Keelenõunik punast pliiatsit ei kasuta

15. veebr. 2019 Sirje Pärismaa toimetaja - Keelenõunik punast pliiatsit ei kasuta kommenteerimine on välja lülitatud

Tartu ülikooli keeletööpere: vasakult tõlkija Ann Kuslap, keelenõunik Kristel Ress ja keeletoimetaja Külli Pärtel. Foto: Jane Võsso

 

Tartu ülikool on oma töötajaile keeleabi andmisel kõrgkoolidest esirinnas – mullu võeti esmakordselt ametisse keelenõunik ja taastati keeletoimetaja ametikoht.

Keelenõuniku ametikoht sündis õigupoolest lisatöökohana, kui keeletoimetaja ametikoha taastamise järel saadi aru, et ülesandeid on ühe inimese jaoks liiga palju.

Kristel Ress, kes asus aasta tagasi keelenõuniku kohale, on aastaid tegutsenud keeletoimetaja ja -koolitajana ning asutanud 2005. aastal oma tekstibüroo Päevakera. Külli Pärtel on ülikooli keeletoimetaja ametis olnud pool aastat. Varem on ta sama tööd teinud ajalehes, keelefirmas ja tõlkebüroos.

Keelenõuniku töö jaguneb laias laastus kolme ossa: keeletoimetamine, töötajate koolitamine ja strateegiline töö – ikka selleks, et kõik ülikooli töötajad armastaksid eesti keelt ja väljendaksid seda ka tegudes.

„Meil on umbes 3500 töötajat, seega on tööpõld üpris suur,“ lausub Kristel Ress.

Keeletoimetajale saadetakse tekste peamiselt rektoraadi büroost ning turundus- ja kommunikatsiooniosakonnast, aga ka ülikooli muudest üksustest. Üks osa tööst on õigusaktide (eeskirjad, korrad, statuudid jm) toimetamine. „Isegi kõigis ministeeriumides pole keeletoimetajaid tööl, kuid meil hoolitakse sellest, et inimesed saaksid õigustekstidest aru,“ sõnab Külli Pärtel. Nii Pärtel kui ka Ress kiidavad ülikooli õigusnõunikku Aliis Liini, kes seisab selge eesti keele eest.

Keeletööperesse kuulub ka tõlkija Ann Kuslap, kes tõlgib siseõigusakte ja muid materjale inglise keelde, et ka võõrkeelsed töötajad saaksid neist osa. Kõik kolm keeletööpere liiget annavad töötajatele keelenõu ja tegelevad jõudumööda terminiküsimustega.

Mis on teid ülikoolitöös kõige rohkem üllatanud?

Kristel Ress: Ülikool on suur organisatsioon, asjaajamise süsteem kipub olema keeruline, ükskõik kui palju seda lihtsustada, ja kõik võtab aega. Kärsitumat laadi inimesele on see paras õppetund. Iga nädal selgub asju, mida ma varem ei teadnud, aga oleksin võinud teada. Kuid on huvitav, iga päev saab midagi õppida. Kolleegid on toetavad ja kui küsida, saab alati abi.

Külli Pärtel: Ülikool on suur ja pikkade traditsioonidega asutus ning asjad käivad kindlaks kujunenud korra järgi. Eraettevõttes käib kõik väledamalt. Aga õppida on palju igal pool, targad inimesed inspireerivad.

Kuidas tarkade inimeste eesti keele oskusega on lood?

Kristel Ress: Mul on varasemast lai üle-eestiline pilt olemas ja võin öelda, et olukord Tartu ülikoolis on tunduvalt parem kui üldiselt. Inimesed hoolivad eesti keelest. See tuli ka välja eelmisel aastal töötajate eesti keele uuringust, mille algatasin. Kõik 37 intervjueeritut kinnitasid, et eesti keelt tuleb väärtustada ja Tartu ülikool teeb seda rohkem teistest organisatsioonidest.

Pole veel kohanud kedagi, kes arvaks, et keeletoimetajat pole vaja.

Külli Pärtel: Meil on kirjutamata reegel, et pressiteated ja tekstid, mis ülikoolist välja lähevad, läbivad keeletoimetamise.

Oleme tihedas kontaktis ka valdkondade kommunikatsioonitöötajatega. Kui nad koostavad voldikuid ja muud materjali, korraldavad Facebooki kampaaniaid, võtavad nõu saamiseks meiega ühendust.

Kristel Ress: Teen töötajaile ka koolitusi e-kirjade korrektse vormistamise, kantseliidi jm teemal. Inimesed osalevad rõõmuga. Grupis on 25 inimest. Ma ei pea loengut, teeme harjutusi. Kasutame ülikooli töötajate tekste ja leiame neist kantseliiti, moesõnu jms ning arutame, kuidas võiks selle asemel teisiti öelda.

Kas hakkab silma sõnu ja väljendeid, mida pidevalt valesti kasutatakse?

Külli Pärtel: Eriala asemel kasutatakse nüüd „õppekava“ ja öeldakse „õppekavale astuma“ ja „õppekaval õppima“. See pole loogiline ega vasta keelereeglitele. Õigem oleks „õppekava alusel õppima“, kuid see on kohmakam.

Kristel Ress: Me ei ole tulnud kedagi käskima ja keelama ega kasuta punast pliiatsit. Nagu tänapäeva keelekorralduse puhul üldse, on ka meie ülesanne selgitada ja vahendada Eesti Keele Instituudi keelekorraldajate soovitusi ja keelereegleid. See on nagu kivi peale vee tilgutamine. Tähtis on säilitada pikaaegne sõbralik suhe. Loodame, et inimesed pöörduvad ka edaspidi meie poole ja saame kaasa aidata eesti keele ilule ülikoolis.

Ka TÜ arengukavasse on kirjutatud, et ülikool väärtustab töötajate ja üliõpilaste kõrgtasemel eesti keele oskust. Eesti keelest tõesti hoolitakse rohkem kui teistes organisatsioonides.

Kuivõrd täheldate inglise keele mõju inimeste keelekasutuses?

Kristel Ress: Kõige tugevamini mõjutab eesti keelt inglise keel. Probleemi taga on vähene inglise keele oskus. Inglise keele puhul on kiiresti võimalik jõuda n-ö platoo tasemele, kus arvatakse, et oskangi keelt. Tegelikult ei tunne inimene metafoore, väljendeid ja hakkab toortõlkeid tegema.

Näiteks õppekava eest vastutaja on ülikoolis programmijuht. Küsisin, kust see nimetus tuleb. Selgus, et kuna õppekava nimetus on Ameerika inglise keeles program, siis on ametinimetusse tulnud toortõlge. Ta peaks olema õppekavajuht.

Hakkame moodustama eesti keele terminoloogia komisjoni. Terminitööd ei saa teha käigu pealt ega kiireks vastuseks telefonikõnele. See peab olema süstemaatiline. Inglise keele terminoloogia komisjon tegutseb ülikoolis juba aastaid.

Ülikoolis käib praegu uue arengukava ettevalmistamine, töötajail on võimalus kaasa rääkida. Esimene kaasamisseminar oligi eesti keele ja rahvusvahelistumise teemal. Rahvusvahelistumine on oluline, muidu ei oleks me teadusülikool. Kuid peaksime pöörama rohkem tähelepanu välismaalastele eesti keele õpetamisele. Sellest hakatakse nüüd ka ülikoolis aru saama.

Eestis kehtib nõue, et viis aastat siin töötanud inimene peab elamisloa saamiseks oskama teatud tasemel eesti keelt. Kahjuks on ülikoolis selliseid välistöötajaid, kes on rajanud pere ja elavad siin juba kümme aastat, aga oskavad eesti keeles vaid teretada.

Ülikool ongi nüüd otsustanud, et hakkame kõigile välistudengitele õpetama kohustusliku ainena eesti keelt. Tegeleme ka töötajatega. Meil on häid näiteid neist, kes on omandanud eesti keele.

Sõnastame ülikoolis ka eesti keele ja rahvusvahelistumise põhimõtted.

 


Kui oled juba ühe või kaks võõrkeelt ära õppinud, on iga järgmise keele õppimine järjest lihtsam

 

Tartu ülikooli grandikeskuse teadus- ja arendustegevuse jurist Dmitry Denisov on udmurt ja tema naine Anna Ventšakova mokšalanna. Kokku viis nad just Tartusse õppima tulek peaaegu 20 aastat tagasi. 1990. aastatel oli hoo sisse saanud hõimurahvaste programm, mille toel said eestlaste sugulasrahvaste üliõpilased jätkata oma kõrgkooliõpinguid Eesti ülikoolides.

„Programmis oli ette nähtud üks aasta väga intensiivset keeleõpet, et teisel aastal saaksime juba eesti keeles oma valitud eriala edasi õppida. Keeletunnid toimusid iga päev ja proovisime ka ise igal pool eesti keelt kasutada, käisime näiteks turul kohalikega rääkimas. Kui esimese poolaasta järel kodumaale sõitsime, tundsin küll, et mul oli udmurdi keelt rääkides juba eesti aktsent,“ muigab Dmitry. 20 aasta tagust aega meenutades leiab ta, et tol ajal langesid paljud head asjad kokku ja seepärast saigi eesti keel nii hästi selgeks. Hõimurahvaste programm andis tuge ja motiveeris keelt õppima, praktikat oli palju ning õpetajaid huvitas õpilaste kodukultuur. Dmitry usub, et talle endale tõi kasu ka varasem keeleõppe kogemus.

„Kui oled juba ühe või kaks võõrkeelt ära õppinud, on minu meelest iga järgmist keelt järjest lihtsam õppida. Mina olin selleks ajaks õppinud paar aastat ungari keelt – see oli eesti keelest palju keerulisem,“ räägib ta.

Viimasel ajal ongi nende koduseks keeleks muutunud eesti keel, kuigi suheldakse ka oma emakeeles ja vene keeles. Lapsed veedavad kogu päeva eestikeelses keskkonnas ja nende jaoks on loogiline ka kodus samamoodi jätkata.

„Kui ülikool soovib oma välistöötajaid Eestiga rohkem siduda, siis tulebki alustada põhivajadustest: pakkuda seda, mis on igapäevaelus oluline. Kui need arenguvõimalused on olemas, tekib ka vajadus ja tahtmine eesti keel ära õppida,“ on Dmitry kindel.

Rahvusvahelistumise juures ärritab Dmitryt üldlevinud arusaam, et see tähendab inglise keele kasutamist. See ei tohiks tema sõnul olla ühesuunaline – sama hästi võivad välismaalased ju eesti keele ära õppida. Aga eestlased ise võiksid oma suhtumist natuke muuta.

„Kui ma keeleõpet alustasin ja rääkisin vigast eesti keelt, mindi kohe vene keele peale üle. Kui seda poleks tehtud, oleks mul olnud veel palju lihtsam keel selgeks saada. Tuleb mõista, et ka vigase eesti keele rääkimine on samm selle säilitamise poole. Inglise keel talub väga palju ebaväärikat kohtlemist ja keegi ei pahanda selle üle. Tänu sellele ongi see maailmas nii populaarseks saanud,“ leiab Dmitry.

Tema arvates on just selline suhtumine üks põhjus, miks paljud Eestis kaua elanud venelased pole senini kohalikku keelt ära õppinud. Kui keeleõppija püüdlustest hoolimata minnakse kohe üle lihtsamale keelele, tekib tõrge – järelikult oli püüe nii kehv, et parem oleks uues keeles mitte rääkida.

„Ma usun, et kui vigast eesti keelt talutakse hästi ja aidatakse seda parandada, saavad inimesed rohkem julgust seda rääkida. Kui keelt palju kasutada, paraneb ka selle kvaliteet kiiremini. Seda näitab vähemalt minu kogemus,“ ütleb Dmitry.

 

Lühendatult ajakirjast Universitas Tartuensis (november 2018).

Alates oktoobrist ilmub ajakirjas keeleõppeteemaline artiklisari, kus saavad sõna TÜ välistöötajad ja kohalikud keeleasjatundjad.

 


Ülikooli töötajate mõtteid emakeele tähtsusest

 

  • „Ma imetlen luuletajaid ja kirjanikke, mis tähendab seda, et ma näen, milline arenguruum on tegelikult veel olemas […]. Ikkagi lugedes just, ma ei tea, kirjandusteoseid, oled ikkagi väga üllatunud, kui ilusasti keegi võib osata öelda ja kui rikkalik võib eesti keel olla selle jaoks, kes kõiki nüansse tunnetab.“
  • „Ma arvan, et mu isiklik keel on päris hea. Ma kirjutan päris hästi. Mulle meeldib kirjutada, ma kirjutan eesti keeles ja ma panustan sellesse, et kirjutada hästi.“
  • „Ma püüan ikkagi järgida keelereegleid, mitte teha seda mingis telegrammstiilis, et ikka algus ja lõpp oleks, ja püüan ka teist korda üle lugedes oma suuremaid apsakaid vältida.“
  • „Tartu Ülikoolis töötades olen Tartu Ülikooli keeletoimetajat kasutanud. […] Ma arvan, et keeletoimetaja peaks läbi vaatama kõik ülikoolist välja minevad pressiteated; et tähtsamad teated siiski, rääkimata õigusaktidest.“
  • „Ülikool võiks teha näidismaterjale. Selles mõttes, et on täiesti võimatu panna ülikoolis töötavaid inimesi mingisugustele kursustele. Küll aga võiks ülikool hoolitseda selle eest, et on olemas näidiskirjaplangud ja kõik need standardsed asjad, mida vaja oleks.“
  • „Minu arvates on see nagu ülikooli üks põhikohustusi, ka ennast niimoodi eesti ülikoolina tituleerides, et kui siit ei alga hea keelekasutus, kust siis?“
  • „Rahvusülikoolina ei ole meil ju nagu tegelikult mingit valikutki. Et kui me tahame olla rahvusülikool ja siis me peame seda tegema, see on juba see missiooni osa. […] Kui ülikool juba ka deklareerib nagu ja korduvalt ja rõhutatult seda, et me oleme rahvusülikool, me hoolime eesti keelest, me ise kasutame head eesti keelt, me soovime, et teised seda teeksid, ja juhime tähelepanu nendele kohtadele, kus on vaja keelekasutust parandada, siis eks ta niimoodi samm-sammult hakkab juurduma […].“
  • „Sellega ma ei ole päris nõus, et ülikooli hoiak peaks olema see, et kui sa midagi uut teed või midagi reformid, siis esimene küsimus on: „Miks sa seda inglise keeles ei tee?“ Et ma arvan, meie prioriteet ja meie missioon on ikkagi eestikeelset kõrgharidust arendada.“
  • „Meil on tegelikult neid õppejõude, kes näiteks oma kursuse jaoks loovad […] sõnastiku ja kaasavad sinna ka tudengid, et koos läbi mõelda, kuidas see sõna eesti keeles näiteks võiks olla. Ja need on veebisõnastikud sellised. […] praegu dekaanid toetavad tegelikult päris palju eestikeelsete kirjastamist, asjade kirjastamist, siis see … No keskselt saab õige väikest tuge […]. see on hea, hea võimalus tegelikult ka tudengeid ja õppejõude nagu kokku panna, et nad koos mõtleksid näiteks sellise sõnavara arendamisele.“
  • „Üha rohkem on meil ingliskeelset õpet näiteks ülikoolis, mis tundub vähemalt minule, et on paratamatus, sellepärast et meil oma lapsi on vähe ja kui me tahame ülikoolina samas mahus jätkata, siis me lihtsalt peame hakkama haridusteenust ka väljapoole pakkuma.“
  • „Pigem, kuidas viisakalt taanduda, nii et eesti keel ka kuidagi ikkagi alles jääks ja midagi eesti keeles ka toimuks.“

 

Allikas: Tartu ülikooli töötajate keelehoiakud 2018. aastal. Kats Kivistik, Kristel Ress