Uuenev muusikaõpetus juhatab heliloomise põhialuste juurde

18. jaan. 2019 Annika Poldre toimetaja - 2 kommentaari

Heliloojad, muusikaõppejõud Gerhard Lock ja Andrus Kallastu peavad ülioluliseks, et üldhariduses sisaldaks muusikaõpetus teadmisi omaloomingu põhialustest. Foto: Annika Poldre

 

Digiõppevaramus E-koolikott on inspireerivad materjalid muusika õpetamiseks uut moodi.

E-koolikott sisaldab alus-, üld- ja kutsehariduse õppematerjale. Digiõppevaramu kunstide valdkonna muusika õppematerjalide koostamist juhib muusikateadlane, helilooja ja Tallinna ülikooli BMF-i muusikateaduse lektor Gerhard Lock. Muusika õppematerjali neljanda kursuse osa on täitnud sisuga kaks Pärnu heliloojat, Andrus Kallastu ja Indrek Palu. Õppevahendi koostamise taustal on Eesti Arnold Schönbergi ühing, mis korraldab ka Pärnu nüüdismuusika päevi. Vestlus muusika digiõppevahenditest ning muusikaharidusest üldisemalt sai teoks äsjaste päevade ajal.

Gerhard Lock: Tallinna ülikooli digitehnoloogia instituut osales riigihankes, mille eesmärk oli luua gümnaasiumi taseme digiõppevahendeid, mis on avalikustatud keskkonnas e-Koolikott. Muusikas oli tellija nõue koostada kolm muusikaajaloo kursust ning üks valikkursus. Kuna Andrus ja Indrek olid hakanud välja arendama muusika kompositsiooniõpetuse õppevahendit, nägin head võimalust neid projekti kaasata. Muusika kompositsiooniõpetuse kursus sisustab õppekavas oleva mõiste „omalooming“.

Andrus Kallastu: Muusika kompositsiooniõpetus on jagatud kolme aasta peale ja kolme ossa: elemendid, seosed ja kriitika. Nii on kompositsiooniõpetus nagu spiraal, mille igal uuel tasandil võetakse sama teema järgmisel kõrgusel läbi. Elementide osa oli kõige raskem koostada. Lähtusime eeldusest, et inimene on lõpetanud põhikooli, oskab lugeda, arvutada ja on muusikast natuke kuulnud, kuid tema teadmised muusikateooriast on nullilähedased. Põhiprobleem oli, kuidas hakata sellisele baasile sisu üles ehitama. Õppevahendis ongi soovitus alustada kõlasündmuste fikseerimisest ja lihtsa visandpartituuri koostamisest.

Eesmärk: lõimida

GL: Kuna aina enam oodatakse õppeainete lõimimist, oli meie üks eesmärke esmalt lõimida muusikaajaloo kursused kompositsiooniõpetusega, sest viimane aitab mõista ajaloos toimunut. See meil ka õnnestus, kuid materjali tuleb loomulikult edasi arendada.

Ühe kursuse üks kogumik on jagatud nelja ossa: tekstiosas seletatakse mõisteid, teine osa sisaldab visuaalseid ja helinäiteid. Kolmandas osas on veebipõhised harjutused ning viimases osas praktilised ülesanded, mis tihti väljuvad digitaalsetest raamidest või kus kasutatakse digivahendeid laiendatult: õpilased arutlevad, väitlevad, loovad midagi, lähevad välitöödele, raamatukogudesse või uuringuid tegema. See on tore ja väga vajalik, et õpilased ei jääks ainult digimaailma.

Mida õpilane üksi või rühmas ise avastab ja mille n-ö läbi hammustab, see jääb talle eluks ajaks meelde. Samal printsiibil on struktureeritud ka digiõppevaramu õppematerjal. Seal tutvustatud tööriistad võimaldavadki loovat ja rühmapõhist tegevust.

AK: E-koolikott on kõigist oma tehnilistest probleemidest hoolimata selles suhtes hea, et õpetajad saavad seal koostada ise materjale ja jagada neid kolleegidega. Sellest, mida keegi on loonud, saab teha tuletise või uue materjali. On võimalik võtta olemasolev materjal ja seda enda vajaduste järgi kohandada.

GL: E-koolikott võimaldab õpetajal luua oma kogumikke. Ta saab otsida märksõnade järgi tunni teemaks materjale. Ta leiab meie materjale, mida oleme loonud oma projektis, aga ka muud, mida on teinud teised.

Ilmselt ei ole paljud õpetajad E-koolikoti võimalusi seni piisavalt kasutanud. Iga õpetaja võib koostada just sellise õpiku, mida ta parajasti vajab. Ta võib otsida sobivaid õpiobjekte: definitsioone, näidiseid, harjutusi vm. Saab ka ise tekste kirjutada ja materjale mujalt linkida. Tulevikus võib samasuguseid õpiobjekte ise juurde luua.

Me oleme katsetamisel näinud, et õpetajad koostavad pdf-faile, kus on ka lingid, näited jms. E-koolikott on tehnoloogiliselt järgmine samm. Idee on pöörata õpiku tegemine pea peale. Õpik ei oleks enam ülevalt alla korraldatud materjal, mida kõik peavad kasutama ja mida ei saa muuta.

Meie projekt võimaldab, et õpetajad ise saaksid tulevikus ka H5P mallidega koostamiskeskkonda sisse logida, sobiv liides on arendusfaasis. Seal saaksid õpetajad mitte ainult olemasolevaid õpiobjekte kombineerida, vaid kasutada neidsamu vahendeid, mida meie kasutasime objekte luues. Siis saab tõesti igaüks endale oma õpiku koostada.

Hindevabad tulemused

AK: Muusika kompositsiooniõpetuse õppevahendi koostamise käigus tekkis idee, mida digiõppevahend veel teha võimaldaks. Koolid võrdlevad õpilaste õppetulemusi tavaliselt hinnete alusel, kuid digivahend võimaldaks võrrelda mitte hindeid, vaid üle-eestilises arvestuses õpilaste tegelikke teadmisi ja oskusi.

Oleks lahe, kui sama ülesande sooritamise tulemused läheksid ühtsesse andmebaasi, kus tehakse momentaanselt kokkuvõtted. Need näitavad, et sa tegid näiteks helikõrguste määramise ülesande õigesti ära 16 sekundiga, aga Eesti rekord on praegu seitse sekundit. See annab õpilastele võimaluse osaleda väikeses reaalajas toimuvas võistluses. Arvuti genereerib antud ülesande lahendamise päeva-skoori, nädala rekordi ja absoluutrekordi. Sa näed kogu aeg, kuhu Eesti arvestuses asetud.

Oma lastega rääkides olen jõudnud järeldusele, et hinnete panemine tuleks koolis õppeprotsessi osana üldse ära kaotada. Õpilane ei tohiks enne koolist lahkuda, kui teab kõike, mida tal vaja teada on. Kui õpitakse ruutvõrrandit, peab see saama lõpuni selgeks.  Mitte nii, et sain kolme kätte ja tean nüüd poolt ruutvõrrandit.

Kui digivahendis ülesannet sooritades on reaalajas teada, et selle ülesande õigesti sooritamise Eesti absoluut-rekord on näiteks seitse sekundit, aga meie siin koolis sooritame seda 16 sekundiga, siis järelikult oleme Eesti tasemest üheksa sekundit maas. See on õpilastele paras stiimul ja hindeid polegi vaja.

Kui räägime muusikast, siis selles on kiirus oluline. Klaverit mängides tuleb lugeda ja suuta mängida kuni seitse nooti sekundis. Selline võimekus ei tule treeninguta. Kuid ka muusikaajaloo või matemaatika küsimusi saab panna nii ritta, et on võimalik luua mänguline võistlusmoment, mis stimuleeriks juba väikseid lapsi agaralt õppima. Mängides õpitakse asju palju kiiremini ja õpetaja ei pea mõne teemaga enam tunnis liiga kaua tegelema. Ja mis kõige tähtsam, laps vabaneb mõttetust hindestressist.

Oleme seda ideed ka digiõppevaramu projekti juhtkonnaga arutanud. Sellest ollakse küll huvitatud, aga praegu ei ole selle teostamiseks raha. Samas, Taxify omanik tegi Heateo sihtasutuse juurde allfondi. Sealt võiks ju raha küsida ja teha vastav õpianalüütika digiõppevaramusse.

Muusikaõpetuses on suur luksus, et meil on Eestis 12 aasta jooksul igal nädalal üks muusikatund. Siiski kurdavad õpetajad, et aega ei jätku. Paratamatult tekib küsimus, kas tunniaega kasutatakse ikka otstarbekalt.

Üldhariduskooli muusikahariduses ei ole seni olnud väga palju materjali, mis annaks tööriistad muusika tegemiseks ja mõistmiseks. Olen rääkinud paljude kõrgharidusega inimestega, kes tahaksid täiskasvanuna muusikaga tegelda, aga neil puudub selleks vajalik kirjaoskus. See ei tule iseenesest, sellega peab kogu aeg tegelema. Kuid koolis kulus aeg jutuvestmisele.

Lapsed õpivad tähed selgeks juba lasteaias. Õpitud tähtedega on kohe võimalik teha ka muusikat, komponeerida. Tean, mida räägin, sest olen teinud heliloomingu töötube ka 7-aastastele.

Mina lõpetasin Pärnu Koidula gümnaasiumi 1985. aastal, aga muusikaõpetus pole sellest ajast peale eriti muutunud. Miks ei õpetata koolikoorile noodikirja? Siis saaks ka koori teha efektiivsemalt, ei raiskaks nii palju aega nootide klaveril ettetoksimisele ja pähetuupimisele. Ja järgmine kord, kui kokku tullakse, on pooltel kõik ununenud.

Kompositsiooniõpetus keskseks

Ma ei ütle, et üldhariduskooli muusikaõpetuses peaks midagi otseselt ära kaotama. Aga muusikaõpetuse keskmes peaks olema kompositsiooniõpetus. Isegi kui seda tehakse tunnis kolm minutit ja kõike muud võetakse sellele lisaks. Aga see kolm minutit on praegu puudu.

Me Indrekuga koostasime kompositsiooni õppevahendit Vikiraamatute keskkonnas. Seal on ka Pärnu Koidula gümnaasiumis toimunud tundide videod. Nende põhjal võib igaüks veenduda, et meie õppevahend töötab. Kuna õpilastel on tekkinud selgem arusaamine muusika mõistetest, nad teavad noote, tunnevad rütme jne, siis on palju lihtsam õpetada ka muusikaajalugu.

Kas on mõtet raisata aega, et õppida 300 helilooja elulood pähe? Keda see huvitab, see õpib. Üliväärtusliku tunni aeg kulub tihti halvale lõpmatusele.

Muusikaõpetuses tuleb kriitiliselt läbi vaadata õppekavad. Ei ole vaja kõike, mis seal on. Tuleb õpetada põhimõttelisi asju, et saaks n-ö käe valgeks, et saaks edasi minna, areneda. Seda nimetan ma kvalitatiivseks hüppeks.

GL: Ka muusikaajaloos saab õpilasi aktiviseerida sellega, et mängime mänge või arutleme, kehastume näiteks heliloojaks, kriitikuks, interpreediks või lihtkuulajaks. Tutvume eri stiilide ja ajastute oluliste põhiprintsiipide või vastanditega nende seas ja õpilastel tuleb võtta rolle ja väidelda muusika üle. See ei küüni akadeemilisele tasandile, aga jääb isikliku kogemusena meelde. Praktiline lähenemine on ülimalt vajalik.

AK: Muusikaõpetuses on väga oluline õpetaja isik. Indrek Palu jõudmine kooli erineb tavapärasest muusikaõpetaja trajektoorist. Ta on muusik, interpreet, viiulimängija ja helilooja. Eesti koolisüsteemi üldine häda on, et kooli lähevad tihtipeale inimesed, kellel ei ole praktilise elu kogemust oma valdkonnas. Ma loodan, et meie õppevahend toob üldhariduskooli rohkem Indreku-taolisi muusikapraktikuid. Praegu hoiavad nad pigem koolist eemale. Selle tõttu on ka muusikaõpetus, mida üldhariduskoolis pakutakse, ühekülgne. Ma loodan, et meie muusika kompositsiooniõpetuse õppevahend legaliseerib ka koolijuhtide silmis senisest erineva lähenemise muusikaõpetusele ja avab ukse teist tüüpi muusikaõpetajatele.

GL: Kuna ma ise töötan ülikoolis muusikahariduse valdkonnas, on mul mõned tavapärasest teistsugused seisukohad. Ma näen, et osa asju, millest me unistame või mida vajalikuks peame, on eos olemas, kuid õppekavad suruvad sageli ajaga peale. Esiplaanil on laulupidu ja traditsioon ning ei jää ruumi selleks, et õpilane saaks olla loomingulisem, vabam. Omalooming on ka praeguses riiklikus õppekavas komponendina olemas. Kuid selle sisu pole selge ja oleneb õpetajast, kui palju ta seda realiseerib.

AK: Pigem võiks eri muusikaerialasid õppinud ja praktilise kogemusega inimesed õppida lisaks pedagoogikat ja minna siis üldhariduskooli õpetama. Õpetuse tase on hoopis teistsugune, kui inimesel on isiklik kogemus, kuidas mõtleb näiteks helilooja, interpreet või muusikateoreetik. Muusikapedagoogikat õppivat üliõpilast ei õpetata praegu sellisel moel mõtlema.

Näiteks nende jaoks, kes on läbinud tavapärase muusikaõpetaja koolituse, on noodikiri tihti ainult see, mida pannakse viiele joonele: mummuke ja lipuke taha. See on väga kitsas vaatenurk, sest muusikat võib noteerida vähemalt neljal eri moel.

GL: Lisan siia näite populaarmuusikast, näiteks arvatakse, et elektroonilist tantsumuusikat luues ei ole vaja muusikateooria teadmisi. Tegelikult on elektroonilise tantsumuusika reeglid väga ranged ja baseeruvad paljuski klassikalise muusika reeglitel. Noored digiheliloojad rakendavad neid intuitiivselt, kuid nad sõltuvad vastavast tarkvarast ega ole teadlikud muusikateooria ja kompositsiooni põhialustest. See, kuidas elektroonilise tantsumuusika looja oma teost üles ehitab, ei erine kompositsioonilises mõtteviisis sellest, kuidas klassikaline helilooja komponeerib.

Puudub sõnavara

Suur probleem on, et elektroonilise muusika valdkonnas on puudu emakeelne sõnavara. Kuna seda pole, kasutatakse programmi ingliskeelseid termineid ja seetõttu ei osata ennast täpselt väljendada ega asetada oma tegevust traditsioonide arengusse.

Saab ka intuitiivselt komponeerida, aga mingi mõisteline baas peab olema ja siit jõuame tagasi kompositsiooniõpetuse materjalide kui muusikalise kirjaoskuse vahendite juurde.

AK: Otsimegi Schönbergi ühinguga võimalust, kuidas luua muusikamatemaatika käsiraamatut, mida oleks võimalik kasutada nii kõrg- kui ka keskkoolis. Helilooja Hans-Gunter Lock õpetab muusikaakadeemias helisünteesi. Tal oleks palju lihtsam õpetada, kui tudengid saaksid lugeda eesti keeles ega tuleks valge lehena helisünteesi loengusse, mis algab matemaatika ja füüsika nähtuste ja valemite baasteadmiste tutvustamisega. Kui selle kohta oleks kõrgkooliõpik, saaks seda rakendada ka süvendava aine jaoks tavagümnaasiumis.

Usun, et ka gümnaasiumis on õpilasi, kes on sellisest süvenemisest huvitatud. Näiteks Koidula gümnaasiumis on nii põhi- kui ka vabavalikuline süvendav õpetus. Muusikamatemaatika käsiraamat võiks olla neile, kes huvituvad kõrgemast tasemest juba gümnaasiumis.

GL: Muusikutel on huvi matemaatiliselt mõista, kuidas muusika toimib, ja matemaatikutel on huvi, kuidas nende valemid kõlavad. Vaja on need kaks huvi kokku viia.

 


Heliloojast õpetaja Indrek Palu näeb muusikaõpetuses avaraid võimalusi õpilaste loovust arendada.
Foto: Annika Poldre

 

Loov muusikatund haarab kõiki

E-koolikoti kompositsiooniõpetuse õppematerjali on koostanud Pärnu Koidula gümnaasiumi muusikaõpetaja Indrek Palu koos heliloojast sõbra Andrus Kallastuga. Selle järgi toimuvad Palu muusikatunnid.

Kümme aastat õpetas Palu Pärnu Ülejõe gümnaasiumis muusikat, mida oli neli tundi nädalas. Neljast kolm sisustas ta muusikateooria ja noodigraafikaga. Kui Ülejõe koolist sai põhikool, asus ta õpetama Pärnu Koidula gümnaasiumis ning sai peagi aru, et seal ei saa nii õpetada nagu eelmises koolis. „Nägin, et õpilased ei tunne noote ja kuigi meil on koorilaulu traditsioon, laulab klassis vaid 4–5 last. Kui teeksin laulutunni, siis nemad oleksid aktiivsed ja ülejäänud ninapidi matemaatikavihikus või teeksid midagi muud,“ räägib ta. „Hakkasin õpetama noote, rütmi, kõike, mida nad olid algklassides õppinud, aga unustanud. Sest neil teadmistel polnud põhikoolis rakendust.“

Vajadus ise õppematerjal koostada langes kokku E-koolikoti tellimusega lisada sellesse midagi uut. Programmeerijaks kaasati muusik Tarmo Johannes, kes töötas välja rakendused, millega õpilane saab ennast kontrollida. Rakendused võimaldavad harjutada õpitut. Ülesannetele ei raisata tunnis aega. Neid võib igal ajal teha telefonis, tahvelarvutis, arvutis. Õpetaja saab neid kontrollida. Lepitakse kokku tähtaeg, millal tehakse test. Tulemused saadetakse õpetajale. Tema näeb, kui kiiresti on ülesanne tehtud, näeb vead ja takistused ning ajakulu – saab ülevaate, kui selgeks on teema saanud. Need rakendused on E-koolikotis. Need on Palu sõnul vajalikud selleks, et saaks kompositsiooniõpetusega alustada.

„Paljudes muusikaõpetajates tekitas see küsimuse, et ohoo, kas hakkame koolis kompositsiooni õpetama,“ räägib Palu. „Aga see on pigem täiendus ja pealegi oleme lähtunud riiklikust ainekavast.“ Selle järgi peab gümnaasiumilõpetaja olema võimeline kirjeldama muusikat oskussõnavara abil. „On tegemata töö, et neil seda oskussõnavara ei ole,“ arvab Palu.

Lugedes üles, kui mahukas on gümnaasiumi muusika õppekavas ainuüksi muusika ajalugu, on selge, et kõike ei jõua kooliaastaga läbi võtta. „Ma pigem ei keskendu ajaloole põhjalikult. See on keeruline, kui õpilased ei tea, millise sõnavaraga Bachist või Mozartist rääkida.“ Mis siis üle jääb? Humanitaarne filosofeerimine. Aga selleks pead olema lugenud filosoofilist kirjandust.

Kolme aastaga ei jõua kõiki heliloojaid ja muusikaid, mis riiklikus ainekavas on, läbi võtta. Küll aga jõuab mõndagi käsitleda muusika matemaatiliste parameetrite abil. Muusikamatemaatikast plaanib heliloojast õpetaja kirjutada magistritöö.

Katsetamine jätkub

Indrek Palu on lõpetanud E-koolikoti projektilepingu, kuid katsetab seda edasi, täiendab kompositsiooniõpetust ning konsulteerib muusikaajalugu, eelkõige pop- ja džässmuusikat. Kuid ise töötab ta Vikipeedias ja jagab oma materjale vikiõpikutesse, mis on ka kooli kodulehel kättesaadavad. „See ei ole välimuselt nii ahvatlev kui E-koolikott, aga seal asjad toimivad,“ ütleb ta. Sinna on igaühel ligi­pääs parandama, näha on paranduse tegemise aeg ja on võimalus see tagasi võtta. Nii eksisteerivad E-koolikott ja vikiraamat paralleelselt.

Muusikakompositsiooni materjali „toodavad“ Palu ja Kallastu kahekesi, selle vaatavad üle EMTA ja TLÜ konsultandid. „See materjal muutub pidevalt,“ ütleb Palu ja nimetab olemasolevat alles alguseks. Just lõpetas ta 1,5 aastat kestnud kompositsiooniõpetuse katsetamise. „Ma lähen järjest seda rida pidi, mis on kirjas, ja vaatan, mida kauem teha, millele keskenduda, mida välja visata,“ kirjeldab ta.

Esimene aasta oli kõige raskem, sest kõik oli uus. Peamine raskus õpilastele oli avastus, et muusikatunnis peab mõtlema hakkama. On ettevõtmine saada gümnaasiumi esimese aasta klass pilli kätte võtma. Esialgu on vastus tavaliselt: „Ma ei oska, ma pole andekas.“ „Ma kuulen seda juttu pidevalt ka täiskasvanute suust,“ ütleb muusikaõpetaja. „Milliseid inimesi on toodetud!“ imestab ta nördinult. „Miks ta peaks minema kontserdile, kui talle on selgeks tehtud, et ta ei saa muusikast aru. Et muusika on andekate ja valitute püha toiming. Pärt on geenius, aga sina oled tavaline.“ Enamik 10. klassi õpilastest januneb midagi teha, aga nad on alguses muusikatunnis väga ehmatanud.

Kompositsiooni õpetades on Indrek Palu saavutanud selle, et 90%-l klassist on tunnis tegevust. 10. klassi esimeses tunnis, kus enamik ei tea nootidest midagi, hakatakse komponeerima visandpartituuriga. See on ajatelg, näiteks viis sekundit. Lepitakse kokku kolm asja. Esiteks objekti, millega saab heli teha, näiteks käteplaks, võtmete kukkumine vm. Objektid tähistatakse näiteks geomeetriliste kujunditega ja otsustatakse, millal mingi objektiga toimub sündmus – millal viskad võtmed maha –, ja selle kujund joonistatakse ajateljele. Nii saab teha viiesekundilise loo, mida on võimalik esitada.

„Kui ma hakkan teooriat õpetama,“ ütleb ta, „siis näen kõige suurem takistusena puudulikke matemaatika algteadmisi, nagu hulga teooria, kombineerimised jm. Me hakkasime tegelema heli vältuste, murdude liitmise-lahutamise, taandamisega jne – sellega, mis põhikoolist ununenud,“ kirjeldab Palu oma meetodit. Ta tunnistab, et algul olid vastu ka need, kes olid harjunud tunnis laulma. Nende rõõmuks tehti ka laulutund, mida aga nautisid vaid see, kes klaveril saatis ja paar lauljat. Ülejäänud vaatasid nagu kontserti. Kõik said aru, et nii ei saa terve aasta kesta. Lauljatele soovitas Palu kooli koori, ansambli tegemise võimalust või solistina harjutada. Muusikahuvilistele on koolis ka ringitunnid.

Tõhusad 45 minutit

Palu eesmärk on, et 45 minutit oleks ökonoomselt läbitud ja et õpilastel oleks nn tööriistad, kuidas muusikat kuulata. „Me ei lähe keerulistesse harmoonia reeglitesse, räägime elementaarsetest struktuuridest, lihtsamatest põhitõdedest, millest igaühel on huvi korral võimalik edasi minna. Tase on selline, et kõige nõrgem saab hakkama. Iga valdkonna juures on viimased teemad tärniga juhuks, kui kogu klass on tubli või keegi jõuab teistest ette ja saab krõbedamad ülesanded.“ Kooli teise muusikaõpetajaga jagab Palu oma tunde suhtes 13:5. Viis kuuluvad Palule.

Loov õpetamine õhutab mängima pille. Pillimängu õppida soovijaid on koolis rohkem kui õpetajal jaksu. „Muusikaõpetajaid võiks meil olla rohkem,“ ütleb Palu, kelle haridus lubab õpetada trumme, viiulit, kitarri, basskitarri, klaverit ja laulu. „Mul jääb umbes sama palju tahtjaid, kui vastu võtan, igal aastal ukse taha.“

Aga koolitunnis paneb ta õpilased mõtlema, uurima. Igal õpilasel tuleb teha oma lemmikstiilist või -artistist 15-minutine ettekanne, kuigi esialgu oli ka vastuseisu, et „ma ei kuulagi niimoodi muusikat, miks ma pean midagi kirjutama“.

„Ma olen neile tutvustanud väga erinevaid muusikastiile, arutanud nende üle ja järjest vähem näen ninakirtsutamist,“ ütleb ta ja arvab, et rõõmu saavad tema tunnist eelkõige need, kes on erksad nagu lõhnavad lilled, nendel on põnev. Neil, kes on muusikatunnis harjunud laulma, on algul raske ja võib-olla ka igav. Kuni nad näevad, et on teinud midagi, mida saab esitada. Näiteks on üks klass hiljuti loonud visandpartituuri kuuele häälele. See salvestatakse vokaalansambli tunnis ja siis saavad autorid seda kuulata. „Ühel hetkel saadakse aru, et meie tegevus on päris tõsine, me ei tee nalja. Kuigi me teeme nalja ka,“ lausub õpetaja.

Annika Poldre


2 kommentaari teemale “Uuenev muusikaõpetus juhatab heliloomise põhialuste juurde”

  1. Ingrid ütleb:

    Tore lugemine ja vägevad ideed, aga lepiks kõigepealt kokku, et algklassi mudilast, kes soovib ISE astuda kooli mudilaskoori ei jäeta mitte kunagi mitte üheski koolis ukse taha hirmus, et äkki ei pääse koor laulupeole, kui seal kõik nagu lõokesed ei lõõrita. Röövida lapselt rõõm muusikast on kuritegu!

  2. Andrus Kallastu ütleb:

    Lugupeetud Ingrid, see ongi meie ettepanekute mõte: ükski õpilane ei tohi jääda kooli muusikaõpetusest kõrvale, võimalikult kõik õpilased peaksid saama õppida muusika enda seisukohast olulisi asju ja omandada ka kogemuse muusika loomisest. Praegu on üldhariduskooli muusikaõpetus pahatihti suunatud muusikavälistele tulemustele nagu näiteks kooli koori pääsemine laulupeole vms. Mitte kõik lapsed ei ole lauljad või pillimängijad, kuid kõik lapsed on võimelised muusikat looma ja selle üle mõtlema.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!