Kas oleme valmis minema üle eestikeelsele koolile?
Margit Sutrop.
Ühtne eestikeelne kool tuleb. Varem või hiljem õpivad kõik Eesti lapsed nii lasteaias kui ka koolis eesti keeles. Kui kiiresti ja millisel moel see suur muutus aga tehakse?
Kas tulemus sünnib nõnda, et kõik asjaosalised mõistavad: lapsi keele alusel jaotav haridussüsteem on kõigile kahjulik, või toimub üleminek vastutahtsi ja pingelises võitluses? Kui reform pole põhjalikult läbi mõeldud, võivad sellele teravalt vastu olla nii eestlased kui ka venelased.
Kohtla-Järve riigigümnaasiumi loomise lugu näitab, et kriitiline küsimus on, kes hakkab kooli juhtima, milline on omavalitsuse hoiak ning kas muutused on lapsevanematega läbi räägitud. Tallinnas oleme näinud sedagi, kuidas kohalik omavalitsus on valmis venekeelse õppe jätkamiseks isegi riigiga kohut käima.
Praegu pole veel poliitilist otsust minna üle ühtluskoolile. Samas nõustub enamik erakondi, et eesti ja vene emakeelega laste õppimine eri koolides ja lasteaedades taastoodab paralleelmaailmu. See on risk Eesti riigi julgeolekule ja halvendab vene emakeelega laste võimalusi saada haridust, osaleda Eesti ühiskonnas ning olla edukas tööturul.
Eestis on sel õppeaastal 77 vene või vene/eesti õppekeelega kooli, sh 4 täiskasvanute gümnaasiumi. Kõige enam vene või vene/eesti õppekeelega koole on Tallinnas (28), Harju maakonnas (7) ja Ida-Virumaal (24).
Millised võiksid olla üleminekumudelid Eesti eri piirkondade jaoks? Kõik nõustuvad, et see, mis toimib Tartus, ei sobi Tallinnale, ja see, mis võib töötada Tallinnas, ei sobi Ida-Virumaale. Aga seni pole toimunud sisulist arutelu ühtluskooli mudelite üle. Kuidas motiveerida eestikeelseid õpetajaid töötama teise koduse keelega lastega? Milliseid täiendavaid oskusi õpetajad vajavad?
Uusi ideid üleminekuks
Korraldasime Tartu ülikooli humanitaaridega mõttetalgud, kuidas saaks ülikool eestikeelsele koolile üleminekul kaasa aidata. Kõlama jäi sõnum, et ühtse eestikeelse kooli loomisel vajame rohkem empaatiat ja võimet arvestada muu emakeelega laste kultuuritausta ja väärtustega. Leiti, et reform saab olla edukas vaid siis, kui arvestame kultuuridevahelise suhtlemise põhitõdesid.
Suhtlemisel toimub pidev kodeerimine ja dekodeerimine, seetõttu on suur oht vääritimõistmiseks ning kõikvõimalike (keeleliste, väärtuseliste, situatsiooniliste) arusaamatuste tekkimiseks. Esimene põhimõte peab olema vastastikune austus. Teine põhimõte on aktiivne kuulamine. Kolmas on suhtluspartnerile ja konteksti sobiva suhtlemisstiili valik. See kõik nõuab reformi läbiviijatelt ja uutelt õpetajatelt teadlikku ettevalmistust.
Ühtse eestikeelse kooli loomisel peab arvestama, et Eesti venelaste väärtused erinevad osaliselt eestlaste omadest. Tartu ülikooli väärtusuurijad Veronika Kalmus ja Triin Vihalemm on uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ 2002.–2014. a tulemuste alusel täheldanud, et kui eestlaste väärtused erinevad põlvkonniti, siis Eesti venelastele on vanusest olenemata omane etnokultuuriline mentaalne muster, mis põhineb kristlik-eetilistel (nt ortodoksne lunastus) ja esteetilistel väärtustel ning eestlastest eristumisel („Eesti ühiskond kiirenevas ajas“, P. Vihalemm jt, 2017, lk 133). Esteetiliste ja kristlik-eetiliste väärtuste olulisus venekeelse elanikkonna jaoks näitab, et ühtse haridussüsteemi vundamenti peaks hakkama laduma kirjanduse, kunsti, muusika ja usundiõpetuse tunnis.
Nii õppekavade kui ka õpivara koostamisse tuleb kaasata neid, kes iga päev tegelevad kultuuridevahelise kommunikatsiooni uurimisega. Väga hea näide on Tartu ülikooli kultuurisemiootikute loodud mitmekeelne digitaalne õppeplatvorm „Kirjandus ekraanil“ ja „Ajalugu ekraanil“ (https://haridusekraanil.ee/), mille kaudu tutvustatakse kooliõpilastele eesti, vene ja inglise keeles kultuurilisi märgisüsteeme.
Semiootikud teavad, et erinevused kultuurimälus tingivad erisihise suhtumise tekstidesse. Näiteks Leelo Tungla romaani „Seltsimees laps“ ja Moonika Siimetsa samanimelise ekraniseeringu analüüsi kaudu püütakse lähendada eesti kultuuri vene õpilasele. Eestlastel aga aidatakse mõista, miks vene kultuuri kandjatele on eesti vanem või lähiminevikuline kultuur teisiti mõistetav. Mõistmiserinevusi püütakse ületada, kasutades noortele tuttavaid sotsiaalmeedia ja digitaalsete suhtlusvahendite võimalusi.
Lõimitud aine- ja keeleõpe
Eesti keele kui võõrkeele õppe tõhustamiseks soovitavad keeleteadlased kasutada lõimitud aine- ja keeleõpet (LAK- õpet), mis tähendab aineõppe ühitamist keeleõppega. Eesti keelt kui võõrkeelt saab omandada, õppides selles keeles matemaatikat, loodusaineid, ajalugu, geograafiat, kirjandust jt aineid. LAK-õppe metoodikat kasutatakse eesti keele õpetamiseks praegu edukalt 32 vene õppekeelega keelekümbluse koolis, lisaks on keelekümblusklasse avatud kolme eesti õppekeelega kooli juures.
LAK-õppe metoodikaga keelekümbluse edukust näitavad ka eesti keele eksami tulemused. Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel saavutas 2018. aastal mõne teise emakeelega põhikoolilõpetajatest eesti keeles vähemalt B1-taseme 69,3% lõpetajatest. Keelekümblusprogrammis oli see näitaja 86,5%. Veelgi edukamad olid muidugi lapsed, kes omandasid hariduse eestikeelses keskkonnas – neist 99% saavutas eesti keeles B1-taseme.
On rõõmustav, et üha enam muu emakeelega lapsi õpib eestikeelses koolis. Põhihariduse statsionaarses õppes õpib 11% muu emakeelega lastest eesti keeles või osaleb keelekümblusklassis (20%). Samas kulub praeguse tempo juures veel palju aastaid, kuni kõik Eesti lapsed omandavad eesti keele.
Võtmeküsimus on õpetajad
Et leida täiendavalt õpetajaid ühtse eestikeelse kooli jaoks, võiksime võimaldada varasemalt kõrghariduse omandanutel omandada õpetajakutse töö kõrvalt: „Noored kooli“ liikumisele lisaks vajame liikumist „Kogenud kooli“. Kui õpetajate palgad tõusevad, nagu mitu erakonda on lubanud, on õpetajana võimalik teenida oluliselt rohkem kui paljudes teistes kõrgharidust nõudvates ametites. Vanem põlvkond oskab enamasti ka vene keelt, mistõttu on neil vene emakeelega lapsi lihtsam mõista.
Ülikoolid on valmis pakkuma nii õpetajakoolituses kui ka täiendusõppes LAK-õppe koolitusi. Õpetajad, kes annavad korraga nii konkreetset ainetundi kui ka eesti keelt, teevad korraga mitme aine õpetaja tööd ja võiksid olla kõrgemalt tasustatud. Lisaks intellektuaalne väljakutse ja miks mitte ka missioonitunne võiksidki nii tänaseid kui ka tulevasi õpetajaid innustada omandama ka LAK-õppe lisakvalifikatsiooni.
LAK-õppele suurema kaalu andmine on kooskõlas üldiste suundumustega õppekavaarenduses, kus üha tähtsamaks peetakse ainete lõimimist.
Vajame ühtset tegevuskava
Et muutusi kavandada ja ressursse koondada, tuleb algatada haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud riiklik programm eestikeelsele koolile ja lasteaiale üleminekuks. See peab kaasama ülikoole, teadlasi ja praktikuid ning nägema ette eestikeelsele koolile ülemineku mudelite väljatöötamist, vaatama läbi õppekavad ning valmistama ette õppevara. Vaja on suunata ülikoole LAK-õppe teemalise uurimis- ja arendustööga tegelema, võtma kavandatud muutust arvesse õpetajakoolituses ning viima läbi õpetajate täiend- ja ümberõpet.
Kindlasti tuleb tegelda koolijuhtide ettevalmistamisega. Muutuste läbiviimises saavad olulist rolli mängida ka tugispetsialistid: psühholoogid, sotsiaalpedagoogid ja logopeedid, kes samuti vajavad selleks ettevalmistust. Et ühtse eestikeelse kooli idee oleks lapsevanematele vastuvõetav ja mõistetav, on vaja hoolikalt planeerida nende informeerimist ja kaasamist.
Piirkondades, kus paljud lapsevanemad eesti keelt ei räägi, võivad vajalikuks osutuda tugiisikud, kes annavad peredele nõu, kuidas last eesti keele õppimisel toetada. Mis aga samuti oluline: ühtaegu aitavad lapsed eestikeelses koolis õppides oma vanematel Eesti ühiskonda sulanduda.
Miks üks proua saab teha Õpetajate lehes valimiskampaaniat?
Ühinen eelneva kommentaariga. See on ikka sigadus, et siin tehakse valimiskampaaniat!!!!!