Värvivalgusteraapia ja värvivarjuteater Tartu Maarja koolis

11. jaan. 2019 Merje Malkki, klassiõpetaja ja eurütmist; Cornelis Lakeman, muusikaõpetaja ja kõnekujundaja; Jaanus Rooba, direktor - Värvivalgusteraapia ja värvivarjuteater Tartu Maarja koolis kommenteerimine on välja lülitatud

Näiteid värvivalgusteraapiast ja värvivarjuteatrist Tartu Maarja koolis. Fotod: Tartu Maarja kool

 

Tänapäeval on meie kujutelmad tehniliste vahendite ja meediamaailmaga tugevasti seotud ja neist mõjutatud. On oht, et meie kujutlusvõime kahaneb ja muutub jõuetuks. Ometi mõjutab kujutlusvõime oluliselt seda, kuidas kujundame oma elu. Kujutlusvõime rikkus, paindlikkus ja positiivsus määrab oluliselt meie hingelise ja seega kaudselt ka kehalise heaolu. Oleme oma koolis kogenud, et kui inimesed saavad pildimaailmu luua, kaasates oma loovust, avaldab see neile tervendavat toimet.

Loovat tegevust tuleb kujundada nii, et inimesed saavad teraapias loovale tekkeprotsessile kaasa elada ja oma fantaasiat rakendada. See tähendab, et loodud pilt ei ole täiuslik ja lõplik, vaid vaatleja fantaasia võimaldab tal pilti täiustada. Selleks on loodud mitmesuguseid kunstiliike ja -teraapiaid. Üks seesugune on värvivalgusteraapia või värvivarjuteater, kus kunsti eri elemendid ühendatakse tervikuks. Väliselt sarnaneb värvivalgusteraapia meie tänapäeva kinotaolise, masinate abil loodud meediamaailmaga, aga selle on loonud inimene ise lihtsate vahendite abil.

Värvivalgusteater on varjuteater, kus kasutatakse eri suunast paistvat toonitud valgust nii, et ekraanile tekivad ekraani taga liikuvate kujude mitmekordsed värvilised varjud. Seda saab teha prožektori, aga ka loodusliku valgusega. Loodusliku valguse puhul peab ekraan asuma ruumi põhjapoolse akna läheduses ja aken olema kaetud eri värvi valgust läbi laskvate kiledega.

Sada aastat tagasi

Ilmselt tekkis sellise teatrivormi idee Dornachis 1918. aastal ravipedagoogika initsiaatori  Rudolf Steineri ja kunstnik Jan Stuteni vestluse tulemusel. Nad olid märganud teatrivalguses tekkivaid võluvaid värvilisi varje. See kogemus oli impulsiks teha n-ö kino, mis ei ole sündinud masinlikult, nagu kinokunsti sel ajal arendati. Eesmärk oli luua vahetult elavat kunsti. Selleks püüti ühendada inimeste kunstilise tegevuse abil liikuvad vormid, värvimäng, elav muusika ja retsitatsioon.

1949. aastal hakkasid ravipedagoogid ja sotsiaalterapeudid Karl König, Carlo Pietzner ja Edmund Pracht Šotimaal Camphilli külas rakendama seda teraapias. Pärast neid on seda arendanud peamiselt muusikaterapeut ja ravipedagoog Christof-Andreas Lindenberg. Nimetatud ravipedagoogid leidsid, et nende hoole all olevad erivajadustega inimesed, kes olid halvatud või kel olid spasmid, vajasid ka hingelist ravi, et taastada ja hoida emotsionaalset tasakaalu. Selleks pidasid nad oma hoolealustele sobivaks muusikateraapiat. Et muusika mõjuks otse tundeelule, tahtsid nad, et inimese pilk oleks teraapia ajal suunatud mujale. Sellest ideest lähtuvalt sündis värvivalgusteraapia. Pehmed, mitmevärvilised ja liikuvad eurütmiliste žestide varjud ekraanil olid viidud kooskõlla muusika ja kauni kõne retsitatsiooniga. Sellise teraapia seansil võis korraga osaleda terve rühm õpilasi. Väliselt olid nad teraapias passiivsed, et saaksid lõdvestuda, kuid hingeliselt tekitas see neis aktiivse harmoonilise elamuse.

Sellist „kõla-värvivanni“ tehti erivajadustega inimestele 3–4 korda nädalas. Tulemused olid head, neil tekkis pingelangus, liikmed soojenesid (verevarustus paranes), nad muutusid hingeliselt stabiilsemaks, mis vähendas tunduvalt emotsionaalseid häireid. Teraapia mõju kestis mitu päeva.

Hingamine ja tundeelu

Tartu Maarja koolis näevad õpetajad ravipedagoogikas inimese hingamise ja tema tundeelu otsest seost. Kui pakkuda inimesele eri meelte kaudu harmoonilisi rütmilisi elamusi, saab tema hingamist, seega tunde-elu tasakaalustavalt toetada. Oluline on sealjuures pürgimus kunstipärase, harmoonilise terviku suunas. Seda, mis muusika, värvi, vormi ja liikumise tajumise, samuti kõne, žesti ja pildi sisu ning meeleolu tajumise kaudu õpilaseni jõuab, kogeb ta kui esteetilist tervikut.

Mõte kasutada Tartu Maarja koolis värvivalgusteraapiat tekkis 2004. aastal, kui meie kool osales Euroopa Liidu rahastatavas Comeniuse projektis. Viie välismaa kooli eesmärk oli arendada multisensoorse stimulatsiooni võimalusi eripedagoogikas. Alates sügisest 2005 oleme proovinud värvivalgus-teraapiat koolis ellu rakendada ja täiustada. Värvivalgusteraapiat kui multisensoorse stimulatsiooni vormi tuleb käsitada stimulatsioonina tundeelu stabiliseerimiseks.

Meie kooli värvivalgusruum ja tehniline pool on lühidalt järgmine. Ekraaniks on kolme ja poole meetri laiune rullkardin. Kardin ripub laest alla kuni põrandani ja seda saab üles tõmmata. Kardin on valge ja just nii läbipaistev, et ekraani taga olijate varjud on hästi näha, kuid nende piirjooned ei kuma ekraanile teravatena. Et saada hea pilt, peab saal olema pimendatud, kuid mitte kottpime. Ka väga vähese päevavalgusega saab veel hästi töötada.  Värvitoone, mis ekraanile ilmuvad, saame muuta, kattes kinni osa aknail olevatest värvikiledest. Teine osa jääb katmata ja sellest paistab päevavalgus läbi. Kui inimene liigub ekraani taga sellest kaugemale, domineerivad värvide hajuvad meeleolud. Kui ta tuleb ekraanile lähemale, tekivad tugevamad kontuurid ja tumedamad toonid.

Värvivalgusteraapia on nelja elemendi – valguse värviliste varjude, eurütmilise liikumise, muusika ja kõne – koosmõju. Õpilased istuvad ekraani ees ja jälgivad liikumist sellel. Eurütmilist liikumist värvivalguses saadab muusika ja kõne. Pillina kasutame lüürat – teraapilist pilli, millega luuakse nii lihtsamaid heliridu, teraapiaks loodud viise kui ka sobivaid muusikapalasid eri heliloojate loomingust. Muusika vaheldub kõnega, kus vokaalid kõlavad oma laulvas ja konsonandid oma tugevamas ja vormiandvamas elemendis, retsiteerime aastaajaga seotud hingemeeleolu salme. Eurütmiline liikumine väljendab seda, mida kuuleme muusikas ja kõnes – kiirema muusika puhul on see elavam, aeglasema puhul rahulikum, kord suundub see üles-, kord allapoole, kord on avarduv ja kaasaminev või endasse toov. Ka kõne igal häälikul ja intervallil on oma nüanss, millega hing saab kaasa liikuda.

Õpilased saavad teraapias kuulates ja vahelduvat värvivalgust tajudes elavdada oma liikumismeelt, õppida tundide käigus jälgima pildilisi liigutusi ekraanil ning tajuma eri meelte muljete kooskõla ja terviklikkust. Teraapia seanss on suhteliselt lühike, tavaliselt kestab see umbes 15 minutit.

Idee Soomest
Lisaks teraapiaseanssidele oleme näiteks koolipidudel kujundanud muinasjutulugusid või legende väikeseks teatriks suurema hulga õpetajate ja lastega koos tegutsedes. Värvide, valguse ja varjudega saab tuua ekraanile imelise maailma, mis lapsi kaasa elama ja jälgima panevad. Muutuvad vormide suurus ja selgus, mõne kuju puhul on taju selgem, teise puhul jääb mõnusalt ruumi fantaasiamaailmale. Pehme valgus, mis saadab lugusid ja muutub otsekui võluväel külmematest soojemate toonideni või vastupidi, loob hea atmosfääri ning meeleolu.

Idee teha värvivalgusteatrit väikeste etendustena saime Soome Sylvia Koti (Lahti) Camphilli küla koolist, kus seda senimaani rakendatakse ja kus selle toimet õpilastele on teaduslikult uuritud. Viimastel aastatel on meie kooli värvivalgusteraapiat tegevad õpetajad osalenud mitmel rahvusvahelisel konverentsil, kus kogemusi üksteisega jagatakse. Viimati käisid õpetajad Cornelis Lakeman ja Merje Malkki ning kooli-psühholoog ja muusikaterapeut Karmen Linnamäe Ameerika Ühendriikides Beaver Runi Camphill koolis, kus tegutseb aastakümnete pikkuse värvivalgusteraapia rakendamise kogemusega muusikaterapeut Christof-Andreas Lindenberg. Meie kooli omapäraks võib pidada värvivarju käsitluse rakendamist. Me lisame teraapias ühe värvi valgusele tavalist neutraalset valgust. Tekkinud ülehelendatud vari näitab end siis ka vastandvärvis. Seda imelist loodusnähtust saab jälgida igal pool, kus on vähemalt kaks valgusallikat, millest üks on selgesti toonitatud. Näiteks võib vastandvärve näha puuvarju puhul oranžika tänavalambi all hommikuvalguses. Meie rakendatud meetod toetab püüdlust harmoonilise terviku suunas – luua võimalus tajuda samaaegselt värvi ja selle vastandvärvi varjuna.

 

Tartu Maarja kool kuulub Tartu linna kompetentsikeskuste võrgustikku ja on spetsialiseerunud mõõduka, raske ja sügava intellektipuude ning liitpuudega laste õpetamisele.