Akadeemilise Anglo-Eesti Ühingu tegevusest Eesti Vabariigis

25. jaan. 2019 Ilmar Anvelt Eesti inglise keele õpetajate seltsi juhatuse liige - Akadeemilise Anglo-Eesti Ühingu tegevusest Eesti Vabariigis kommenteerimine on välja lülitatud

Sõjaeelset Eesti Vabariiki iseloomustas küllaltki tugev briti orientatsioon. Selle üheks väljendajaks võib pidada Tartu ülikooli juurde 1931. aastal asutatud Akadeemilist Anglo-Eesti Ühingut.

Ühingu algataja oli Ants Oras, kes on tuntud peamiselt tõlkija ja kriitikuna. Sel ajal oli ta abiõppejõud inglise filoloogia alal, hiljem inglise filoloogia professor.

Põhikirja järgi oli ühingu eesmärk „koondada anglo-saksi kultuurist huvitatuid eeskätt akadeemilisi eestlasi, tegeldes teaduslikult selle kultuurkonnaga ja tutvustades selle saavutustega nii akadeemilisi ringkondi kui ka laiemaid hulki ning püüdes korraldada kontakti Inglismaa ning Ameerikaga informatsiooni ning sõprussidemete sõlmimise otstarbel“.

Oktoobris 1931 esitati ülikooli valitsusele ühingu liikmete nimekiri – president oli Ants Oras ja abipresident Johannes Silvet. 1934–1940 oli president inglise keele lektor Henry Harris.

Tuntud inimestest olid liikmed kunstnikud Voldemar Eller ja Jaan Jensen, filosoof Alfred Koort, meditsiiniprofessorid Henrik Koppel ja Albert Valdes, kirjandusteadlane Daniel Palgi, bioloogiaprofessor Johannes Piiper, astronoom Taavet Rootsmäe, riigikohtu prokurör Richard Rägo, ajalooprofessor Peeter Tarvel, poliitikud Jaan Tõnisson ja Jüri Uluots.

Ühing tegutses aktiivselt, korraldades nii harivaid kui ka meelelahutuslikke üritusi.

Näiteks aprillis 1933 paluti ülikooli valitsuselt luba istutada Toomemäele tamm George Washingtoni juubeli mälestuseks. Kas tamm istutati, säilinud dokumentidest ei selgu.

Ühing korraldas inglise keele kursuseid täiskasvanutele ja lastele ning vahendas Briti Nõukogu kaudu saadud stipendiume. Southamptoni ülikoolis käisid stipendiaatidena Paul Saagpakk, kellest sai suure eesti-inglise sõnaraamatu koostaja, ja hilisem tuntud koorijuht Jüri Variste.

Ühingu korraldusel peeti loenguid ja ettekandeid. Näiteks esitas Henry Harris valguspilte inglise kunstnike töödest. Johannes Silvet andis üksikasjaliku ülevaate inglise-eesti sõnaraamatu koostamisest ja sellega seotud küsimustest.

Ühingu üks ülesanne oli arendada majandussidemeid ja levitada majandusteaduslikke teadmisi. Ühingu juurde moodustati majanduspoliitiline sektsioon, kus esinesid näiteks majandusgeograafia professor Edgar Kant, ajaloolane dotsent Hendrik Sepp ja majandusteadlane dotsent Eduard Poom.

Ühing arendas tihedat koostööd Briti saatkonnaga. Suhted saatkonnaga ja sealt saadud materiaalne abi olid üks põhjus, miks Henry Harrist süüdistati 1940. aastal salakuulamises Suurbritannia kasuks.

Novembris 1934 kõneles saatkonna esindaja Hill Shakespeare’ist kui inglise rahvusluuletajast. Ta üllatas koosolijaid teatega, et oli kaasa toonud sajaköitelise raamatukogu inglise klassikute väljaandeist, mille Briti valitsus oli otsustanud ühingule annetada.

Ühingut külastas korduvalt saatkonna asjur W. H. Gallienne. Novembris 1935 esines ta ettekandega „Konsuli elukutse võlud“ ja võttis osa peoõhtust, mille kohta Postimees ütleb, et see kujunes „mitmekesise sisu ja lõbus-koduse meeleolu poolest osavõtjaile kõigiti meeldivaks“. Gallienne ütles üliõpilaste kohta: „Panin rõõmuga tähele, et siin üliõpilased kõnelevad inglise keelt, ning arvestades väheseid keele praktiseerimise võimalusi, arvan, et kirjanduslikult on nad veelgi tugevamad selles keeles kui suuliselt.“

Veebruaris 1936 saabus ühingule Briti riigilt suurem rahasaadetis – 70 Inglise naela, mis oli mõeldud toetusena ühingu ruumide sisustamiseks.

Tallinnas avati aprillis 1938 näitus „Inglise tänapäeva raamat“, ühing oli näituse üks korraldajaid.

Meelelahutuse osas võib mainida ühingu korraldatud peoõhtuid. Postimees kirjeldab peoõhtut novembris 1934. Kogu kava oli inglise keeles peale katkendi „Romeost ja Juliast“ A. Orase tõlkes ja ühe laulu. Kavasse kuulusid laulud solistide ja ühingu segakoori esituses Richard Ritsingu juhatusel, instrumentaalpalad, deklamatsioonid ja tantsud.

Aprillis 1935 korraldatud peoõhtul kanti Vanemuise näitleja Eduard Türgi juhatusel ette ingliskeelne näidend, esitati koori- ja soololaule, kahekõnesid jne.

Novembris 1937 korraldati ülikooli aulas kontsert, mille kavas olid eesti ja inglise heliloojate tööd. Kontserdi kohta avaldas arvustuse helilooja Eduard Oja, kes ütles, et „kuuldud kompositsioonid jätsid kultuurse, ehkki väga üleolevalt rahuliku mulje“, kuid ta polnud kavaga päriselt rahul, sest lõpetab: „Oleks tõesti huvitav kuulda kord inglise muusikat oma tõelises kvaliteedis.“

Ühing kutsus Tartusse kirjanikke, teadlasi, muusikuid ja teisi esinejaid.

Rahvusarhiivis säilitatakse ühingus lauldud laulude tekste ja kolme külalisraamatut. Viimane sissekanne raamatusse tehti 14. augustil 1940.

Ühing likvideeriti augustis 1940 nagu teisedki iseseisvusaegsed akadeemilised organisatsioonid. Henry Harris suri varsti kopsupõletikku, jõudmata kodumaale tagasi pöörduda. Ants Oras pidi ühingu asjus käima ülekuulamisel NKVD-s, kus ühingut nimetati „haisvaks Inglise salaluure koopaks“.