Kuldsed kuuekümnendad võõrkeeleõppes

25. jaan. 2019 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit

Annelinna gümnaasiumi õpetajad Jana Jõgeva, Veronika Kim, Jelena Bitova ja Ellen Strohmann. Foto: Raivo Juurak

 

1960. aastatel toimus võõrkeeleõppes radikaalne pööre – grammatika jäeti tagaplaanile ja keelt hakati õppima suheldes.

Eestisse jõudis see pööre alles pärast 1990. aastaid, kuid päriselt pole suurt mahajäämust tasa tehtud tänaseni. Mäletan, kuidas mu laps hakkas 2005. aastal vene keelt õppima. Pärast neljandat tundi küsis ta kodus, mis see родительный падеж on. Ta ei teadnud veel, kuidas on vene keeles isa, ema, õde, kiisu, kutsu ja notsu, ta ei tundnud ka vene tähti.

Rob Dean: „Jälgige eelkõige seda, et teie tundides oleks maksimaalselt elavat suhtlemist, et seal saaks ka nalja, ning püüdke ainekavast kinni pidada.“ Foto: Pearson Elt

23. ja 24. novembril toimus Tallinnas Eesti võõrkeeleõpetajate liidu konverents, kus Inglise keelefirma Pearson ELT koolitaja Rob Dean rääkis keeleõppe meetodite muutumisest lähemalt. Rob Dean ütles, et kuni 1950. aastateni oli inglise keele õppimise valdav meetod ingliskeelsete tekstide tõlkimine, grammatika ning inglise keele ilu rõhutamine. Kuid alates ansambli The Beatles esilekerkimisest ja hipiliikumisest 1960. aastatel muutus kõik mitte ainult ühiskonnas, vaid ka keeleõppes – selleski valdkonnas tekkis oma vastukultuur, mille puhul nõuti õppijasõbralikku lähenemist, eelkõige grammatika tagaplaanile jätmist.

Rob Deani ettekandele lisasid vürtsi videoklipid. Näiteks ülesandepõhise meetodi illustreerimiseks näitas ta videot, kus õpilased täitsid laeva raadioruhvi moodi ruumis rahulikult oma vihikuid, kui äkki kostis ruhvi raadiost läbilõikav häiresignaal „Mayday!“. Õpilased võtsid kohmetult hädalistega kontakti, korrates algul, et nemad on kõigest õpilased, kellel on parasjagu inglise keele tund, kuid õige ruttu hakkasid nad hädasoleva laeva koordinaate üles märkima ja seda muul viisil aitama. Õpilased ei teadnud ette, et neil tuleb inglise keeles nii ärev ülesanne lahendada, aga said hakkama. Jälgisime Rob Deani ettekannet mitte väiksema põnevusega kui Jeremy Clarksoni telesõud „Top Gear“, sest tema jutt oli sama põnev ja naljakas kui Clarksoni autosaated.

Järgnevalt lühike konspekt sellest, mis meetodeid Rob Dean konkreetselt esile tõstis. Lisan igale uuele meetodile selle kohta internetist leitud raamatuid ja artikleid, et huvilistel oleks kergem teemasse süveneda.

Ülevaade meetoditest

Biheiviorism. Bob Dean märkis, et pärast Teise maailmasõja lõppu valitses veel pikalt biheivioristlik meetod. Õpetaja esitas õpilastele süsteemselt korrates inglise keelt, õppijad pidid teda imiteerima ja kõik keelde jätma. Inglise keeles suhtlemisele pöörati tähelepanu minimaalselt.

Keelemeel. Väidetavalt algas pööre keeleõppes Noam Chomsky raamatutest „Topics in the Theory of Generative Grammar“ (1957) ja „Language and Mind“ (1968). Chomsky rõhutab, et inimene ei jäta uut keelt meelde nii, nagu aju muidu jätab, vaid tal on eriline keelemeel, mis aitab tal keelt muudest asjadest palju kiiremini ja kergemini salvestada ja omandada. See tähendab, et inimene lihtsalt ei imiteeri õppides õpetajat, vaid töötleb keelt oma keelemeele abil. Selle keelemeele sisu on Chomsky väitel väga üldised keelereeglid, mis on ühised maailma kõigile keeltele. Laps õpib ära oma emakeele sõnad ja lisaks ainult need keelereeglid, mis pole talle sünnipäraselt kaasa antud.

Vaikne meetod. Teisena tõi Rob Dean välja Caleb Gattengo raamatu „Teaching Foreign Languages in Schools: The Silent Way“ (1963). Selle meetodi põhimõte on, et õpetaja segab õpilase jutule võimalikult vähe vahele ja üldse räägib tunnis vähem kui õpilased. Kui õpilane tahab oma keeleviga parandada, siis õpetaja ootab, kuni see on tehtud. Uut keelt õpitakse selle meetodi järgi probleeme lahendades, katsetades, eksides ja oma vigu parandades. Õpetaja ei kiida ega laida, vaid innustab õpilasi muude võtetega.

Sugestiivõpe. Seda meetodit katsetas esimesena Georgi Lozanov juba 1965. aastal. Tema tuntuim raamat on „Suggestology and Outlines of Suggestopedy (Psychic Studies)“ (1978). Tegemist on intensiivõppega. Õpilastel pole mitte kaks võõrkeeletundi nädalas, vaid neli tundi iga päev, ja nii kuus päeva nädalas. Iga päev omandatakse 80 sõna, kolme kuuga 2000 sõna ja sõnaühendit. Õpperühmas on 12 õpilast. Õpetaja loeb teksti ette, õpilased istuvad mugavates tugitoolides ja kuulavad õpetajat vaikse barokkmuusika saatel. Telesaated, laulud, naljad, ristsõnad, anekdoodid käivad asja juurde. Keelt õpitakse eelkõige alateadvusega, viies end tagasi emakeelt õppiva lapse seisundisse.

Nõustav meetod. Uusi noote tõi võõrkeeleõppesse Charles Arthur Currani raamat „Counseling-learning in Second Languages“ (1976). Selle meetodi järgi on õppija klient ja õpetaja tema konsultant. Õpilased õpivad väikestes rühmades, nõu küsitakse õpetajalt ja rühmakaaslastelt. Kasutatakse elust võetud tekste, vaadatakse telesaateid ja räägitakse nähtu põhjal. Keelt õpitakse seda kasutades. Kui õpilane räägib, siis õpetaja ei sega vahele ega paranda teda, vaid annab märku, et saab temast aru. Seda lähenemist nimetatakse ka kommunikatiivseks meetodiks, sest eesmärk on saavutada nii kirjalik kui ka suuline suhtluspädevus.

Loomulik meetod. Seda tutvustavad Stephen Krashen ja Tracy Terrell oma raamatus „The Natural Approach“ (1983). Lähtepunktiks on, et inimene peab õppima keelt nagu väike laps – ilma grammatikata. Autorid väidavad, et grammatikata õppimine on traditsiooniline ja loomulik keeleõpe, grammatikakeskne õpe aga täiesti ebaõnnestunud uuendus. Õpetaja alustab õpetamist hästi lihtsatest küsimustest, millele saab vastata pearaputuse või -noogutusega. Edasi tulevad küsimused, millele saab vastata ühe sõnaga, siis sõnaühendiga ning lõpuks lausega. Sõnade tähendust aitab mõista kontekst.

Sõnavarameetod. Keele alus on sõnavara, mitte grammatika, väidab Michel Lewis oma kirjatöös „Lexical Approach to Second Language Teaching“ (1993). Ta väidab, et lauseid moodustades paneb inimene sõnu ja keeletükke (chunks) kokku nagu lego klotse. Keeletükkide tähendusi arvatakse ära konteksti põhjal. Keelekorpusest valitakse kõige sagedamini esinevad keeletükid, mille abil saab kõik olulisemad asjad ära rääkida, ja nende keeletükkide kasutamist harjutataksegi.

Ülesandemeetod. Jane ja David Willis on kirjutanud raamatu „A framework for task-based learning“ (1996). Selle meetodi puhul antakse õpilastele mingi ülesanne ja selle lahendamise käigus selgub, missugust võõrkeelt on neil vaja selle täitmiseks kasutada. Lahendatakse elulist, mitte keeleprobleemi. Õpilane peab otsima infot, peab minema päriselt arsti juurde, selgitama midagi klientidele, tegema intervjuu jne. Ülesanded täidetakse väikestes rühmades või paaridena. Õppija keeleoskust keegi ei hinda, vaadatakse seda, kuidas elulist ülesannet täita suudeti.

Missugusele meetodile kuulub tulevik?

Rob Dean ütles, et praegu valitseb meetodite osas eklektika – kõiki eelkirjeldatuid mingil määral kasutatakse. Internet ja arvuti pakuvad uusi võimalusi, kuid täiesti uusi meetodeid pole need endaga kaasa toonud.

Rob Dean ütles kokkuvõtteks: „Jälgige eelkõige seda, et teie tundides oleks maksimaalselt elavat suhtlemist, et seal saaks ka nalja, ning püüdke ainekavast kinni pidada.“

Omalt poolt lisaksin, et 1965. aastal Kanadas Montrealis alguse saanud keelekümbluse meetodil võiks Eestis palju laiem kandepind olla. Miks? Sest see ühendab endas pea kõigi eelkirjeldatud meetodite häid külgi. Kümblus on ülesandepõhine, sest õpilane ei õpi otseselt keelt, vaid keele abil matemaatikat ja teisi õppeaineid. Kümblus on kommunikatiivne, sest õpitakse õpetajaga ja omavahel aktiivselt suheldes. Kümblus on sõnavarapõhine, sest harjutatakse eesti keeles kõige sagedamini esinevaid sõnu ja keeletükke, jättes grammatika tagaplaanile. Nägin ühes lasteaias, kuidas õpetajal olid kõige sagedamini esinevad sõnad pikale paberiribale kirjutatud ja jakikäisele kinnitatud ning ta vaatas sealt nagu spikrist, missuguseid tuleb hästi palju kasutada.

Annelinna keeleõpetajad ja üldpädevused

„Oleme üldpädevuste kujunemist keeleõppe kaudu uurinud juba mesosoikumist alates, ütlevad Annelinna gümnaasiumi õpetajad Jana Jõgeva ja Ellen Strohmann. Nad õpetavad vene õpilastele kahe peale kokku eesti keelt, ajalugu, ühiskonnaõpetust, algõpetust ja muusikat ning nendes tundides nad õpilastel üldpädevust kujunemist uurisidki.

Võõrkeeleõpetajate sügiskonverentsil rääkisid nad aga konkreetsemalt sellest, mis kogemusi pakkus neile osalemine rahvusvahelises projektis „Linpilcare“. Seal lasksid nad 11. ja 5. klassi õpilastel oma tundides reaalse elu probleeme lahendada, harjutasid nendega funktsionaalset lugemist, otsisid arvuti abil infot jne. Õpilased said üle 40 üldpädevusi arendava ülesande.

Õpetajad nägid, et õpilaste üldpädevused paranesid märkimisväärselt, ehkki mitte kõigil ja kõigis valdkondades. Näiteks probleeme soovib päriselt lahendada ikkagi vaid teatud osa õpilastest, ülejäänud eelistavad tüüpülesandeid. Ka funktsionaalse lugemise oskus ei arenenud kõigil ühtlaselt. Probleemide probleemiks osutus aga see, et üldpädevuste taset ei ole võimalik üheselt mõõta. Areng on väga hästi näha, kuid mõõta seda ei saa.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!