Mulle meeldib olla õpetaja

25. jaan. 2019 Anna-Liisa Blaubrük Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi õppekvaliteedi juht - 9 kommentaari

Anna-Liisa Blaubrük.

Mina ei tunne, et lapsed või vanemad mind kiusaksid. Nad ei kiusagi.

Postimees avaldas 22. jaanuaril loo (Martin Ehala, „Väärkohtlemine on ületamas õpetajate taluvuse piire“) sellest, kuidas Eesti õpetaja on hädas. Üldistades ja ülekohtuselt madaldades õpetajate võimet tulla toime raskete lastega, aga veelgi enam unustades head õpetajad ja kõik teised lapsed. Unustades, et eesti laps ei ole kiuslik, vääriti kohtlev, räuskav ja solvav. Eesti laps on väga tubli ja tark, kuid vahel väga karmide oludega kodust.

Arvan, et 93% eesti õpetajatest, kes uuringule ei vastanud, tunnevad samamoodi kui mina või vähemalt mitte nii hullusti kui artiklis. Ma arvan, et neil ei olnudki aega vastata üleskutsele „Kas sind, eesti õpetaja, laps kiusab?“.

Koolielu killukesed

Neil ei olnud aega, sest nad valmistasid ette tunde ja materjale, et tunnid oleks enam kui vaade õpikusse; parandasid töid ja andsid tagasi- ning edasisidet; pidasid arenguvestlusi, ümarlaudu, vestlusringe või külastasid isegi lapse kodu; koostasid töökavu, osalesid töörühmades, et koostada arengukavu, visioonidokumente, mõõtmisvahendeid; koolitasid end muutusi juhtivaks, digipädevaks, innovaatiliselt mõtlevaks, motiveerivaks, tõenduspõhiselt väärtusi arendavaks ja mida kõike veel.

Väljatoodud näited artiklis on mõnes mõttes Eesti koolielu killukesed. Aga minu kogemus varasemalt erikoolis ja tavakoolides ning praegu nii-öelda eliitkoolides on, et selliseid lapsi on üksikuid. Seda teab ja tunneb ka suur osa Eesti õpetajatest. See ei ole üldistatav.
Nii nagu ei ole ka „umbes 7% vastanutest“ võrdsustatav enamikuga Eesti õpetajatest. Mida teeb see ülejäänud osa? Ei vastanud, sest neil ei olnud lisaks ajale arvatavasti ka tahtmist.

Ehk ei olnud neil tahtmist vastata, sest need ülejäänud õpetajad saavad aru, et madalate vaimsete võimetega vanematega peres hooleta kasvanud kõurik, kes puhtalt ärritamise eesmärgil tobedaid küsimusi esitab, ei käi väärkohtlemise alla. Või vanem, kes oma suurest õpivõimest ja prestiižsest ametist hoolimata ei oma piisavalt võimu ja otsib seda allutades õpetajaid, ei ole kiusamine. Rumalaid ja rumalamaid on alati olnud, tihtilugu just nende pärast valibki õpetaja oma ameti. Mitte niivõrd selleks, et toetada töökaid ja tarku geniaalseks saamise teel, vaid tihtilugu just nende teiste pärast.

Võimalik, et neil ei ole jõudu tõestada, et tegelikult tuleb suur osa neist hästi toime. Hoolimata artiklis kirjeldatud tõrvapotina tunduvast töökohast tunneb enamik õpetajaid vast siiski, et pott on enamasti mett täis, niikaua kui nad saavad olla klassis koos lastega. Ja viimased, kes sinna töörõõmu meepotti tõrva tilgutavad, on õpilased. Eesti õpetaja töötab õpilase pärast. Õpilase jaoks ja õpilaste nimel.

Head lapsed puha

Ehk julgeb see ülejäänud 93% õpetajatest võtta selle kõuriku ja vestelda temaga kahekesi, nii juhtunust kui ka sellest, kuidas mõlemal oleks tunnis edaspidi parem. Ehk suudab teda isegi aidata ja viia veidi paremale teele nii, et see laps omandab järgmise astme hariduse. Võib-olla otsib see 93% õpetajatest parasjagu abi hoopis sellele perele ja vanemale, kelle laps 10-aastaselt ei oska end nii kaaslaste kui ka õpetajate jaoks ikka veel teisiti kui vaid jalgadega pekstes väljendada.

Jah, Eesti kool vajab meesõpetajaid ja naisõpetajaid, aga ka tarku õpetajaid, erinevaid õpetajaid ning eelkõige erilisi isiksusi. Julgeid, empaatilisi, kannatlikke ja elurõõmsaid. Austus õpetaja vastu hakkab õpetaja enda eneseaustusest. Armastada on ikka lihtsam neid, kes end ka ise armastavad.

Küsisin enda lastelt, kas nende klassis on õpilasi, kes õpetajatele halvasti ütlevad. Nende sõnul kummalgi ei ole. Üldse ei ole, ammugi veel süsteemselt vägivallatsevaid või väärkohtlevaid. Minul ka ei ole. Juba 15 aastat koolis töötades ei ole olnud. Keerulistest kodudest keeruliste suhete ja keerulise käitumisega lapsi vahel on. Kuid alati on suurepäraseid kolleege, kes ka nendega toime tulevad.

Meil on koolis valdavalt särasilmsed, selge pilguga lapsed. Mõnel on imetlusväärne töövõime ja kohusetunne, mis paneb uskuma, et temast kasvab maailmamuutja. Mõnel on suurepärane anne ning julgus, mis näitab, et temast saab suur kunstnik või innovaatiline leiutaja. Mõnel empaatia ning suhtlusvõime, mis leiab üles ka kurvemad kaaslased, et kõigil oleks kergem. Mõnel juba väiksest peale selline sära ja liidriomadused, et paneb koos töötama ka kõige tõrksamad kaaslased.

Leidkem need lapsed, kirjutagem nendest ja nende õpetajatest, kellel ei ole aega. Neid on Eesti koolis ja neid on palju rohkem.


9 kommentaari teemale “Mulle meeldib olla õpetaja”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    Mina küll usaldan neid tulemusi, mida prof Martin EHALA esitab, sest ligi 700-ne kogum on usaldusväärne. Tõsi, valimi koostamine pole rangelt teadustöö metoodikaga kooskõlas, aga… usaldan teda käesoleva artikli autorist enam, sest siin ilmneb hoopis nn induktiivne lähenemine probleemile, mis meil ennast ülistavas ühiskonnas ülitähtis…

    Samas – kooliinimestele on probleem ilma nn uurimatagi selge ja küsimus pole ju suhetes vaid eelkõige ÕPETAMISE TASEMES, mis kahjuks kogu maailmas languses… Koolist on täielikult kadunud PEDAGOOGIKA – see saab selgeks, kui loete Ehala loo kommenteerijaid… Aga pedagoogika on kadunud ka lasteaedadest, kuhu kutsutakse politseid, et kasvatajaid ründavaid lapsukesi korrale kutsuda… See pole juriidiline vaid pedagoogiline küsimus!

    P.S. Oma viimasel koolituspäeval (alles eile) ütlesin kuulajatele, et igasugused nn koolitused tuleks lõpetada – need ajavad õpetajaid-kasvatajaid vaid suurde segadusse-!? Loodus on ju miljoneid aastaid täiskasvanutele ette öelnud, kuidas lapsi-alaealisi kohelda ja Loodusest küll keegi targem ei ole…

  2. Koolis tööl ütleb:

    Eks lugusid on seinast seina. Artikkel on ameerikalikult positiivne ja probleeme eitav.
    Probleemid koolis on pigem sellest, et haridusasutus on muutumas teenindusasutuseks ning väga suur osa õpetajatest peavad iga aastaga üha enam eripedagoogideks hakkama. Seda tegelikult soovimata.
    Mitte ühelgi kutsumusega õpetajal pole midagi maailma parandamise vastu. Ennegi neid nõrku õpilasi poputatud ja tagant tõugatud. Õpiraskustega, räpasest kodust või üksildast last oskan ma aidata ja õpetada. Psüühiliselt labiilse emaga aga oma kompetentsi ja õppekava teemal kakelda ei soovi. Laua all ringi aelevat erivajadusega last aga õpetada ei oska. Kes kaitseb tavalise lapse õigust klassis rahulikult õppida?

  3. Jaan Mikk ütleb:

    Tere

    Mulle väga meeldis Teie artikkel. See on nendest väga paljudest õpetajatest, kelle töö on viinud Eesti hariduse maailma tippu. Tänan Teid Anna-Liisa Teie töö ja artikli eest!

  4. Anna-Liisa Blaubrük ütleb:

    Lp prof Mikk,

    Teie tänu on suur tunnustus.

  5. D1 ütleb:

    …. Rumalaid ja rumalamaid on alati olnud, tihtilugu just nende pärast valibki õpetaja oma ameti. Mitte niivõrd selleks, et toetada töökaid ja tarku geniaalseks saamise teel…. – liiga ilus, et olla tõsi!!!

  6. Lembit Jakobson ütleb:

    Huvitav, kui Ehala uurimistöö põhjal on 38% eesti õpetajatest kokku puutunud enda alandamise, sõimamise ja ropendamisega, siis Anna-Liisa Blaubrük räägib vaid üksikutset juhtumitest.
    Midagi siin ei klapi.Kui Ehala kirjutab, et ” 19% õpetajaist kogeb õpilaste sõimu ja ähvardusi korra nädalas või tihemini.” Siis need pole harvad ja üksikud juhtumid.

  7. Anna-Liisa Blaubrük ütleb:

    Juhin tähelepanu, et valim oli ligikaudne siiski 7% õpetajate sihtgrupist ning vastanutest 38% on omanud kokkupuuteid. 19% vastanutest ehk kogemusi eeldanud küsimustiku kogu vastajate hulgast ongi üksikud juhtumid. Ja mul on siiralt hea meel, et neid juhtumeid nõnda vähe on.

  8. Peep Leppik ütleb:

    Austatud KOLLEEGID!

    Artikli autori “vaidlus” prof Ehala tulemuste ümber näitab, et tänapäeva õpetajatekoolituses teadmisi andmete statistiliseks töötlemiseks ei anta… Sotsioloogilistel küsitlustel võetakse ju usaldusväärne VALIM (kasvõi 1000 inimest kogu Eesti kohta) ja selle küsitluse tulemuste põhjal tehakse ÜLDISTUS kogu Eesti kohta… Näiteks, kui 1000-ndest inimesest toetas keskerakonda 31 %, siis saadaks usaldusväärne tulemus – kogu Eestis on 31 % KE toetajaid ehk üle 300 tuhande inimese.
    Mõtlev inimene tehku järeldused ise!

    P.S. Andmete statistilise töötlemise “puudujäägid” ilmnevad just PISA-testide tulemuste puhul, millele olen korduvalt tähelepanu juhtinud. Taas ilus näide, kuis TEADUS on Eesti koolist välja visatud…

  9. ex meesõpetaja ütleb:

    See siin on pooltõde, mida Anna-Liisa väljendab. Tema jaoks võib olla reaalsus, aga paljude jaoks kindlasti pigem Martini kirjeldatud olukord.

    Olen ise nii tava- kui ka eliitkoolis õpetanud ja kogenud nii häid õpilasi/klasse kui ka halbasid neid. Teate, protsendid siin ei aita. Matemaatikaga me olukorda ei saa hinnata. Piisab kui 1 tilk tõrva on meepotis ja kogu mesi on mokas…

    Mul oli väga tugev kutsumus, aga pikapeale hakkas bürokraatia ja õpetajate jõuetus kaakidega võidelda seda kahandama. Täna tahaks küll kooli tagasi tulla, aga vanad armid on jälle lahti kistud…

Leave a Reply to Anna-Liisa Blaubrük

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!