Kui mänguasjad puhkasid

Mõni aeg tagasi juhtusin lugema lugu sellest, kuidas üks Saksamaa lasteaed viib juba aastaid läbi projekti „ Mänguasjavaba lasteaed“. See lugu kõnetas mind ja jäi mõtetesse tiirlema. Veidi enne jõule juhtus üha sagedamini, et lastel olid lasteaeda tulles kaasas mänguasjatootjate kataloogid koos laste enda soovinimekirjadega, mida kõike kataloogist vaja. Tollal tundus mulle väga asjakohane rakendada mänguasjavaba lasteaia projekt ellu. Küpsetasin seda mõtet pisut oma peas, et leida kõige sobivam variant just meie rühmale, ning leidsin, et jaanuarikuu sobib katsetamiseks kõige paremini. Saagu jaanuar meie Tammevõsude rühmas mänguasjavabaks kuuks!

Rääkisin lastega ja selgitasin neile, kuidas me pärast jõuluvaheaega taas lasteaeda tulles paneme üheks kuuks kõik mänguasjad puhkama. Kuid selleks, et teaksime, mis mänguasjad meil rühmas üldse on, teeme enne neist nimekirja (kokku tuli 22 liiki mänguasju!).

Lapsed olid muidugi vaimustuses mõttest, et saavad endale ise vajalikud tegelusvahendid meisterdada. Ja mis eriti tore, kodust tohib kõik üleliigse „prügi“ kaasa vedada. Nüüd jäi veel üle teavitada lapsevanemaid minu hullust ideest. Panin oma mõtte koos selgitustega rühma meililisti teele ning jäin ootama. Olin pisut ärevil, sest projekti teostamine eeldas lapsevanemate kaasamist, vajasin nende abi materjalide soetamiseks. Minu üllatuseks oli nende tagasiside väga hea ja kõikvõimalikku kraami saabus rühma lausa lademetes. Vahepeal nägi meie rühmaruum välja nagu jäätmete sorteerimiskeskus.

Laste ja vanemate poolehoid võidetud, vajalik kraam olemas, mänguasjavabadus alaku! Väga palju meisterdasime ühiselt, mis õpetas koostööd ning planeerimist. Näiteks ehitasime korrusmaja, kuhu iga laps meisterdas enda kodu. Teine suurem ühistöö oli liikluslinnaku ehitamine koos liiklusvahendite ja -märkidega. Valmisid ka kuninga ja kuninganna troonid muinasjuttude lavastamiseks. Mõne aja möödudes oli näha, kuidas laste fantaasia tööle hakkas, kui nad meie materjalilaos ringi vaatasid. Kui projekti alguses oskas laps WC-paberi tühjale rullile vaid silmi kleepida, siis jaanuari lõpus olid lastel linnud, lennukid, printsessid, robotid, laevad jne valmis juba enne materjalilaost rühma tagasi jõudmist.

Jaanuari lõpus arutasime lastega, mis neile meeldis ja millest nad eriti puudust tundsid. Suur oli minu imestus, kui selgus, et 16 lapsest kolm ei tundnud puudust mitte millestki. Rühma peale nimetati vaid kuut mänguasja, mida lapsed igatsesid. Need kuus võtsimegi mängimiseks rühma tagasi. Ülejäänud mängud jäid veel kappi puhkama ja oma aega ootama. Ühel lapsel oli ka mure: „Õpetaja Monica, kas me võiksime kunagi veel nii teha, et mänguasju pole?“ See küsimus andis mulle vajaliku tagasiside. Kindlasti anname ka edaspidi mänguasjadele puhkust. Millises vormis ja ulatuses, seda vaatame, võimalusi on lõputult.

Meie projekti eesmärk oli avastada ja avada lastes loovust ning see täitus suurepäraselt. Mängimine poest ostetud mänguasjadega võib loomingulisust arendada, aga mänguasjade algusest lõpuni ise tegemine arendab seda kohe kindlasti. Juba millegi ehitamise protsess oli laste jaoks nauditav, mõnel juhul isegi rohkem kui valmisprodukt ise. Kasu oli sellisest ettevõtmisest mitmes mõttes: lapsed õppisid probleeme lahendama ning kuu ajaga paranes märgatavalt ka nende käeline oskus töövahenditega ümberkäimisel. Need lapsed, kes muidu väga ei huvitu meisterdamisest, hakkasid nüüd selle vastu huvi tundma. Meile õpetajatega tundus, et lastele valmistas kõige rohkem rõõmu see, et iga meisterdus oli erinev ning ei pidanud kellegagi parem/halvem/ilusam kategoorias võistlema. Laste jaoks oli kõige tähtsam võimalus oma meisterdused koju kaasa viia, et emmele-issile oma loomingut näidata ja miks mitte seda kodus koos edasi arendada.

Kokkuvõtteks võin öelda, kuigi pidime vaeva nägema, oli projekt väga põnev ja õnnestus hästi. Usun, et minu mõte jõudis lasteni ja nende kaudu ka lapsevanemateni: ma ei ole õnnelikum ning mul ei ole rohkem sõpru, kui mul on palju asju. Tähtsam on olla ise tore mängukaaslane ja hea sõber.