja lapsevanema rahulolu. Selles on oma loogika, sest kui kõik on rahulolematud, häid tulemusi ei saavuta.
Nentisime, et praegune välishindamine ei uuri nüüdisaegsete tõhusate õppemeetodite rakendamist koolis. Põhjendus on, et vabatahtlikult rakendatud uuendused töötavad paremini. Kooliuuendust võiks jälgida mõni teine organisatsioon. Näiteks TÜ eetikakeskuse programm „Hea kool“ on teinud sel suunal tööd. Tervitati ka Innove 360 kraadi tagasisidet koolile.