Mis teeb Eesti laste lapsepõlve eriliseks?
Eestis tohivad lapsed juba esimeses klassis iseseisvalt koolis ja huviringides käia, mis tuleb neile ainult kasuks. Mida rohkem on lapsel kogemusi ka väljaspool kooli, seda rohkem on pinnast, mille külge koolitarkust siduda. Foto: Tiina Vapper
Pärast viitteist USA-s ja Saksamaal veedetud aastat kolisin eelmisel aastal koos perega tagasi Eestisse. Naasin siinsesse haridussüsteemi kahel viisil: põhikooli matemaatika ja loodusõpetuse õpetajana ning esimese klassi lapse emana. Viimasega seoses olen osa laiemast suundumusest, kuna kooliealiste lastega pigem pöördutakse Eestisse tagasi kui minnakse siit ära – leitakse, et Eestis on lastel parem kasvada.
Saksamaal on Eesti PISA-edu üpriski tuntud. Seda suurem on sakslaste hämming, kuuldes, et vastupidi nende arusaamadele, et rohkem ja varem on parem, on Eestis mõned asjad teisiti. „Kuidas teil saavad olla nii head PISA testi tulemused, kui kooli minnakse alles seitsmeaastaselt ja suvevaheajad on nii pikad!“ õhkas tuttav sakslane peaaegu solvunult.
Arvan, et kooli roll inimese kujunemisel on ületähtsustatud. Kas keegi suudab ette kujutada kaasakiskuvat lasteraamatut, mille süžeeks ongi hoolsalt planeeritud ja edukalt välja kukkunud aktiivõppel baseeruv koolitund? Isegi „Agu Sihvka lugudes“ ja „Kevades“ võtab lugu põneva pöörde just seal, kus täiskasvanute kavatsused liiva jooksevad. Astrid Lindgreni raamatutes on koolipreilid armsad ja austatud tegelased, kuid laste elus nii vähetähtsad, et lugejale ei mainita nende nimesidki. Kui täiskasvanutelt küsida, mida nad mäletavad oma lapsepõlvest enne 10.–12. eluaastat, on meeles enamasti vahetunnid, koduhoov või suvevaheaeg, kuid väga vähe hetki koolitundidest.
Palju iseseisvust ja vabadust
Eesti laste lapsepõlve teeb eriliseks just kooliväline osa. Eestis on lastel palju vabadust ja iseseisvust, mis mujal pole nii iseenesestmõistetav. Koduvõtit omava lapse kohta on sakslastel lausa eraldi halvamaiguline sõna, Schlüsselkind, ning korralikud lapsevanemad uhkustavad isekeskis sellega, mida kauem neil õnnestub lapsele isikliku koduvõtme andmist edasi lükata. Eestis lähevad juba esimese klassi lapsed ise kooli ja koolist koju ning neid ei ole vaja õpetajale isiklikult üle anda ega vastu võtta. Teisel koolinädalal soovitab klassijuhataja vanematel koolimajja mitte siseneda. Lapsed lepivad isekeskis külaskäike kokku, vanemate käest küsitakse vaid luba. Vanemad ei pruugi teada üksteise nime, telefoninumbrit ega aadressi, niisamuti on omavahel läbi rääkimata, kes vastutab, kui külas olles peaks midagi juhtuma: näiteks lõhub laps ära mõne eseme või vigastab end mingil viisil. Naerge pealegi, lääne inimese mõte tõsimeeli just selliseid radu pidi liigub: kes vastutab, ega ometi mina?
Laste vaba liikumise kultuur oli ka USA-s ja Saksamaal veel üks-kaks põlvkonda tagasi elujõus, ent nüüd on haihtunud või haihtumas. Ameerika arengupsühholoogi Peter Gray sõnul on 12-aastastel USA-s praegu vähem iseseisvust kui oli nelja-aastastel mõni aastakümme tagasi. Tasapisi teadvustatakse, et midagi olulist on kaduma läinud, kuid tegu on kollektiivse nähtusega, mida ühe pere kaupa ei saa tagasi tuua. Kui 7-aastane laps lasta Saksamaal omapäi tänavale, on tal seal mängukaaslaste puudumise tõttu lihtsalt igav, USA-s kutsutaks selle peale politsei. Õnneks on Eestis vastastikune usaldus ja vabadus säilinud. See on mõõdetamatult väärtuslik, lastele kasulik ja lihtsustab vanemate argielu tohutult.
Heal tasemel huviringid
Laste iseseisvus muudab võimalikuks Eesti lapsepõlve teise eripära, milleks on pikkade traditsioonidega väljaspool kooli toimuv huvitegevus. Saksamaalt ja USA-st võrsub kahtlemata märkimisväärsel hulgal muusikuid ja tippsportlasi, tipptasemele jõudmise masinavärk on suurtes riikides tugevam. Ent suurem osa lastest ei jõua ega soovigi jõuda oma hobiga professionaalsele tasemele. Eestis tajun, et huvitegevus on nii laste kui ka täiskasvanute jaoks sõltumata selle harrastamise tasemest tähendusrikkal kohal.
Huvitegevus saab Eestis alguse juba lasteaias. Esialgu tundus minu jaoks hullumeelne siinne komme sõidutada isegi kolme-nelja-aastased mudilased õhtul pärast kella kuut veel mingist arendavast tegevusest osa saama. Võimalik, et vanemad pingutavad sellega üle või on põhjus selles, et lapsed magavad lasteaias mitu tundi lõunaund ja magamamineku ajaks on neil kuidagi vaja oma energia välja rahmeldada. Minu skeptilisus hajus ruttu, kui kogesin, kui vahvad on siinsed huviringid. Mu enda lapsepõlves kippusid taolised ringid olema sovetlikud ja liiga ranged. Saksamaal on need jälle liiga vabad ja kalduvad muutuma tühjaks karglemiseks. Eestis aga on viimne kui üks trenn, muusika- ja meisterdamisring, kuhu olen lastega sattunud, hoolega ja läbimõeldult läbi viidud ning suurepärasel tasemel. Hea on näha, kuidas lapsed juhendaja nõuandeid kuulavad ja järgivad ning et juba koolieelikuid peetakse psühholoogiliselt piisavalt tugevaks, et neid sõbralikul moel kritiseerida ja näidata, kuidas saab paremini. Lapsed naudivad protsessi ja liiguvad üha uute oskuste ja paremate tulemuste poole.
Asjatundlikud juhendajad
On teada tõde, et kõik algab inimestest. Eestis juhendavad huviringe inimesed, kes on oma alal väga head. Eesti haridussüsteemi oluline pluss on, et tavatult suur osa lastest sisustab oma vaba aega paberitega treeneri või huvikooliõpetaja käe all. Saksamaal ja USA-s kogesin, et koolid pakuvad küll väga laia valikut spordialasid ja klubisid, kuid tihtilugu on juhendajateks aineõpetajad, lapsevanemad ja teised vabatahtlikud. Kui maleringi viib läbi inimene, kelle ainus kvalifikatsioon on, et ta oskab täitsa hästi malet mängida, polegi kõige hullem. Küll aga oleme kõik kuulnud USA teismelistega seotud spordivigastuste epideemiast, mille tagamaadest sain aimu sealses internaatkoolis elades. Koolil oli kümneid spordimeeskondi, kuid päristreenerid vaid prestiižikamate alade jaoks, nagu jalgpall ja korvpall. Kergejõustiku võistkonda juhendasid näiteks saksa keele õpetaja ja kooli aednik, kes olid nooruses pisut sporti teinud, ning paraku rumalad vigastused õpilaste seas aina kuhjusid. Lisaks suhtumine, et sisust tähtsam on kooli logoga dressid ja ühe hooaja tulemus.
Tõsiasi, et Eesti huviharidus ei põhine vabatahtlikel, peegeldub paratamatult hinnas. Enamiku huviringide hind on lapse kohta 20–60 eurot kuus ning kui lapsi on peres mitu ja igaüks neist käib mitmes huviringis, on kulud üsna suured. Keegi meist ei taha, et laste võimalus huviharidusest osa saada sõltuks pere rahakoti paksusest. Küllap neil kaalutlustel käivituski Tallinna linnavalitsuse initsiatiiv pakkuda õpilastele rohkem tasuta huviringe koolimajas. Sakslased on läinud veelgi kaugemale: uusim trend on gebundene Ganztagsschule ehk kohustuslik kogupäevakool, kus huvitegevus, pikapäevarühm ja kooliprogramm on läbi põimunud ning kestavad kohustuslikus korras kõigile lastele sama kaua kui vanemate tööpäev. Väidetavalt lahendab see veidi orwellilik korraldus ühe hoobiga mitu sotsiaalset probleemi, palgalõhest kuni uusimmigrantide integratsioonini. Kogupäevakooli, seni õnneks vabatahtliku võimalusena, katsetatakse katseprojektina ka mitmes Tallinna koolis.
Koolivälise huvitegevuse plussid
Kuigi pealtnäha turvalisem ja võrdsem on hoida lapsi kogu päeva ühes kohas, on ka koolivälisel huvisüsteemil rohkelt plusse, mida tuleks teadvustada ja mitte kergekäeliselt kaotsi lasta. Asjaolul, et huviringid toimuvad vaba turumajanduse tingimustes, on tõenäoliselt samuti roll nende heas tasemes. Ühelt poolt peavad huvikoolid kliente leidma ja hoidma, teisalt jälgivad lapsevanemad, mida nad oma raha eest saavad. Nulleurose huviharidusega võib paratamatult juhtuda nii nagu tasuta asjadega ikka: neid ei väärtustata. Et aga ükski laps hinna tõttu huvitegevusest kõrvale ei jääks, võiks luua vautšerite süsteemi, mida saab kasutada vabalt valitud munitsipaal- või erahuvikoolis, spordiklubis või ükskõik millise kvaliteedistandarditele vastava teenusepakkuja juures. Eri huvialade, näiteks male ja ratsutamise puhul sisendkulu paratamatult erineb ning perel võiks olla võimalus vahetada vautšer kas kahe odavama või ühe kallima hobi vastu ning vajadusel ise juurde panustada.
Teine koolivälise huvitegevuse pluss on miljöö- ja seltskonnavahetus. Õpetajana näen, et puberteediealistel lastel on niigi keeruline veeta koolipäev väikses klassiruumis ja sotsiaalse olelusvõitluse tingimustes. Väljaspool kooli toimuv trenn või huviring leevendab koolipinget, sest lapsel tekib ka väljaspool kooli sõpruskond ja kultuurivahetus teiste koolide õpilastega, samuti võimalus olla sotsiaalselt teistsuguses rollis. Kui Lindgreni juurde tagasi tulla, siis Bullerby lapsed küll koos üheski huviringis ei käinud, küll aga mäletame tema raamatutest selliseid tegelasi nagu Lärmisepa tänava tädi Berg, Vahtramäe sulane Alfred ja Liinuse Ida. Selliseid lähedasi täiskasvanuid laste elus, kes pole ei lähisugulased ega õpetajad, jääb aina vähemaks, kuna leibkonnad on väiksed ja naabreid ei tuntagi. Paljudel meist on praeguseni hea side kunagise treeneri, juhendaja või pilliõpetajaga, mille taolist kooli tingimustes naljalt ei teki. Mis puudutab liiklusohutust, oleks väga kurb mõelda, et linnaplaneering on nii hullusti käest lastud, et laste turvalisuse tagamiseks on ainuvõimalik variant neid koolimajas päev otsa kinni hoida. Pealegi on igas linnaosas noortekeskus, spordirajatised, huvikoolid. Kui harjutada ühiskonda mõttega, et huvitegevus toimugu koolis, sest kõik muu on liiga ebaturvaline ja ebamugav, on seda tagasi pöörata tõenäoliselt võimatu.
Hea pinnas koolitarkuseks
Reaalaine õpetajana tunnen, et mida rohkem on lastel kooliväliseid kogemusi, seda rohkem on pinnast, mille külge saab koolitarkust siduda. Olgu lapsel reaalainega seotud hobi, nagu robootika, programmeerimine või mudelite ehitamine, või hoopis sport, muusika, kunst – matemaatikat leidub kõikjal. Palju kasu on matemaatika õppimisel ainuüksi sellest, kui laps ise liikleb ja kella vaatab. Suudan ikka ja jälle üllatuda, kui võõrad on lastele sellised argised mõisted nagu kiirus, kaugus ja aeg. Õpetada neid mõisteid Ganztagsschule õpilastele, kelle aeg on maast madalast üheksa tundi päevas samas hoones sisustatud, on tõenäoliselt sama tõhus kui õpetada võõrkeelt üksnes õpiku abil.
Võrreldes oma kooliajaga 15 aastat tagasi, märkan praegu kaht imelikku ja vastukäivat suundumust. Koolilt ootame, et see oleks mänguline, huvitav ja kaasahaarav, nii et ideaalis laps õieti ei märkagi, et ta õpib. Vaba aeg see-eest olgu arendav ja sihipärane, kuni laps kardetavasti ei adugi, et ta puhkab. Kogu see kupatus kipub kokku sulama ühtlaseks sebimiseks hommikust õhtuni. Eesti kooli ja huviringide vaimustuses pean mõnikord ka ise pingutama, et meeles pidada ja lastelegi õpetada mitte midagi tegemise väärtust ja naudingut.
Kõige otstarbekam on arendada lapsel iseseisvust: kooli minek ja koju tulek, kodus õppimine, huviringid – nende tegevuste ajajaotus olgu lapse otsustada. Juhul, kui lapsele kõik ette kirjutatakse, siis sumbub iseseisva otsustamise oskus juba eos. Sama lugu on lapse soovide rahuldamisega: kui laps saab kõik, mis ta tahab, siis on hilisem iseseisev elu ohustatud. Faktilisi näiteid selle kohta võib tuua piisavalt.
Väga asjalik ja oluline artikkel! Just praegu enne valimisi rôhutakse taas tasuta huviringide pakkumisele koolides kuid see on huvitegevus, mitte huviharidus! Huviharidust pakuvad siiski huvikoolid ôppeprogrammi alusel luues selleks ôpikeskkonna,kaasates oma eriala spetsialistid, professionaalsed ôpetajad ja muretsetdes selleks vajalik tehniline baas!
Väga oluline on ôpilastele keskkonna vahetus, kus tekivad uued sotsiaalsed rollid, eluegsed sôbrad ja eduelamus oma ande arendamisel! Aitäh, selle sisuka artikli eest! Hoiame Eesti kôrgetasemelist huviharidust ja ärme lammuta olemasolevat rahvusuhkust!
Asjalik artikkel, aga üks ebatäpsust ja valearusaam. Eestis ei lähe lapsed kooli alles 7-aastaselt. Lähevad 4-aastaselt.
Miks me nimetame lasteada kindergardeniks? Õigem oleks nimetada pre-school ning hämming kaoks. Meie lasteaedades toimub alates 4. eluaastast õppetegevus, koos õppekavade ja õppetundidega. Ning seda viivad läbi õpetajad. Tõsi, riik seda ei rahasta pearahaga, vaid see on omavalitsuse kanda. Aga siiski on see haridus, mitte lihtsalt lastehoiuteenus.
Välismaalastele peakski ütlema pre-school ning nad saaksid võrrelda õigeid asju.