Peaasi et mõtleb

25. jaan. 2019 Anna-Liisa Jõgi Jyväskylä ülikooli järeldoktor - 1 Kommentaar

Anna-Liisa Jõgi.

Veel hiljuti tundus diskussioon Eesti haridusteaduste kvaliteedist ümber oma saba käivat. Veidi utreeritult – on jah halvasti, kuid hästi ka ikkagi ei oska ja las siis jääb nii, aga kurdame edasi. Ehk teeme ühe või paar arendusseminari. Professor Tarmo Soomere ettekanne viimasel kultuuri- ja hariduskongressil oli mu meelest helendav. Siiras kummardus väljaütlemiste eest! Tundus, et toa uksed ja aknad on avatud.

Hetk hiljem läks lugu ikkagi vasakule ära. Õpetajate Lehes ilmus ülevaade Eesti haridusteadlaste publikatsioonidest, kus jõuti minu arusaamise järgi järeldusele, et Eesti haridusteadlane peab avaldama oma [vaikimisi] olemasoleva kõrgel tasemel teadustöö pigem eesti keeles. Ülevaatesse on sisse kirjutatud suur viga. Seal on eristamatult ühes pajas käsitletud nelja täiesti erinevat asja: konkurentsivõimelist teadust, konkurentsivõimetut teadust, teaduse rakendusi praktikas ning enese ja teaduse populariseerimist. Head kolleegid-haridusteadlased, neil asjadel tuleb teha vahet!

Konkurentsivõimelist teadust saab teha ainult teiste teadlastega ühenduses olles, nendega koostööd tehes ning samal ajal nendega konkureerides. Seda on mõistlik teha rahvusvaheliselt, sest nii saab teadus parem. Rahvusvahelist teadust kirjutatakse praegu peamiselt inglise keeles. Kunagi varem kirjutati ladina keeles. Nii lihtsalt on. Oluline on suhtlusvahend, mitte üks keel iseeneses. Näitena: mu varem uuritud teema vastu tundis Eestis sama süvitsi huvi heal juhul veel kümme inimest. Neist julgelt kaks olid mu kolleegid-kaasautorid ja kolm vast sama uurimisgrupi doktorandid. Järele jääb paremal juhul viis, kellele oma tööst eesti keeles kirjutada ning kellest võiks loota, et nad mu mõtetega väga tugevalt suhestuvad, vastanduvad ja edasi arendavad. Viiele inimesele mingi mõtte tutvustamiseks suuremahulist uurimisprojekti korraldada, andmeid analüüsida ning tulemusi-järeldusi kirja panna on arulage. Seepärast peabki oma teadustulemusi avaldama rahvusvaheliselt kättesaadavalt. See ei ole surve ega sund, vaid mõistlik ja teadlasele kasulik asjade käik.

Konkurentsivõimetut teadust ehk ei peaks tegema. Samas, kui on ressursse ja midagi nagu uurida tahaks, siis miks mitte. Arvan, et konkurentsivõimetu teaduse tootmist ei saa kellelegi ette heita, kui keegi selle kinni maksab ja uurija on seejuures ise rõõmus. Ainus kahju on, et metoodika mittetundmise pärast on teadusvälistel inimestel väga raske vahet teha, mis on hea ja mis mitte nii hea teadus. Seetõttu oleks Eesti haridusteadustele, nende rakendustele ning populariseerimisele kasulik, kui konkurentsivõimetut teadust, ükskõik, kas eesti või inglise keeles, oleks vähem.

Viie aastaga kaks artiklit

Teadustöid kokku võttes – praegu ei saa öelda, et Eestis tehakse palju kõrgel tasemel haridusteadust. Tegin natuke Allikut, diletandina muidugi, aga siiski – Web of Science’i portaalis on alates 2014. aastast indekseeritud 188 teadusartiklit kategooriates „Education Educational Research“, „Psychology Edcutational“, „Education Specific“ ja „Education Scientific Disciplines“, mille vähemalt ühe autori töökoht on Eestis. (Neist artiklitest 28 on TLÜ LTI professori Eve Kikase autorlusega.) TLÜ ja TÜ haridusteaduste instituutides on kokku umbes 85 professorit, dotsenti, eri astme teadurit ja lektorit. Seega, kui akadeemilise personali hulgast välja jätta assistendid, õpetajad ning üllatavalt suur hulk koordinaatoreid ja spetsialiste, avaldatakse meil ühe akadeemilise haridusteadusliku töötaja kohta natuke üle kahe haridusteadusliku teadusartikli viie aasta jooksul. Seda on vähe. Rõhutan seejuures, et Web of Science on teaduse arvutamisel nagu demokraatia riigikorrana – see on parim praegu väljamõeldust. Web of Science ei näita kindlasti absoluutset kvaliteeti, vaid võimaldab olemasolevatest vahenditest kõige kergemini esimest selektsiooni teha. Näiteks eespool mainitud Õpetajate Lehe artiklis haridusteadlaste publikatsioonidest oli näitena toodud neli ajakirja, kus Eesti haridusteadlased on oma teadustöid avaldanud. Neist ainult üks oli Web of Science’i kvaliteedinäitajate järgi ülevalt poolt teises kvartiilis, ülejäänud kolm olid allpool.

Teadustöid ei saa ühte patta panna teaduse rakendustega. Haridusteaduste puhul on nendeks õpikud, praktilised käsiraamatud õpetajatele ning õpilaste ja õpetajate analüüsimiseks mõeldud hindamisvahendid eriala spetsialistidele. Jah, neid võiks olla eesti keeles võimalikult palju, raudselt. Aga siin on üks „aga“. Et need tööd oleksid võimalikult kvaliteetsed, peavad need põhinema võimalikult konkurentsivõimelisel teadusel. Kvaliteetseid eestikeelseid rakenduslikke materjale tudengitele ja õpetajatele saab luua asjakohase teaduse pinnalt. Sealt edasi – kui meil on eestikeelsed (õppe)materjalid, saab nende abil ka eestikeelset kõrgharidust vahendada.

Eraldi teema on rakendusuuringud. Need ei ole samuti teadusega ühte patta pandavad. Neil on tellija ning tellijal on eesmärk. Rakendusuuring tehakse selle eesmärgi põhjendamiseks või täitmiseks. Rakendusuuringu kvaliteet sõltub kahest asjast: millele on uurija nõus oma nime alla kirjutama ning mille on tellija nõus vastu võtma. Rakendusuuringu taga, sees või kõrval võib olla konkurentsivõimeline teadus, aga ei pruugi. Kindlasti ei saa öelda, et rakendusuuringute hulk näitab teaduse kvaliteeti.

Enese ja teaduse populariseerimine on tõsiselt väga oluline osa teadlase tööst. Populariseerimisega on aga seesama häda, et teadusvälistel inimestel on väga raske vahet teha, mis on konkurentsivõimelise ja mis konkurentsivõimetu teadlase ja tema teaduse populariseerimine. See on probleemiks igas teadusvaldkonnas ning ega konkurentsivõimelise teaduse olemasolu konkurentsivõimetu või hoopis olematu teaduse populariseerimist välista. Jällegi – nagu konkurentsivõimetu teadusegagi –, kui üldsusele läheb korda, siis ei saa kaheldava sisu populariseerijale ju midagi ette heita. Teadus samas nii edasi ei arene ning eestikeelne teaduse rakendus samuti kvaliteetsemaks ja kvantiteetsemaks ei saa. Olukorda parendab mu meelest ainult konkurentsivõimelise teaduse loomine ja selle võimalikult mõjus populariseerimine.

Annan siinkohal aru, et see jutt käib minu enda kohta samavõrra kui iga teisegi Eesti haridusteadlase kohta. Katsub luua rohkem konkurentsivõimelist teadust, seda rohkem kolleegidega üle ilma arutada ning seejärel seda kodumaal eesti keeles rakendusse suunata! Ja siis tudengeid juhendades panustada ka eesti teaduskeele arengusse. Viimaseks on lisaks keelele vaja ka teadust.

 


SAMAL TEEMAL

Mis keeles mõtleb Eesti haridusteadlane?

 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Peaasi et mõtleb”

  1. UrmasH ütleb:

    Eesti haridusteadlane peab pingutama, et avaldada oma olemasoleva kõrgel tasemel teadustöö ka eesti keeles. Peab osalema eesti keelse sõnavara loomes, populariseerima ja õpetama ka eesti keeles. See ei tähenda et ta kõike just ise peab tegema, … Targem vastutab ja see loob koostöös eeldused, et rahvaesindajad tahaks tõsta teaduse rahastust tänaselt tasemelt vähemalt riigikaitsega võrdseks.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!